https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-20-11/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.03.2021

Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)

Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)


PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)


KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)

PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)


Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)


Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)

Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018

Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10)

Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)


KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11)

Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)


Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)


Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11)

Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)

1-17-2176/18 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.09.2017

KarS § 74 lg 4 alusel süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise või kohustuste kergendamise või tühistamise või katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse saab süüdimõistetu advokaadist kaitsja kõrval vaidlustada vangla kriminaalhooldusosakond, mitte prokuratuur.

3-1-1-29-16 PDF Riigikohus 11.04.2016

Olukorras, kus tehtud üldkasuliku töö tundide arv on vaidluse all, lasub ühelt poolt kriminaalhooldajal koostöös tööandjaga ja teiselt poolt kohtul kohustus välja selgitada tegelikult tehtud töötundide arv. Viimasest sõltub täitmisele pööratava vangistuse kestus. Jättes tehtud töötundide arvu välja selgitamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 11)

3-1-1-8-15 PDF Riigikohus 11.03.2015

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.


31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).


1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.

KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

3-1-1-9-15 PDF Riigikohus 11.03.2015

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus.

Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause).

Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu vangistuse kandmata osa täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel.

Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.


Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.


31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).

Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.


1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.

KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

3-1-3-1-03 PDF Riigikohus 24.03.2003

Lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest, KarS § 5 lg-st 2 ja Riigikohtu Üldkogu 17. märtsi 2003. a kohtuotsuses süüdistusasjas nr 3-1-3-10-02 väljendatud seisukohtadest ei ole kohus õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Samas ei ole see isiku karistusest vabastamiseks aluseks.


Kehtiv seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamisest peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Seega tuleb kohtul iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Kriminaalhooldaja poolt erakorralise ettekande esitamisega põhjendamatu viivitamine võib teatud juhtudel olla vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise taotluse rahuldamata jätmise aluseks.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json