https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-1565/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2023
    Kehtetu:

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)


KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)


Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)


PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)


Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

1-22-5272/12 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.06.2023

Eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 37)

Olukorras, kus menetlejal polnud võimalik kahtlustatavat viivitamata üle kuulata, ülekuulamine oleks lükkunud hilisele kellaajale ja puudusid muud alused vabaduse võtmiseks, tulnuks kinnipeetu vabastada. Ütluste andmise soovi korral oleks saanud kohustada kahtlustatavat ilmuma ülekuulamisele menetleja määratud ajal. (p 37)


Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb hinnata, kas tema suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks. (p 29)

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 3 teise alternatiivi alusel ehk õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette eeldab põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist. (p 30)

Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb põhjendatud kuriteokahtlus tuvastada isiku kinnipidamise aja seisuga ja iga kahtlustatava suhtes eraldi. Põhjendatud kuriteokahtluse peab tuvastama asja arutav kohus kriminaaltoimiku materjalidele tuginedes. (p 31)

Isiku kinnipidamine KrMS § 217 lg 3 p 4 alusel viitega digitaalsete tõendite sulustamise või nende muutmise ohule eeldab, et menetleja põhistab ohuprognoosi. Pelgalt tõdemusest, et oht oli olemas ei piisa. (p 34)

Isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul. (p 34)

Täielikult ei saa välistada võimalust, et teatud asjaoludel võib olla põhjendatud isikult vabaduse võtmine seoses vajadusega teda üle kuulata, kuid eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 34)

Menetlejal tuleb kontrollida, kas kahtlustatav soovib ütlusi anda. (p 34)


Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. SKHS § 11 lg 4 korras kahju hüvitamine hõlmab n-ö klassikalisi vabaduse võtmise juhtusid, kus isik peetakse kinni. (p 42)

Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Sellisel juhul on mittevaralise kahju hüvitise määramine põhjendatud ka siis kui käeraudasid kasutatakse vaid lühiajaliselt ning muid erilisi asjaolusid esile ei tooda. Käeraudade kasutamine. (p 44)

1-22-1949/24 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 31.01.2023

KrMS § 214 lg-s 3 kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ette nähtud trahviähvardus laieneb kõigile isikutele peale kahtlustatava ja süüdistatava. Isiku trahvimine kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ei eelda, et ta oleks avaldatud andmetest teada saanud menetlustoimingu käigus, s.o menetlusega vahetult ise kokku puutudes. Samuti ei ole seaduses erandit, mis välistaks ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande omaniku trahvimise kohtueelse menetluse andmete lubamatu avaldamise eest. (p-d 28-34)

Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on õiguspärane, kui selleks on prokuratuuri luba. Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida meelevaldselt, vaid peab lähtuma KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud kaalutlustest. Prokuratuuri keeldumist KrMS § 214 lg-s 1 nimetatud loa andmisest saab vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ette nähtud korras. (p 36)

Kohtueelse menetluse andmetena KrMS § 214 lg 1 mõttes on käsitatav menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave. Viimane hõlmab eeskätt menetlusosaliste ja menetluses osalevate muude isikute (nt tunnistajad, eksperdid, tõlgid) ringi, samuti kriminaalmenetluse toimumise fakti, alust ja ajendit ning teavet menetluse senise ning tulevase käigu, sh kavandatavate menetlustoimingute kohta. (p 37)

Andmete prokuratuuri loata avaldamine on KrMS § 214 lg 1 kohaselt keelatud juhul, kui need andmed on avaldajale teatavaks saanud kriminaalasja materjalide, menetleja ametniku või menetlustoimingus osaleja kaudu, sh siis, kui avaldaja on saanud teabe ise menetlustoimingus osaledes. Seejuures ei ole oluline, kas teave on jõudnud avaldajani vahetult (nt ise menetlusdokumendiga tutvudes) või kolmanda isiku vahendatuna (nt kellegi poolt edasiräägituna). KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene aga kriminaalasja materjalides kajastuvale infole, millest isik on teada saanud sõltumata kriminaalmenetlusest (nt kuriteosündmust ise pealt nähes). (p 38)

Kohtueelse menetluse andmete avaldamine KrMS § 214 lg 1 mõttes tähendab nende ükskõik millisel viisil teatavaks tegemist isikule, kellel ei ole õiguslikku alust neid andmeid teada. Esitades ajakirjandusväljaande pidajale avaldamiseks kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid sisaldava artikli, mis avaldatakse, on ajakirjanik käsitatav andmete avaldajana KrMS § 214 mõttes (p 40)

Ainuüksi prokuratuuri avaldamisloa puudumine KrMS § 214 lg 3 alusel trahvi määramist ei õigusta. Kohus peab asjakohastest kriteeriumitest lähtuvalt kaaluma, kas rahatrahvi määramine on iga üksikjuhtumi asjaoludel avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks proportsionaalne abinõu. Selleks, et isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest trahvida, peab kohus KrMS § 214 lg-st 2 lähtudes kindlaks tegema kas a) selle, et andmete avaldamist ei õigustanud kriminaalmenetluse, avalikkuse ega andmesubjekti huvi, või b) selle, et osutatud huvi oli küll olemas, ent mõni KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud põhjustest, mis rääkis andmete avaldamise vastu, kaalus avaldamist õigustava huvi üles. Vastassuunaliste huvide olemasolu tuleb kindlaks teha ja nende kaalukust hinnata andmete avaldamise aja seisuga ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. (p-d 41-42)

Juhul, kui prokuratuur leiab, et KrMS § 214 lg 3 kohaldamise õigustamiseks on tarvis tugineda muu hulgas sellisele teabele, mille avaldamine oleks KrMS § 214 lg-ga 2 vastuolus, võib ta esitada kõnesoleva teabe kohtule trahvimistaotluse lisana koos tingimusega, et kohus neid andmeid vastaspoolele ei avaldaks. Kui kohus loeb prokuratuuri n-ö lisapõhjenduse aluseks olevate asjaolude avaldamiskeelu KrMS § 214 lg 2 järgi õigustatuks, saab ta osutatud põhjendusi trahvi määramisel arvestada, jättes need samas kohtumääruses uurimissaladusest hõlmatud osas avaldamata. Peaks kohus aga asuma seisukohale, et prokuratuuril pole alust trahvi määramist õigustavaid asjaolusid vastaspoole eest varjata, tuleb sellistele asjaoludele tuginevad prokuratuuri põhjendid tähelepanuta jätta. (p 44)

KrMS § 214 lg-st 2 tulenevate trahvi määramise eelduste kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema avaldamiskeelu sisulist põhjendatust toetavate asjaolude olemasolus veendunud, vaid piisab, kui neid asjaolusid saab pidada usutavaks. Niisamuti ei pea tõenäosus mõne KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohu või kahju tekkimiseks tulevikus olema väga suur, ent see peab põhinema täpsemalt piiritletud faktidel ja olema juhtumi isepära arvestades usutav. Kindlasti on ebapiisav piirduda tõdemusega, et KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohtu või kahju – või selle saabumist tulevikus – ei saa välistada. KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud eelduste tuvastamisel on lubatav tugineda ka kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. (p-d 45-46)

Ennekõike siis, kui kohtueelse menetluse andmeid on avaldatud ajakirjanduses, tuleb kohtul KrMS § 214 lg-s 3 nimetatud trahvi määramise üle otsustades täiendavalt silmas pidada, kas isiku trahvimine on kooskõlas sõna- ja ajakirjandusvabadust tagava EIÕK artikliga 10. Selleks tuleb kohtul aluseks võtta EIK praktikas (Bédat vs. Šveits, p-d 55–81; Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 83–90; Sellami vs. Prantsusmaa, p-d 47–64) välja töötatud kriteeriumid. (p-d 47 ja 53)


KrMS § 175 lg 2 laieneb ka menetlusvälise isiku kulude hüvitamisele. (p 66)

1-21-4394/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.02.2022

Olukorras, kus vaidlustatud vahistamismäärus on kaebemenetluse kestel oma kehtivuse kaotanud, ei saa kõrgema astme kohus seda enam tühistada, vaid üksnes hinnata selle õiguspärasust. (p 7)


KrMS § 9 lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 tuleneb, et kahtlustatava kinnipidamise õiguslik toime ammendub hiljemalt 48 tunni jooksul ja pärast seda võib isiku vabaduseta jätta üksnes juhul, kui selleks ajaks on olemas kohtu vahistamismäärus. Kahtlustatava toimetamine eeluurimiskohtuniku juurde ei ole võrdsustatav vahistamismääruse tegemisega. (p 12)


KrMS § 132 ja § 145 lg 1 p 1 kohaselt on vahistamismäärusena käsitatav vaid menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. (p 12)

4-19-841/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.11.2019

Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätet, mis lubaks igaühel väärteo toimepanemises kahtlustatavat politsei tulekuni või politseisse toimetamiseks kinni pidada. Seadusandja otsustus väärteomenetlusõiguses nn igaühe kinnipidamisõigust mitte sätestada on põhjendatav vajadusega vältida ebaproportsionaalsete meetmete kasutamist väheoluliste õigusrikkumiste korral. Samas kui isiku väljahingatavas õhus või veres sisalduv alkoholikogus võimaldab etteheidet kuriteona karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi, siis on tunnistajal KrMS § 217 lg 4 kohaselt õigus teo toimepanija kinni pidada. KrMS § 217 lg 4 järgi võib igaüks kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Viidatud säte on kinnipidamise õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 27 mõttes (vrd nt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.2). (p 7)

KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)

Kui joobes isiku kinni pidanud tunnistajal ei ole täit kindlust kinni peetava isiku joobe täpses määras, tuleb tõlgendada joovet puudutavad kahtlused kinnipidaja kasuks ja tunnistajal võib asjaolusid kogumis hinnates olla õigus joobes isik kinni pidada KrMS § 217 lg 4 alusel. (p 9)


Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätet, mis lubaks igaühel väärteo toimepanemises kahtlustatavat politsei tulekuni või politseisse toimetamiseks kinni pidada. Seadusandja otsustus väärteomenetlusõiguses nn igaühe kinnipidamisõigust mitte sätestada on põhjendatav vajadusega vältida ebaproportsionaalsete meetmete kasutamist väheoluliste õigusrikkumiste korral. Samas kui isiku väljahingatavas õhus või veres sisalduv alkoholikogus võimaldab etteheidet kuriteona karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi, siis on tunnistajal KrMS § 217 lg 4 kohaselt õigus teo toimepanija kinni pidada. KrMS § 217 lg 4 järgi võib igaüks kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Viidatud säte on kinnipidamise õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 27 mõttes (vrd nt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.2). (p 7)

KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)


KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)

Kui joobes isiku kinni pidanud tunnistajal ei ole täit kindlust kinni peetava isiku joobe täpses määras, tuleb tõlgendada joovet puudutavad kahtlused kinnipidaja kasuks ja tunnistajal võib asjaolusid kogumis hinnates olla õigus joobes isik kinni pidada KrMS § 217 lg 4 alusel. (p 9)


VTMS § 174 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel tuleb menetluskulud välja mõista menetlusaluselt isikult riigi kasuks (RKKKo 3-1-1-31-16, p 12). (p 12)

3-1-1-80-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)


Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)

3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015

On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)


Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)


KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)


Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)


Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)

Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).

KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)

Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)

Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)


Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)


KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)


KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)

E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)


Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)


Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)


Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)

Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)


Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)

KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)


Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)


Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)


Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)

Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)


Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)

Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


3-1-1-108-13 PDF Riigikohus 06.12.2013

Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.


Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).


Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista.


Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt KarS § 2 lg 2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse (vt RKKKo 3-1-1-117-06, p 6; 3-1-1-9-08, p 15; 3-1-1-49-09, p 12). Selline eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).


KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.

Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.


KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.


KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. Otseselt peab röövimise sarnaseid mitmeaktilisi delikte silmas KarS § 21 lg 2 teine lause (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9).


Vt p 18. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

3-1-1-103-13 PDF Riigikohus 12.11.2013

Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

KrMS § 228 lg-st 1 nähtuvalt hõlmab uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et KrMS §-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt).

Olukorras, kus kannatanud vaidlustavad Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ja prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel, ei ole need etteheited KrMS §-des 228–232 sätestatud korda järgides lahendatavad ning sellest johtuvalt puudub Riigiprokuratuuril alus lahendada esitatud taotlus määrusega.


Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.


Alates 1. septembrist 2011 nähakse KrMS §-s 2741 ette kohtumenetluse poole õigus esitada kohtumenetluse kiirendamiseks taotlus juhul, kui kriminaalasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, sealhulgas ei määra õigel ajal kohtuistungit, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, või kui on ilmne, et asja arutamiseks planeeritud aeg ei võimalda arutamist läbi viia katkematult. Vastavalt KrMS § 384 lg-le 1 ja § 385 p-le 20 on taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumäärus vaidlustatav ka määruskaebemenetluses. Kuid erinevalt kohtumenetlusest pole seadusandja pidanud vajalikuks sätestada analoogilist regulatsiooni, s.o menetluse kiirendamiseks taotluse esitamise võimalust ja selle vaidlustamise korda, kohtueelse menetluse tarbeks. Arvestades kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte ja menetleja kohustusega järgida kriminaalasja menetlemisel muuhulgas mõistliku aja nõuet, on selline toimimisviis ka mõistetav. Samas ei piira käimasolev kriminaalmenetlus kannatanu õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

3-1-2-1-13 PDF Riigikohus 11.04.2013

KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali.


Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3 ja 3-1-1-31-11, p 27).


Vt ka RKKKo 3-1-2-2-08 ja 3-1-2-5-09. Kõigepealt tuleb KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmise aluse puhul otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.

3-1-1-11-13 PDF Riigikohus 26.02.2013

KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt ei oma kutse kinnitamata jätmine adressaadi poolt alati õiguslikku tähendust. Vaid juhul, kui vastust ei saadeta menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressil saadetud kutsele, peab kutse saatja kutsuma isiku kohtusse tavaposti kasutades. Seega juhul, kui menetleja on kasutanud kutse saatmisel sellist meiliaadressi, mida ta ei ole ise välja selgitanud, ei ole adressaadi kättesaamiskinnituse saabumata jäämise korral vajalik saata kutset allkirja vastu väljastatava postisaadetisena või anda seda üle allkirja vastu. Elektronposti aadress, mida menetleja ei ole ise välja selgitanud, saab KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause tähenduses olla üksnes selline meiliaadress, mis on menetlejale tehtud teatavaks menetlusosalise poolt. Kõik ülejäänud viisid, kuidas menetleja võib elektronposti aadressist teadlikuks saada - nt otsib menetleja menetlusosalise tööandja meiliaadressi üles Interneti abil, saab sellest teadlikuks tööandjale helistades, kasutab oma andmebaasis salvestatud aadressi -, tuleb lugeda elektronposti aadressi väljaselgitamiseks menetleja poolt KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause mõttes.


Määruskaebust läbi vaatavasse ringkonnakohtusse ei kutsuta isikut, kelle vahistamisega seonduv on vaidlustatud (KrMS § 390 lg 4).

Juhul, kui seadus kohustab menetlejat kutsuma isiku kohtuistungile, kuid lubab istungi läbi viia ka siis, kui kutsutu kohale ei ilmu, kujutab isiku istungile kutsumata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKm 3-1-1-150-05, p-d 4 ja 5).


Juhul, kui seadus kohustab menetlejat kutsuma isiku kohtuistungile, kuid lubab istungi läbi viia ka siis, kui kutsutu kohale ei ilmu, kujutab isiku istungile kutsumata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKm 3-1-1-150-05, p-d 4 ja 5).

3-1-1-74-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 või 3-1-1-9-10, p 7 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).


Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).


KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides. Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode ning isikukirjelduse avaldamisega riivatakse, ei ole tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4 tähenduses. Süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse abi.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-33-08, p 7 või 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-8-11, p 9 ja 3-1-1-10-11, p 21).


Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse presumptsiooni rikkumist. Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97).


3-1-1-60-10 PDF Riigikohus 22.09.2010

Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.


KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.


Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.


Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).


Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.


Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).


Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).

3-1-1-41-08 PDF Riigikohus 23.09.2008

KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.


KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.


Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine.


KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.


Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json