/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-96-15 PDF Riigikohus 16.11.2015
Vastavalt KrMS § 389 lg-le 1 järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus sama seadustiku 11. peatüki sätteid. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Küll aga ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 10)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7) KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7)
3-1-1-51-15 PDF Riigikohus 10.06.2015
Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29) KarS § 83^2 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste täidetuse korral, ei piisa selleks, et isiku vara hulka kuuluva eseme konfiskeerimine lõike teisele lausele tuginedes välistada, üldjuhul üksnes sellest, kui isik tõendab, et ese on ostetud tema poolt seaduslikult laenatud raha eest. Kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on mingi eseme soetamiseks sõlmitud laenu- või liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaldamiseks tõendada, et laenu- või liisingumaksed on vähemalt olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tasumine KarS § 83^2 lg 1 teise lause tähenduses ei hõlma mitte üksnes vastusooritust võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva eseme omandamise eest, vaid ka vastusooritust sellise soorituse eest, mis lõi eseme omandamiseks majanduslikud eeldused. Isikul tuleb laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada ka viimati nimetatud soorituse tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust. (p 36)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28) Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 141^4 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (p 28) Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)
KrMS § 389 lg-st 1 koostoimes § 322 lg-tega 1 ja 3 (nii enne kui ka pärast 29. märtsi 2015 kehtinud redaktsioonis) nähtub, et määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Seejuures peab teave olema poolele kättesaadav aegsasti enne seda, kui tal tuleb esitada kirjalik vastus määruskaebusele ja otsustada, kas võtta ringkonnakohtu istungist osa või mitte. KrMS § 389 lg-st 1 ja § 322 lg-test 1 ning 3 tulenev määruskaebemenetluse poole õigus olla aegsasti teavitatud määruskaebusest hõlmab ka õigust olla teavitatud määruskaebust põhistavatest dokumentidest. Võttes kohtuistungil määruskaebuse esitajalt vastu määruskaebusele lisamata dokumentaalsed tõendid, peab ringkonnakohus KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 3 ning § 386 lg 1 p-st 6 lähtudes asja arutamise edasi lükkama, võimaldamaks teisel poolel uute tõendite kohta arvamust avaldada. See, kui ringkonnakohus tugineb määruskaebuse esitaja poolt teise astme kohtus esitatud tõenditele, millega teisel poolel ei olnud võimalik eelnevalt tutvuda ega nende kohta arvamust avaldada, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
KrMS § 390 lg 4 teine lause ei kohusta ringkonnakohut lükkama kohtuistungit edasi ainuüksi seetõttu, et prokurör ei saa teise kohtuistungi tõttu ringkonnakohtusse ilmuda. (p 32)
3-1-1-104-12 PDF Riigikohus 08.11.2012
KrMS § 389 lg-te 2 ja 3 kohaselt on kohtumääruse teinud kohtukoosseis määruskaebuse saamisel pädev kaebuse ise läbi vaatama, vaidlustatud määruse tühistama ja vajaduse korral samas küsimuses uue määruse tegema. Nn enesekontrollimenetlus ei tohi piirduda pelgalt vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse edastamisega kõrgema astme kohtule, vaid selle raames tuleb kaebuse saanud kohtul ka sisuliselt hinnata, kas kaebuse väited annavad alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
Kohtu poolt isiku taotluse lahendamisel ja riigi õigusabi andmise otsustamisel kontrollimata jätmine, kas taotleja näol on tegemist isikuga, kellel on õigus KrMS § 208 lg 1 kohaselt Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-50-12 PDF Riigikohus 04.06.2012
Kriminaalmenetluse seadustiku § 389 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kohtumääruse koostanud kohtus KrMS 10. või 11. peatüki sätteid, arvestades KrMS 15. peatükis sätestatud erisusi. Kuna viimatinimetatud peatükk ei tee erisusi määruskaebusest teatamise osas, tuleb kohtumääruse koostanud kohtul järgida määruskaebusest teatamisel KrMS § 322 nõudeid. Kolme päeva jooksul alates määruskaebuse saamisest tuleb selle esitamisest teatada kohtumenetluse poolele, kelle huve see puudutab, kusjuures süüdistatavale saadetakse koos teatega ka määruskaebuse koopia. Tulenevalt KrMS § 17 lg-st 1 on kohtumenetluse pooleks süüdistatav ja tema kaitsja. Tagamata süüdistatava kaitsjale võimalust esitada oma seisukohti kirjalikus määruskaebemenetluses, ei võimaldata kaitsjal kirjalikus määruskaebuse läbivaatamisel seaduses ettenähtud viisil osaleda, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-49-12 ja 3-1-1-42-11, p 8).
Määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS § 390 lg 1 kohaselt KrMS 11. ja 12. peatüki sätteid, arvestades KrMS 15. peatükis sätestatud erisusi. Määruskaebuse läbivaatamine ringkonnakohtus toimub reeglina kirjalikus menetluses (KrMS § 390 lg 3, § 331 lg 1^1), erandid sellest reeglist on sätestatud KrMS § 390 lg-tes 4 ja 4^1. Määruskaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses tuleb aga juhinduda ka KrMS § 331 lg-st 1^1. Sellest tuleneb, et määruskaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul määruskaebemenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada ja määruse teatavakstegemise aja ning teatab sellest määruskaebemenetluse pooltele. Tagamata süüdistatava kaitsjale võimalust esitada oma seisukohti kirjalikus määruskaebemenetluses, ei võimaldata kaitsjal kirjalikus määruskaebuse läbivaatamisel seaduses ettenähtud viisil osaleda, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-49-12 ja 3-1-1-42-11, p 8).
Tagamata süüdistatava kaitsjale võimalust esitada oma seisukohti kirjalikus määruskaebemenetluses, ei võimaldata kaitsjal kirjalikus määruskaebuse läbivaatamisel seaduses ettenähtud viisil osaleda, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-49-12 ja 3-1-1-42-11, p 8).
3-1-1-105-11 PDF Riigikohus 01.02.2012
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vt otsuse p-d 11-13 ja nimetatud punktides viidatud RKKKm 3-1-1-80-07, punkti 13; 3-1-1-30-08, punkti 8; 3-1-1-103-06, punkti 10; 3-1-1-108-09, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkti 11; 3-1-1-30-08, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkte 10 ja 16. Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu). Kahtlustuses ja vahistamistaotluses esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt." Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt).

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json