/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 63| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-19-8262/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.04.2020

Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)


Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)


KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)


Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)

Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p 43–44)

Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)

Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)


Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

1-15-330/45 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.01.2020

Kohtupraktika kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus. Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses. (Viimati RKKKm nr 1-17-9149/400, p 9.) (p 10.)

1-19-2759/5 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.01.2020

KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)


KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 10)

Süüdistuskohustusmenetlust reguleerivates KrMS § des 207 ja 208 ei ole menetluskulude hüvitamise korda eraldi sätestatud. KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Kui ringkonnakohus rahuldab süüdistuskohustusmenetluses esitatud määruskaebuse ja tühistab Riigiprokuratuuri määruse, tuleb menetluskulud hüvitada KrMS § 187 lg st 1 lähtuva analoogia alusel. (p 11)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)

1-17-9149/400 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk siis kui need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt RKKKm 1-18-7632/56, p-d 10–11 koos viidetega). Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses (KrMS § 390 lg 1 koosmõjus § 326 lg-ga 3). (p 9)

1-17-10050/74 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab KrMS § 274^2 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut. See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKm 1-16-7507/12, p 15.) (p 10)

Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Olukorras, kus kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. Selles seisnebki süüdistatava ja riigi kokkulepe, mille puhul loobuvad mõlemad pooled kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 274^2 lg 1 alusel süüküsimuse edasisest lahendamisest. Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist. (p 11)

Kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274^2 alusel ei mõjuta see, kas süüdistatav soovib rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist. Menetlust ei lõpetata sel eesmärgil menetluse jätkamise taotluse korral KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi üksnes juhul, kui möödunud on kuriteo aegumistähtaeg (KrMS § 199 lg 1 p 2), amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise (KrMS § 199 lg 1 p 3) või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline menetluses osalema ega karistust kandma (KrMS § 199 lg 1 p 6). (p 12)

Kohtupraktikas on tõdetud, et kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ja süüdistatava poolt kõnesolevas osas kohtumääruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta sellise otsustusega nõustunuks, isegi kui süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks otseselt ei küsitud (vt RKKKm 1-16-7507/12, p 12 koos viidetega). (p 13)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt RKKKo 3-1-1-79-16, p 27). (p 15)

Riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võibki kohtueelset menetlust mõningal määral pikendada ja seda ei saa üldjuhul menetlejale ette heita. (p 19)

KrMS § 274^2 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega.) Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. (p 23)


Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, sh ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (vt RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). (p 24)


Süüdistatav ei ole KrMS § 390 lg-st 1 ja § 344 lg-st 5 tulenevalt Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse pool. Süüdistatava seisukohti saab arvestada üksnes juhul, kui need on esitatud advokaadist kaitsja vahendusel (vt nt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-74-11, p 10 koos viidetega). (p 27)

1-19-4291/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.11.2019

Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. (p 7)

1-16-10503/150 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.12.2018

Isegi kui ringkonnakohus on eelmenetluses jaatanud põhjendamatult kohtumenetluse poolel kaebeõiguse olemasolu ja võtnud määruskaebuse ekslikult menetlusse, on ta ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. (p 32)


KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v. a samas sättes nimetatud erandid). Olukorras, kus prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel, on tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamisega. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.1). (p 33)

Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem – kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt RKKKm 1-17-1205/147, p 26 ja 3-1-1-113-10, p 7.) (p 34)

KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab süüdistatava suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise ja seega ei ole tegemist üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldava otsustusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20 ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene. (p 35)

Analoogia KrMS § 385 p-ga 10 pole selle küsimuse lahendamisel asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201–203^1 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt RKKKm 3-1-1-113-10, p 8.) (p 36)

KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. (p 37)

Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt RKKKm 1-17-1205/147, p 29). (p 38)


Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199 lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. (p 40)

Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. (p 41)

KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)

Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)

Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)

Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)

Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)

Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)


KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)

Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)


Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni. (p 43)


Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)

Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)

Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)

Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)


Kui ringkonnakohus on hinnatud kriminaalmenetluse lõpetamist eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on teinud maakohtule alusetuid etteheiteid, tuleb seda eksimust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 63)

1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018

Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22)

Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)


Kokkuleppemenetluse puhul on nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt KrMS § 245 lg 1 p-d 7 ja 8). Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud KrMS § 248 lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. (p 21)


Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20)

Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22)

Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)

Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)


Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)


KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 3602 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 3602 lg 1). Nimelt saab kõrgema astme kohus KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. (p 26)

Kui ringkonnakohus tuvastab määruskaebemenetluse tulemusena, et maakohus on jätnud süüdistusest osalise loobumise KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu KrMS § 189 lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada, on see maakohtu viga käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult on ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. (p 27).

Siiski ei saa ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada. Kui määruskaebemenetluse esemeks on menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine (vaadeldaval juhul menetluskulude hüvitamise vaidlustamine), ei saa selles küsimuses tehtav lahend isegi kaebuse piiridest väljumise korral seisneda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemises. (p 28)

1-17-11113/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.06.2018

Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele oma hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 25-26). (p 12)

1-17-3758/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)


KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

1-17-7210/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017

Maakohtu määrus, millega kohaldatakse TsMS §-s 378 ette nähtud hagi tagamise abinõusid, on vaidlustatav KrMS § 387 lg 2 p-s 1 sätestatud korras, s.o 10 päeva jooksul alates sellest, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule hagi tagamise abinõu otsustanud maakohtu kaudu. KrMS § 141^4 lg 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel vara arestimist reguleeriva KrMS § 142 korda. Vastavat korda järgides tehtud määrusele rakendub ka vara arestimise määruse vaidlustamise reeglistik KrMS § 387 lg 2 ja § 390 lg 4 tähenduses, sest hagi tagamise abinõu kohaldamist ei ole võimalik vaadelda eraldi selle vaidlustamise korrast. (p 7)


KrMS § 387 lg-s 1 on sätestatud, et üldjuhul – kui ei ole tegemist sama paragrahvi teises lõikes loetletud kohtumäärustega – esitatakse määruskaebus 15 päeva jooksul vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. KrMS § 387 lg-s 2 loetletud kohtumääruste puhul esitatakse määruskaebus 10 päeva jooksul vaidlustatud kohtumääruse teinud maakohtu kaudu ringkonnakohtule või ringkonnakohtu määruse peale otse Riigikohtule. (p 8)


Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest ja loogikast tulenevalt vaatab Riigikohus KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg 4 alusel läbi määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale, s.o kaebusi, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu seisukohta ja selle põhjendusi. Kui ringkonnakohus ei ole mingis küsimuses seisukohta võtnud, ei ole Riigikohtul endal võimalik määruskaebemenetluses hakata ringkonnakohut asendama ja kõnealust küsimust ringkonnakohtu eest lahendama. Riigikohtu pädevusse ei kuulu ringkonnakohtule esitatud ja selles toimuvat menetlust puudutava tähtaja ennistamise taotluse esmakordne lahendamine. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatakse määruskaebuse tähtaja ennistamise taotlus, peab ringkonnakohus selle taotluse lahendama määrusega. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud üldises määruskaebekorras vaidlustada. (p 9)

KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates hetkest, mil langes ära kaebetähtaja möödalaskmise tinginud takistus. Üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos määruskaebuse esitamisega. Kuna maakohtu määruses märgitud eksliku kaebetähtaja puhul ei ole tegemist takistuse kui faktilise asjaoluga, vaid ebaselgusega õiguslikus olukorras, võib tähtaja ennistamise taotluse esitatakse 14 päeva jooksul pärast seda, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, võttes seisukoha selle tähtaegsuse kohta. (p 9.1)

Menetleja eksimust või ebatäpsust kaebekorra selgitamisel tuleb võtta arvesse kaebetähtaja ennistamise otsustamisel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754), eriti juhtudel, mil tegemist on seaduse muudatuse järel Riigikohtu praktikas käsitlemata menetlusliku küsimusega. Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel). (p 9.2)

1-17-4926/40 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2017

Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12). (p 13)


Vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele ringkonnakohtus laieneb KrMS § 390 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. Selle sätte kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Nende isikute ilmumata jäämine ei takista siiski määruskaebuse läbivaatamist. Märgitud tingimus on eeskätt seotud KrMS § 390 lg-s 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul. (p 18)

Kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust aga KrMS § 390 lg-s 4 ette ei nähta. Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-99-16, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lg-s 4 neid olukordi samas ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus. (p 19)

Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §-s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. ja 2. lõikes sätestatut, tuleb selle paragrahvi 3. lõikest lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega). (p 20)

Juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus seega KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist (nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui aga kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud. (p 21)

3-1-1-1-17 PDF Riigikohus 17.04.2017

Kohtult ei saa eeldada, et ta analüüsiks jälitustoimingu loa andmist otsustades kuriteo aegumist, kui kuriteo aegumine ei ole kuriteokahtluse sisu arvestades ilmne. (p 79)

Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (3-1-1-14-14, p 773).


Aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute tegemine vähemalt üldjuhul lubatav. (p 79)


KrMS § 389 lg 2 ja § 390 lg 2 mõtte kohaselt tuleb ühe menetlusdokumendina esitatud määruskaebus vaadata läbi ühes menetluses, välja arvatud juhul, kui on olemas selge põhjus tõlgendada seda menetlusdokumenti mitme määruskaebusena ja nende kaebuste lahendamine samas menetluses pole võimalik või otstarbekas. Asjaolu, et ühe ja sama isiku huvides esitatud määruskaebuses vaidlustatakse korraga mitut selle isiku suhtes tehtud kohtumäärust, ei ole eraldivõetuna piisav, asumaks seisukohale, et ühes menetlusdokumendis on esitatud mitu määruskaebust. Ühes menetlusdokumendis esitatud määruskaebuste paljususest ehk olukorrast, kus mitu määruskaebust on ekslikult koondatud ühte menetlusdokumenti, võib olla alust rääkida näiteks siis, kui kaebuses vaidlustatakse kohtumäärusi, milles käsitletakse sisuliselt erinevaid küsimusi või kui vaidlustatud määruste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on erinev. Samuti on tegemist sisuliselt mitme määruskaebusega siis, kui ühes menetlusdokumendis vaidlustatud määrused on tehtud erinevate kriminaalasjade raames või erinevate ringkonnakohtute tööpiirkonnas asuvate maakohtute poolt. (p 41)

Määruskaebus, milles vaidlustatakse korraga kaht kohtumäärust, millest ühega on antud jälitustoimingu luba ja teisega seda sama luba pikendatud, tuleb läbi vaadata ühes menetluses. Selle nõude rikkumine ei pruugi aga olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 42-43)


Uurimistoimingu – sh jälitustoimingu – tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post (3-1-1-93-15, p 60). (p 79)


Ehkki KrMS § 12614 lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, tuleneb sellest sättest analoogia korras isiku õigus tutvuda ka jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega. KrMS § 12614 lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada KrMS § 126^16 lg-ga 1 antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale. (p 52)

KrMS § 12614 lg 1 annab jälitusasutusele ja prokuratuurile ka kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1–7 kaitstavale hüvele kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada. (p 53)

Menetlusdokumendi, mida KrMS § 12614 lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada, võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 54)

KrMS § 12614 lg 1 teises lauses nimetatud andmete tutvustamata jätmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. (p 55) Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. (p 56)

Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine. Jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – tutvustab jälitusasutus. (p 66)

Prokuratuuri eksimus KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid, kontrollimata KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu. (p 67)


Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmine on üldjuhul vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras. Muu hulgas on uurimiskaebemenetluses vaidlustatav ka see, kui jälitusasutus jätab andmed tutvustamata ilma KrMS § 126^14 lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata. (p 57) Tuvastades, et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks (KrMS § 213 lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks. Kui prokuratuur annab seepeale jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada. (p 57)

Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 60) Seejuures tuleb ringkonnakohtul eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest. Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 61) Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (p 62) Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid lisaargumente. (p 63) Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad, hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi. (p 64) Teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik, vaid määruskaebe korras vaidlustatav. (p 68)

3-1-1-78-16 PDF Riigikohus 03.11.2016

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)


Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-52-15, p 24). Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9 ja 3-1-1-97-13, p-d 8 ja 9). Samuti ei ole välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt RKKKm 3-1-1-10-16, p 27). (p-d 6-7)

Kriminaalmenetluse varases staadiumis, kui toimub veel tõendite aktiivne kogumine, võib osa teabe (nt jälitustoiminguga saadud teabe) avaldamine, kahjustada tõe tuvastamist. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva kuriteoga (vt ka tõenditele juurdepääsu piiramise tingimuste kohta vahistamistaotluse lahendamisel RKKKm 3-1-1-110-15, p 16). (p 9)

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)

3-1-1-61-16 PDF Riigikohus 24.08.2016

Määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 kohaselt KrMS 12. peatüki (kassatsioonimenetlus) sätteid. Tulenevalt viidatud sättest ja KrMS § 358 lõikest 3 on isikul, kelle huvides määruskaebus esitati, õigus loobuda kaitsja määruskaebusest, välja arvatud, kui kaitsja osavõtt on kriminaalmenetlusest KrMS § 45 lõike 2 järgi kohustuslik. Kui isik loobub määruskaebuses ja puuduvad KrMS § 358 lõikes 5 nimetatud menetluse jätkamist tingivad asjaolud, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebuse KrMS 350 lg 2 punkti 4 alusel läbi vaatamata. (p 8)

3-1-1-23-16 PDF Riigikohus 31.03.2016

Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)


KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang hõlmab ka kohtu alla andmise määruses tehtud otsustust kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta (3-1-1-104 13 p 14). (p 22)

Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. (p 23)

Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)

Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)


Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)


Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)

Vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (3-1-1-110-10, p-d 14–16) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (p 42)


Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)


Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)

Esimese või teise astme kohus saab jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. (p 24)

3-1-1-91-15 PDF Riigikohus 13.11.2015

KrMS § 390 lg 1 kohaselt tuleb määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgida KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades KrMS 15. peatüki erisusi. KrMS § 319 lg 5 kohaselt peatub apellatsioonitähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega ning sellisel juhul hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Seetõttu on juhul, kui isik on esitanud riigi õigusabi taotluse, ekslik arvestada määruskaebuse esitamise tähtaja kulgemise jätkumist alates päevast, mil isik (mitte talle määratud kaitsja) sai kätte riigi õigusabi määruse. (p 12)

3-1-1-52-15 PDF Riigikohus 15.06.2015

Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (3-1-1-97-13, p 13 jj; 3-1-1-75-14 p 32; 3-1-1-21-15 p 14). (p 24)


Ühisomandis oleva kinnisasja käsutamise saab süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale keelata ka kolmandal isikul vaid siis, kui on alust arvata, et osa süüteoga saadud varast läks kolmandale isikule (Vt ka 3-1-1-102-12, p-d 7-14; 3-1-1-49-13, p 13). (p 34)


KarS §-s 3891 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 831 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31)


KarS §-s 3891 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 831 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31)

Üksnes see, et isik ostis kuriteo toimepanemisega samal perioodil kinnisasjad, mille väärtus ületas tema leibkonna teadaolevat legaalset sissetulekut, ei anna piisavat alust põhjendatud kahtluseks, et isik sai vara menetletava kuriteoga. (p 32)


KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg-st 1 tulenev Riigikohtu pädevus vaidlustatud kohtumäärus tühistada hõlmab ka pädevust teha kindlaks määruse õigusvastasus. Asudes seisukohale, et vaidlustatud kohtulahend, mis on kehtivuse kaotanud, ei vasta seadusele, tuleb kaebust lahendaval kohtul piirduda kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 39)

3-1-1-51-15 PDF Riigikohus 10.06.2015

Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)

KarS § 832 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste täidetuse korral, ei piisa selleks, et isiku vara hulka kuuluva eseme konfiskeerimine lõike teisele lausele tuginedes välistada, üldjuhul üksnes sellest, kui isik tõendab, et ese on ostetud tema poolt seaduslikult laenatud raha eest. Kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on mingi eseme soetamiseks sõlmitud laenu- või liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 832 lg 1 teise lause kohaldamiseks tõendada, et laenu- või liisingumaksed on vähemalt olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tasumine KarS § 83^2 lg 1 teise lause tähenduses ei hõlma mitte üksnes vastusooritust võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva eseme omandamise eest, vaid ka vastusooritust sellise soorituse eest, mis lõi eseme omandamiseks majanduslikud eeldused. Isikul tuleb laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada ka viimati nimetatud soorituse tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust. (p 36)


KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)


KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)

Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 141^4 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (p 28)

Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)


KrMS § 389 lg-st 1 koostoimes § 322 lg-tega 1 ja 3 (nii enne kui ka pärast 29. märtsi 2015 kehtinud redaktsioonis) nähtub, et määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Seejuures peab teave olema poolele kättesaadav aegsasti enne seda, kui tal tuleb esitada kirjalik vastus määruskaebusele ja otsustada, kas võtta ringkonnakohtu istungist osa või mitte. KrMS § 389 lg-st 1 ja § 322 lg-test 1 ning 3 tulenev määruskaebemenetluse poole õigus olla aegsasti teavitatud määruskaebusest hõlmab ka õigust olla teavitatud määruskaebust põhistavatest dokumentidest. Võttes kohtuistungil määruskaebuse esitajalt vastu määruskaebusele lisamata dokumentaalsed tõendid, peab ringkonnakohus KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 3 ning § 386 lg 1 p-st 6 lähtudes asja arutamise edasi lükkama, võimaldamaks teisel poolel uute tõendite kohta arvamust avaldada. See, kui ringkonnakohus tugineb määruskaebuse esitaja poolt teise astme kohtus esitatud tõenditele, millega teisel poolel ei olnud võimalik eelnevalt tutvuda ega nende kohta arvamust avaldada, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)


KrMS § 390 lg 4 teine lause ei kohusta ringkonnakohut lükkama kohtuistungit edasi ainuüksi seetõttu, et prokurör ei saa teise kohtuistungi tõttu ringkonnakohtusse ilmuda. (p 32)

3-1-1-45-15 PDF Riigikohus 01.06.2015

KrMS § 339 lg 1 ja § 338 p 3 kohaselt tuleb vahistamistaotluse suhtes tehtud maakohtu määrus, millel puudub kehtiv digitaalallkiri, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ringkonnakohtu menetluses tühistada. Nõue, et kohtulahendi peavad allkirjastama kõik kohtukoosseisu liikmed, laieneb kahtlusteta ka kohtuasja ainuisikuliselt lahendavale kohtunikule. Samuti on põhjendatud vahistamistaotluse maakohtule uueks arutamiseks saatmine. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Nähtuvalt KrMS § 341 lg-st 2 tuleb kriminaalasi KrMS § 339 lg 1 p-s 6 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise puhul maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata ning sellisel juhul ei näe kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk kõrgema astme kohtu pädevuse osas ette ühtki erisust. (p-d 8-9)


Kuna õiguslik jõud on vaid kehtival allkirjal, tuleb kehtetut digitaalallkirja samastada allkirja puudumisega ja käsitada KrMS § 339 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Nõue, et kohtulahendi peavad allkirjastama kõik kohtukoosseisu liikmed, laieneb kahtlusteta ka kohtuasja ainuisikuliselt lahendavale kohtunikule. (p 8)

Kokku: 63| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json