/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-87-13 PDF Riigikohus 14.10.2013
Ehkki KrMS § 422 lg 1 reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66). Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 83^1 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16^1 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kohus peab kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest kommentaaridest ning märkustest.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66). Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 83^1 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Olukorras, kus kohtul puudub menetluslik pädevus talle esitatud taotluse sisuliseks läbivaatamiseks, tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus. Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada, puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist.

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json