/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-109-16 PDF Riigikohus 01.02.2017
Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3 (vt RKKKo nr 3-1-1-64-13, p 11.2). (p 11)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 290^1, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12) KrMS § 290^1 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13) KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 290^1 lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 290^1 lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3 sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 290^1 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka KrMS § 290^1 lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga sisuliselt KrMS § 290^1 lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 290^1 eesmärgiga. Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 290^1 loetletud tõendi esitamise eeldused pole täidetud. KrMS § 290^1 lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes kahtlustataval. (p 14-15)
KrMS § 288 lg 2 esimeses lauses sisalduva keelu eesmärk on vältida küsimuste sugestiivset toimet ülekuulatavalt saadavale tõendusteabele. (p 21)
Tunnistaja ülekuulamisest tehtud videosalvestis ei ole käsitatav eraldi tõendina, vaid ülekuulamisprotokolli lahutamatu osana. Kuna tegemist pole eraldi tõenditega, vaid samast tõendiallikast pärineva, kuid erinevas vormis talletatud teabega, ei saa ka videosalvestise avaldamise ja uurimise küsimust lahendada lahutatult ülekuulamisprotokolli avaldamisest ning uurimisest. (p 18)
KrMS § 290^1 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 290^1, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)
3-1-1-24-14 PDF Riigikohus 09.05.2014
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja pole võimeline kohtuistungil ütlusi andma liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. Kuid ka sellisel juhul ei saa tema tervisliku seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada näiteks eksperdiarvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06).
Tunnistaja on kaastäideviijana süüdi mõistetud samas kuriteos, milles on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus süüdistatavale. Maakohus kohaldas tunnistaja suhtes KrMS § 2871 lg-te 3 ja 4 sätteid, kuid jättis tähelepanuta, et neid sätteid selle tunnistaja suhtes kohaldada ei ole lubatud. Tõendiallikana on käsitatud tunnistajat, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud tema õigusi KrMS § 2871 lg 5 tähenduses (õigust keelduda ütluste andmisest). Nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-72-07).
KrMS § 341 reguleerib kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seejuures eristatakse selliseid menetlusõiguse olulisi rikkumisi, mille puhul on kohustuslik kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Need rikkumised on nimetatud KrMS § 339 lõike 1 p-des 1–5 ja 9–10. KrMS § 339 lg 1 p-des 6–8 ja 11–12 ning lg-s 2 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumise puhul on võimalik kriminaalasja saatmine nii samale kui ka teisele kohtukoosseisule sõltuvalt rikkumise olemusest. Nende sätete rakendamisega kaasneb ringkonnakohtu põhjendamiskohustus, s.o apellatsioonikohus peab selgitama, miks ta saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kui vähemalt üks mitmest rikkumisest ei võimalda kriminaalasja arutamist sama kohtukoosseisu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Lisaks sätestab KrMS § 341 lg 3, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja lg-s 2 nimetatud rikkumiste puhul saadab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks vaid juhul, kui rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses võimalik. Seda järeldust tuleb samuti põhjendada. Kriminaalasja saatmine samale kohtukoosseisule on igati kohane olukorras, kus kohtulik arutamine esimese astme kohtus on toimunud kooskõlas menetlusseaduse nõuetega ja menetlusõiguslikud etteheited puudutavad üksnes kohtulahendi koostamist (KrMS § 339 lg 1 p des 6–8 nimetatud rikkumised). Kuna need minetused on seotud vaid kohtulahendi koostamisega, saab nõupidamistoas kõrvaldada neid sama kohtukoosseis. Samuti on võimalik, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud rikkumine on olemuslikult selline, mille kõrvaldamine sama kohtukoosseisu poolt on võimalik ilma isiku õiguste ülemäärase riiveta ja õigusemõistmise huvisid kahjustamata. Saates kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, peab ringkonnakohus muu hulgas määrama, millises osas kohtumenetlust maakohtus täiendatakse või korratakse. Maakohtu otsuse tühistamisel ja kriminaalasja saatmisel uueks arutamiseks olukorras, kus rikkumised puudutavad tõendi kasutamise lubatavust ja sellest tulenevalt tõendite hindamist ja kohtu siseveendumuse kujunemist, tuleb arvestada järgmist. Sama kohtukoosseis on vastavaid tunnistaja ja kannatanu ütlusi aga vahetult tajunud ja võib olla sellest ka mõjutatud, sõltumata sellest, et kohtuotsuse tegemisel ei saa ta neile tugineda. Kriminaalasja arutamine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane ja erapooletu. Seda põhimõtet kahjustab olukord, kus sama kohtukoosseis peab andma tõendikogumile varasemast erineva hinnangu. Seda probleemi saab välistada juba eos, saates kriminaalasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Sellise võimaluse seadus ka annab. Kriminaalasja uuel arutamisel teises kohtukoosseisus on varasemal kohtulikul arutamisel toimunut võimalik võtta arvesse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud ulatuses (vt nt KrMS § 286^2 lg-d 1 ja 3).
3-1-1-105-13 PDF Riigikohus 29.11.2013
KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust.
Ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 287^1 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise seisukoha jaatamine KrMS § 287^1 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.
Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu.
Kohtuistungi protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb. Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Olukorras, kus istungi protokoll ei kajasta kohtumenetluse poole kohtuvaidluse käigus esitatud sõnavõttu tervikuna, ei saa rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus. KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada. Kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja. KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta. Olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Olukorras, kus kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.
3-1-1-64-13 PDF Riigikohus 13.06.2013
Sarnaselt kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 111 on praegu kehtiva KrMS § 126^4 lg 4 järgi jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 69^1 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3). KrMS § 286^2 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
KrMS § 286^2 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 69^1 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures. KrMS § 286^2 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json