https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-8596/83 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.04.2024

Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. KrMS § 269 kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 11). (p 15)

Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-13, p 9.1). (p 16)

Kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust, tuleb muu hulgas silmas pidada ka süüdistatava käitumist kohtueelse menetluse ajal (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 14). (p 21)

KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17.1). (p 24)


20. märtsil 2024 vastu võetud seadusega otsustas Riigikogu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutava õigusabilepingu denonsseerida. Kuigi formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö edaspidi võimalik ka muude õigusaktide kohaselt, tuleb õigusabitaotluse esitamise üle otsustamisel arvesse võtta tegelikku olukorda, mille kohaselt ei pruugi Venemaa õigusabitaotlust suure tõenäosusega täita. (p 23)


KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise korral ei ole tarvilik edasiselt vaagida, kas KrMS § des 69 ning 468 sätestatud süüdistatava kaugülekuulamise tingimused on täidetud. (p 24)


KrMS § 10 lg 3 on sama paragrahvi 1. lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKKo nr 1-18-437/725, p 30). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKKo nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole (vrd ka RKKKo nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt KrMS § 10 lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust. (p-d 18 ja 19)

1-23-2939/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.12.2023

Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)


KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)


KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)

Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)

KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)


Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)


KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)

1-22-7101/86 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2023

Väljaandmismenetluses on kaitsepoolel õigus esitada tõendeid asjaolude kohta, mis on selle menetluse vaidlusesemeks. (p-d 32–34)

Väljaandmistaotluse lahendamine peab toimuma võimalikult kiiresti ja tõhusalt. Kriminaalmenetluse seadustik näeb väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ette ranged tähtajad, millest ei ole lubatud kõrvale kalduda. Nii nagu maakohtul tuleb korraldada kohtuistung väljaandmistaotluse kohtusse saabumisest alates kümne päeva jooksul (KrMS § 450 lg 1), peab ka ringkonnakohus vaatama maakohtu määruse peale esitatud kaebuse kirjalikus menetluses läbi kümne päeva jooksul, arvates asja saabumisest ringkonnakohtusse (KrMS § 4511 lg 3). Asja läbivaatamise järel on mõlemad kohtuastmed kohustatud tegema põhjendatud otsuse väljaandmise õigusliku lubatavuse või lubamatuse kohta viivitamata (vt ka KrMS § 452 lg 3; aga samuti RKKKm nr 3-1-1-105-12, p 6). Seejuures on ringkonnakohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata (KrMS § 4511 lg 4). (p 56)


Väljaandmisvahistamise eeldused sõltuvad sellest, kas väljaandmisvahistamise taotlus on edastatud enne väljaandmistaotluse saabumist või taotletakse vahistamist väljaandmismenetluses (p 39).

Eesti ja USA vahel sõlmitud väljaandmislepingu kohaselt on väljaandmisvahistamine enne väljaandmistaotluse saabumist võimalik vaid juhtudel, kui asi on kiireloomuline (art 11 lg 1). Lisaks peab taotlev riik esitama nõuetekohase väljaandmisvahistamise taotluse, mis peab sisaldama mh asja tehiolude lühikest selgitust, milles võimaluse korral teatatakse kuriteo toimepanemise aeg ja koht (art 11 lg 2 punkt c), samuti teatist väljanõutava isiku suhtes koostatud vahistamismääruse või süü tõendamise või tema suhtes langetatud süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu kohta (art 11 lg 2 p e). Ka peab väljaandmisvahistamise taotlust edastav riik võtma kohustuse edastada taotluse saanud riigile väljaandmistaotlus 60 päeva jooksul (art 11 lg 2 p f ja art 11 lg 4). Kriminaalmenetluse seadustiku järgi on võimalik võtta isik enne väljaandmistaotluse saabumist vahi alla edasilükkamatutel juhtudel (KrMS § 447 lg 2). Vahistamist taotlev riik peab sellisel juhul kinnitama, et isiku suhtes on taotlevas riigis koostatud vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (KrMS § 447 lg 2 p 1), ja kohustuma viivitamatult välja saatma väljaandmistaotluse (KrMS § 447 lg 2 p 2). (p 40)

Väljaandmisvahistamise kiireloomulisus või edasilükkamatus eeldused, mille täidetust näitab üldjuhul juba see, et taotluse esitanud riik on soovinud väljaandmisvahistuse kohaldamist enne väljaandmistaotluse esitamist. Erandiks on juhtumid, mil ilmnevad asjaolud, mis asja kiireloomulisusele või edasilükkamatusele ühemõtteliselt vastu räägivad. Kohus, kes otsustab väljaandmisvahistamise üle enne väljaandmistaotluse laekumist, ei saa väljaandmist välistavaid asjaolusid üksikasjalikult kontrollida, sest enne taotluse saabumist on kohtu käsutuses väga piiratud teave. Öeldu ei tähenda aga seda, et kaitsepool ei võiks sellistele asjaoludele tähelepanu juhtida. Näiteks saab ta kahtluse alla seada ja esitada omapoolseid tõendeid selle kohta, et isiku väljaandmist taotletakse tema süüdistamiseks poliitiliste tõekspidamiste pärast (väljaandmislepingu art 4 lg 1 ja KrMS § 436 lg 1 p 3) või et isikule välisriigis etteheidetav tegu on Eesti seaduse kohaselt aegunud (väljaandmislepingu art 6 ja KrMS § 440 lg 1 p 3). Niisugusele väljaandmise õiguslikule takistusele osutamise korral peab kohus seda kontrollima ja kui kõnealune kaitseväide leiab kinnitust, siis tuleb väljaandmisvahistamisest keelduda (KrMS § 447 lg 4). (p 41)

Kui isiku väljaandmisvahistamist taotletakse väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses, on kohtul võimalik anda väljaandmist taotleva riigi vahistamisotsusele sisulisem hinnang. Samas ei ole Eesti kohtul ka sellisel juhul harilikult võimalik kontrollida kuriteokahtluse ega vahistamisaluste olemasolu. Eelkõige saab kohus kontrollida väljaandmistaotluses esitatud asjaolusid sellest vaatepunktist, kas taotluse põhjal on tuvastatav mõni väljaandmise õiguslik takistus, mis välistaks KrMS § 447 lg 4 alusel väljaandmisvahistuse. (p 42)

Kui väljaandmisvahistuse eeldused on täidetud, siis saab taotlust lahendav kohus kohaldada väljaandmisvahistamist asjakohases välislepingus või selle puudumisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tähtaja piires. Üldreeglina ei tohi väljaandmisvahistamise kestus enne väljaandmistaotluse saabumist ületada 40-päevast tähtaega. Näiteks Eesti-USA väljaandmislepingus on tehtud sellest reeglist aga erisus, mille kohaselt võib isiku, kellele on kohaldatud väljaandmisvahistust, vabastada 60 päeva möödumisel, kui väljaandmistaotlust pole esitatud. Seda, et isikut peetakse selles olukorras vahi all kauem kui 60 päeva, saab pidada õigustatuks vaid äärmiselt erandlikel juhtudel. Pärast väljaandmistaotluse saabumist tohib isikult väljaandmismenetluse tagamiseks vabaduse võtta kuni üheks aastaks ja seda tähtaega saab pikendada üksnes erandlikel asjaoludel (KrMS § 447 lg 7). EIK on rõhutanud, et kui vahistusega tagatakse sellist väljaandmist, mille eesmärgiks on kohtupidamine, mitte jõustunud kohtuotsuse täitmine, peab riik näitama üles erilist hoolikust ja kärmust, välistamaks väljaandmisvahistuse ülemäärast kestust, kuna sellisel juhul on isiku võimalused kaitseõigust teostada piiratud (EIK 03.02.2022, Komissarov vs. Tšehhi Vabariik, p 46; 24.03.2015, Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 42). Leides, et väljaandmisvahistuse õiguspärasuse kontroll ei pea olema nii sagedane ega selle ulatus nii lai kui vabaduse võtmisel EIÕK art 5 lg 1 punkti c alusel, on EIK pidanud siiski oluliseks, et kohus kontrolliks perioodiliselt ka pikaajalise väljaandmisvahistuse õiguspärasust (EIK 26.06.2012, Taylor vs. Eesti, p-d 51–56). Selle praktikaga on kooskõlas kohtu võimalus otsustada asjaoludest sõltuvalt nii, et väljaandmisvahistust kohaldatakse teatud perioodiks (näiteks kaheks kuuks), mille järel saab kontrollida isiku vahistamise jätkuvat põhjendatust. (p 43)


NB! Seisukoha muutus!

KrMS § 433 lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvusvahelist koostööd reguleerivas 19. peatükis sätestatuga. Väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamine, kui see võimaldab tagada isiku osavõtu väljaandmismenetlusest ja tema võimaliku väljaandmise seda taotlevale riigile, on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö sätetega. Mitte ükski KrMS 19. peatüki norm ei välista väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamist. Ka ei sisaldu sellist välistust asjassepuutuvas väljaandmislepingus. (p 45)

Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise põhiseaduslik alus PS § 20 lg 2 p 6, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks (RKKKm nr 3-1-1-101-13, p 10). Samas on kohus ka väljaandmismenetluses seotud PS § 11 teises lauses sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ehk ülemäärasuse keeluga, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (vt ka RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17). Sellest tulenevalt on Eesti kohtutel kohustus keelduda väljaandmisvahistuse kui kõige raskema tõkendiliigi kohaldamisest, kui see oleks kõiki asjaolusid silmas pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne. (p 46)

Väljaandmisvahistamise kergemaliigilise tõkendiga asendamise kasuks räägib ka rahvusvahelises suhtlemises kehtiv vastastikkuse põhimõte (principle of reciprocity). Osutatud printsiibi järgi tuleb eeliseid, soodustusi või karistusi, mida riik A kohaldab riigi B füüsilistele või juriidilistele isikutele, kohaldada riigil B samal viisil ka riigi A füüsilistele või juriidilistele isikutele. Kuna USA on kohaldanud isiku suhtes, kelle väljaandmisvahistamist Eesti taotles, asendustõkendit, on selline võimalus ka Eestil. (p 47)

Väljaandmisvahistuse asendamine tuleb kõne alla näiteks juhtudel, kui selle isiku vahistamise, kelle väljaandmisvahistamist taotletakse, muudab kõiki asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalseks näiteks tema terviseseisund või kuulumine mõnda haavatavasse gruppi (nt rase, eakas või erivajadustega inimene). Lisaks väljaantavast isikust tulenevatele kriteeriumitele tuleb väljaandmisvahistamise asendamise kaalumisel hinnata – menetluse isepära arvestades küll piiratud ulatuses – ka objektiivseid asjaolusid, näiteks isikule etteheidetava kuriteo raskust, teda välisriigis ähvardava karistuse pikkust ja võimalust, et väljaandmistaotlust ei ole võimalik rahuldada. (p 48)

Tõenäosus, et väljaandmisvahistus on tarvis asendada kergemaliigilise tõkendiga, suureneb ajas, sest mida kauem on isikult vabadus võetud, seda intensiivsem on tema vabaduspõhiõiguse riive (vt ka RKKKm nr 1-16-2411/677, p 40). Erandlikuks meetmeks tuleb vahistuse asendamist pidada aga olukorras, kus väljaandmisvahistust kohaldatakse enne väljaandmistaotluse saabumist ja isikult saab vabaduse võtta vaid piiratud ajaks. (p 49)

Sarnaselt väljaandmisvahistamisega on ka asendustõkendeid võimalik kohaldada KrMS 19. peatükis või asjakohases väljaandmislepingus nimetatud tähtajaks. See tähendab, et väljaandmisvahistuse asemel võib kohaldada elektroonilist valvet või kautsjonit üldjuhul kuni aasta aega, üksnes erandlikel juhtudel on võimalik seda tähtaega pikendada (KrMS § 447 lg 7). Ka muus osas tuleb asendustõkendite kohaldamisel väljaandmismenetluses lähtuda esmajoones KrMS 19. peatükis või väljaandmislepingus sätestatust. KrMS 4. peatükist tuleb juhinduda üksnes elektroonilise valve või kautsjoni formaalsete eelduste osas – näiteks peab kohus sarnaselt riigisisese menetlusega veenduma, et isiku elukoht vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. (p 50)


Väljaandmistaotlust lahendava riigi aktiivne tegutsemine selle nimel, et jõuda võimalikult kiirelt väljaandmist lubava või keelava otsuseni, teenib rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö efektiivsuse kõrval ka väljaandmisvahistusele allutatud isiku huve, sest tema vabaduspõhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb. Isikult vabaduse võtmine väljaandmisvahistuse korras on õigustatud üksnes niikaua, kuni toimub väljasaatmis- või väljaandmismenetlus. Kui sellist menetlust ei viida läbi vajaliku hoolsusega, siis ei ole kinnipidamine enam EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f alusel lubatav (viidatud Taylor vs. Eesti, p 41). Ka asjaolu, et väljaandmismenetluse kulgu on aeglustanud kaitsepoole vastuväited, ei vabasta riiki vastutusest kohtumenetluse ajal aset leidvate põhjendamatute viivituste eest (viidatud Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 50). (p 57)

1-22-7089/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2023
1-22-2024/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.12.2022

KrMS § dega 50869–50877 võeti Eesti õigusesse üle EL Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsus 2005/214/JSK „Rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta“ (edaspidi raamotsus). Vastastikuse tunnustamise põhimõte tähendab raamotsuse artikli 6 kohaselt seda, et liikmesriigid peavad täiendavate formaalsusteta tunnustama neile artikli 4 järgi edastatud liikmesriigi otsust ja võtma viivitamata tarvitusele kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks. Erandina võib tunnustamisest keelduda, kui tuvastatakse mõni raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjus. (p 9)

Raamotsuse artikli 7 lõike 2 punkti g järgi saab tunnustamisest ja täitmisest keelduda muu hulgas siis, kui täitmiseks edastatud tunnistusest ilmneb, et isikut ei teavitatud kirjaliku menetluse korral otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi tähtaegadest. Eesti õiguses raamotsuse viidatud sätte täpne vaste puudub, kuid KrMS § 50871 p 7 kohaselt on keelatud tunnustada ja täita kohtuotsust, mis tehti tagaselja, v.a KrMS §-s 4897 ette nähtud juhtudel. Kõnesolev säte hõlmab keeldu tunnustada ning täita ka muu asutuse kirjalikus menetluses tehtud lahendit, millega määrati isikule rahatrahv, kuid millest isikut nõuetekohaselt ei teavitatud. (p 10)

Euroopa Kohtu praktika järgi jättis liidu seadusandja liikmesriikidele võimaluse otsustada, kuidas teavitada isikut tema kaebeõigusest, kaebetähtajast ning hetkest, mil see tähtaeg kulgema hakkab. Seejuures peab aga tagama isiku õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele. Kui rahalise karistuse või rahatrahvi määramise aluseks olev otsus toimetati otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt isikule kätte koos teabega selle kohta, missuguse tähtaja jooksul ta saab otsust edasi kaevata, ei või täitva liikmesriigi pädev asutus – juhul, kui isikul on olnud piisav tähtaeg selle otsuse edasikaebamiseks – keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Täitva riigi kohus peab aga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades kontrollima, kas isik sai tegelikult otsusest teada ja kas tal oli piisavalt aega oma kaitse ettevalmistamiseks. (p 11)

Trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Kättetoimetamise mõiste võib hõlmata erinevaid saadetise kohaletoimetamise viise ning menetluse eripära arvestades võib seadusandja mõnel juhul pidada küllaldaseks nt seda, et menetleja saadab trahviteate lihtkirjaga ning selle saab lugeda isikule kättetoimetatuks kindla ajavahemiku möödumisel. Lihtsustatud kättetoimetamist võib õigustada muu hulgas see, et samalaadseid rikkumisi pannakse toime palju ning nende eest kohaldatav rahatrahv pole suur, samuti võib arvesse võtta vajadust vältida riigil tekkivaid ülemääraseid kulutusi. Niisugune kättetoimetatuks lugemise viis pole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ning sellele toetudes välisriigi otsuse tunnustamisest keelduda ei saa (KrMS § 436 lg 1 p 2). Samuti ei kujuta see endast üldjuhul ülemäärast kaitseõiguse riivet. (p 13)

Kui kaebaja keskseks kaitseteesiks on argument, mille kohaselt pole talle trahviteadet nõuetekohaselt kätte toimetatud, on iseenesest tegemist negatiivse asjaoluga, mille kohta isik üldjuhul tõendeid esitada ei saagi. Kuid isegi niisugusel juhul võib tõstatatud kahtlus jääda paljasõnaliseks, kui isik ei püüagi kohut veenda selles, et trahviteade pole tõepoolest temani jõudnud. (p-d 16 ja 17)

1-21-356/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.11.2021

KrMS § 50835 lg-te 1 ja 2 kohaselt on teises EL-i liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka Eestis või see on nimetatud KrMS §-s 4896. Seega ei saa liikmesriigi kohtuotsuse täitmist tunnistada lubatavaks tegude osas, mis ei vasta nendele tingimustele. Tunnistades aga täitmise selliste tegude osas lubatavaks, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 10 ja 15)


Kui pole teada, kui suur karistus mõisteti nende tegude eest, mille puhul seadus kohtuotsuse tunnustamist ja karistuse täitmist ei välista, on vabadusekaotuse tunnistust lahendaval kohtul võimalik KrMS § 4899 lg 2 kui EL-i liikmesriikide vahelist kriminaalmenetlusalast koostööd reguleeriva üldsätte alusel küsida taotlevalt riigilt Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet. Alles siis, kui vajaminev info jääb saamata, tuleb kohtuotsuse täitmine tunnistada tervenisti lubamatuks (KrMS § 48911 lg 1 p 2). (p-d 10–11)

Vabadusekaotuse tunnistust reguleerivas KrMS 19. ptk 8. jao 6. jaotises, millega võeti Eesti õigusesse üle EL-i Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, pole expressis verbis käsitletud välisriigi taotluse osaliselt lubatavaks tunnistamist. EL-i liikmesriikide vahelise kriminaalmenetlusalase koostöö üldsätted (19. ptk 8. jao 1. jaotis), täpsemalt KrMS § 48911 lg 1 p-d 1 ja 2, nimetavad üksnes võimalust tunnistada liikmesriigi otsuse täitmine lubatavaks või lubamatuks. Kohtuotsuse osalise tunnustamise ja täideviimise näeb ette aga viidatud raamotsuse art 10. Kuna kohtul on riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus, tuleb seda arvesse võttes tõlgendada menetlusseaduse asjasse puutuvaid sätteid viisil, et EL-i liikmesriigi kohtuotsuse täitmise võib tunnistada mõne teo osas lubatavaks ning mõne suhtes lubamatuks. (p-d 12–14)

1-17-4942/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.05.2020

Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse 2008/947/JSK artikli 1 lõiget 2 tuleb koostoimes sama raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktiga d tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse tunnustamine, millega on mõistetud vangistus, mis on jäetud täitmisele pööramata üksnes tingimusel, et täidetakse seadusjärgset kohustust hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest, kuulub selle raamotsuse kohaldamisalasse, kui see seadusjärgne kohustus nähtub nimetatud kohtuotsusest või selle kohtuotsuse alusel tehtud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevast otsusest. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-2/19). (p 15)

Viidatud otsuse nr C-2/19 punktides 55-58 selgitati muu hulgas, et kohustus hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest võib põhimõtteliselt kujutada endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui see on üks tingimustest, mis on vangistuse täitmisele pööramata jätmisele seatud. Raamotsuse artikli 2 punktidest 2 ja 7 järeldub, et kohtuotsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne on kindlaks määrata tingimused, millistel jäetakse mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede täitmisele pööramata, võimaldades nii täidesaatva liikmesriigi asutustel kohtuotsuse või karistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsuse alusel kindlaks teha, milliseid tingimuslikke meetmeid süüdimõistetule on kohaldatud. (p 16)

Süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest raamotsuse mõttes. Raamotsus on kohaldatav ka siis, kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatud isiku ainuke kohustus on hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest. KarS § 73 lg-s 1 nimetatud kohustus kujutab endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 ja artikli 4 lg 1 punkti d tähenduses. KrMS § 50857 punkti 4 kohaselt võib tingimuslik meede muu hulgas seisneda ka isiku käitumist puudutava juhise andmises. Järelikult on viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sättega raamotsuse artikli 4 lg 1 p-s d kirjeldatud meede Eesti õigusesse üle võetud ning liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha ka siis, kui tegemist on karistusest tingimisi vabastamisega analoogiliselt KarS §-ga 73. (p 17)

Olukorras, kus tunnustamiseks esitatud välisriigi kohtu otsusega kindlaks määratud katseaeg on lõppenud ja puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks toime pannud uue kuriteo, puudub seaduslik alus ning võimalus välisriigi kohtu otsust tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha, olenemata sellest, kas muud menetlusseaduses loetletud eeldused on täidetud. KrMS § 48911 lg 1 p 3 alusel lõpetatakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus määrusega, kui isik on temale kohtuotsuse või muu otsusega pandud kohustused täitnud. Katseaja lõppemine toob vältimatu järelmina kaasa taotluse suhtes alustatud asja menetluse lõpetamise. (p 19)

Lisateabe küsimist peab kohus KrMS § 50861 kohaselt kaaluma ja kasutama eeskätt siis, kui tunnustamise käigus tekib n-ö põhjendatud kahtlus, keegi menetlusosalistest tõstatab küsimuse lisateabe vajaduse kohta või kohtul endal tekib selle kohta küsimusi (nt vastuolu tunnistuse ning sellele lisatud kohtuotsuse või pädeva asutuse tingimuste määramise kohta tehtud otsusega). (p 20)


Eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, mis on vajalik määruskaebuse lahendamiseks ning milles osalemiseks on süüdimõistetul õigus kasutada ka kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada määruskaebemenetluse raames. (p 24)

1-17-10162/351 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.06.2019

Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava menetlejaga, kaasabi kaasosaliste vastu tõendite kogumisel või nende menetlejale paljastamisel vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne, s.t ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi. Samas aga ei tähenda eeltoodu, et aktiivne kaasaaitamine eeldaks alati isiku poolt enda süü täielikku tunnistamist. Kuid aktiivse kaasaaitamisega ei ole kindlasti tegemist olukorras, kus isik annab ütlusi vaid osas, mis on selleks hetkeks teiste tõenditega kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. (p 26)


Euroopa Liidu Nõukogu 24. juulil 2008 vastu võetud raamotsus nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes, paneb Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuse arvestada kriminaalmenetluses teistes liikmesriikides tehtud otsuseid, mis on saadud kas vastastikuse õigusabi reeglite alusel või karistusregistrite andmete vahetamise teel. Raamotsuse kohaselt peab liikmesriikide otsustel olema samaväärne õiguslik toime võrreldes riigisiseste varasemate süüdimõistvate otsustega. Raamotsustel ei ole aga riigisisest vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust riigisisese õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. (p-d 30 ja 31)

Isegi olukorras, kus raamotsuse ülevõtmiseks ei ole vastu võetud uusi või muudetud asjakohaseid õigusnorme ega ole ka selgitatud, kuidas olemasolev regulatsioon tagab raamotsuse eesmärgi saavutamise, on kohtul riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus. See tähendab, et kohus, kes riigisiseseid õigusnorme kohaldades on õigustatud neid tõlgendama, peab seda tegema raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, kuid üksnes ulatuses, mida võimaldab riigisisene õigus. (p 33)

Euroopa Liidu Kohus on raamotsust nr 2008/675/ÜVJP käsitledes leidnud, et sellega on vastuolus olukord, kus teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks tuleks seda enne riigisiseselt tunnustada (vt 5. juuli 2018. a otsus asjas nr C-390/16, p 48 ning 21. septembri 2017. a otsus asjas nr C-171/16, p 40). Viimati öeldu tähendab teisisõnu seda, et Euroopa Liidu Kohtu seisukohast lähtuvalt peab olema võimalus ühes liikmesriigis karistuse mõistmisel arvestada teise liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid riigisiseselt tunnustamata. (p 36)

Karistusregistri seaduse § 1 (karistusregister), § 5 lg 1 ja § 6 (registri sisu) koosmõjus tõlgendades asub kolleegium seisukohale, et karistusregistri seadus ei seo õiguslikku tähendust üksnes Eesti karistusregistris sisalduvate karistatuse andmetega. (p 35)

Eesti õiguskorras on Euroopa uurimismääruse (KrMS § 48937) näol olemas regulatsioon, millest lähtuvalt on võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse kandmata. (p 38)


Kuigi üldjuhul on narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude objektiivsest küljest tulenevalt narkootiliste ainete käitlemisel süü suurust mõjutavatest asjaoludest enim kaalu just käideldud aine kogusel, ei ole tegemist ainsa ega alati ka mitte olulisima süü suuruse hindamiskriteeriumiga. Kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks hüveks on rahvatervis, mõjutab süü suurust kõigepealt rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub eelkõige ohustatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine ohtlikkusest. Kõiki neid süü suurust mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. (p 41)

1-18-4908/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.03.2019

21. märtsil 1983 Strasbourgis koostatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lg 1 punkti d kohaselt võib üks riik tema territooriumil karistatud isiku konventsiooni alusel tema elukohariigile üle anda, kui karistatud isik sellega nõustub. Euroopa Nõukogu on 18. detsembril 1997 vastu võtnud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli, mille artikli 1 lg 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas lisaprotokolli sätetega. Lisaprotokolli artikli 3 lg 1 näeb ette, et karistava riigi palvel võib elukohariik nõustuda kohtulikult karistatud isiku üleandmisega ilma isiku nõusolekuta, kui viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Seega nõuab konventsioon isiku üleandmiseks küll tema nõusolekut, kuid teatud tingimuste esinemisel ei ole see siiski vältimatult vajalik. (p-d 18-19)

Kriminaalmenetluse seadustik käsitleb nõusoleku küsimust konventsiooni ja selle lisaprotokolliga sama moodi. KrMS § 477 lg-te 2 ja 3 regulatsioon on kooskõlas nii konventsiooni kui ka lisaprotokolliga. (p 20)

Asjaolu, et isik on süüdi mõistetud Norras, kuid Norra vanglate ülerahvastatuse tõttu kannab karistust Hollandi territooriumil, ei mõjuta isiku üleandmise eelduste täidetust KrMS § 477 lg 3 mõttes. Samuti ei kohaldata sellisel juhul Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted. (p 21)


Olukorras, kus esineb ebakõla isiku eelvangistuses viibitud aja osas ning on tõsiselt võetav kahtlus, et maakohus on eksinud isiku ärakandmata karistuse pikkuse määramisel tema kahjuks enam kui nelja kuuga, kuid maa- ega ringkonnakohus ei ole vastuolulistele lähteandmetele tähelepanu pööranud, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 24-25)

1-17-4942/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2018

Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse nr 2008/947/JSK mõttes, mis reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teha tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet. Nimelt ei vasta KarS §-st 73 tulenev süüdimõistetu kohustus – hoiduda katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemisest – ühelegi raamotsuse artikli 4 lg 1 p-des a–k nimetatud tingimuslikule meetmele või alternatiivsele mõjutusvahendile. Raamotsuse viidatud artikli tingimuslike meetmete loetelu on täielikult üle võetud Eesti õigusesse. Seejuures pole Eesti riik kooskõlas artikli 4 lg-ga 2 teatanud, et ta rakendab lisameetmeid või muid alternatiivseid mõjutusvahendeid. KarS § 73 lg-st 1 tulenev süüdimõistetu kohustus ei kajastu riigisiseses õiguses, s.o KrMS § 50857 p-des 1–11 kindlaks määratud tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite loetelus. Samal ajal tuleneb KrMS § 50855 lg-st 3 nõue, et kohtuotsuse tunnustamine ja järelevalve on lubatud üksnes KrMS §-s 50857 nimetatud meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite puhul. (p 19)

Pidades silmas raamotsuse art 1 lõikes 1 nimetatud eesmärke, sh sotsiaalset taasintegreerumist, nähtub raamotsuse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, et kohtuotsuse tunnustamisega kaasneb täidesaatva riigi kohustus teha tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet (nt raamotsuse artikli 7 lg 1 ja artikli 8 lg 1; KrMS § 50855 lg 3 ja § 50857). KarS § 73 lg 1 alusel süüdimõistetule pandud kohustuse täitmise üle riik aktiivset järelevalvet ei tee. Kohustuse täitmise peab tagama süüdimõistetu sellega, et ta käitub õiguskuulekalt ja hoidub uute õigusvastaste tegude toimepanemisest. Riigi reaktsiooniks kõnealusest sättest tuleneva kohustuse rikkumisele saab olla üksnes see, et uue kuriteoga seotud kriminaalmenetluses tuleb tagada süüdistatavale seadusele vastava karistuse mõistmine. Nimelt peab kriminaalasja menetlev kohus KarS § 73 lg-s 4 või 5 sätestatut järgides süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma isikule liitkaristuse uue kuriteo ja eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse kogumi eest. (p 20)

Kohtuotsuse tunnustamata jätmisega kaasneb olukord, kus katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemise korral süüdlasele Eesti õiguse järgi liitkaristust mõista ei saa, sest puudub üks liidetavatest, s.o ärakandmata karistust ettenägev tunnustatud liikmesriigi kohtuotsus. Kirjeldatu riivaks karistuse mõistmise eesmärke, kuna katseaja tingimuseks seatud kohustuse rikkumisega tagajärgi ei kaasneks. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud olukord oleks kooskõlas raamotsuse eesmärkidega. Seetõttu on vaja esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lg-te 2 ja 3 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et selgitada, kas raamotsusega on kooskõlas liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine ning selle täitmise üle valvamine, kui süüdimõistetu on selle otsusega vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tema suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tingimuslikku järelevalvemeedet või alternatiivset mõjutusvahendit, vaid isiku ainuke seadusest tulenev kohustus on hoiduda katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vastusest eelotsusetaotlusele sõltub, kas süüdimõistetu suhtes tehtud liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha. (p-d 21 ja 22)

3-1-1-29-17 PDF Riigikohus 30.05.2017

Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)

3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017

PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)


KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)


Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)


Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)

Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

3-1-1-97-16 PDF Riigikohus 21.02.2017

Euroopa Liidu tasandil reguleerib üldist koostööd kriminaalasjades 29. mai 2000. a Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsioon ning konkreetsemalt kriminaalmenetluses vara arestimist puudutavat Euroopa Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsus 2003/577/JSK „Vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus“. Viimasest lähtuvad õigusnormid paiknevad KrMS §-des 5089–50820. Raamotsuse ega Eesti menetlusseadustiku vastavad sätted ei näe ette liikmesriikide kohustust lähtuda arestimisasjades raamotsuse regulatsioonist, mistõttu puudub taotluse saanud riigil pädevus esitatud taotluse ümberkvalifitseerimiseks või selle täitmisest keeldumiseks põhjusel, et taotlus on esitatud konventsiooni alusel. (p 10)

Kuivõrd erinevalt Euroopa arestimistunnistusest ei ole abistamistaotluse täitmisel ette nähtud vara arestimise määruse vaidlustamise erikorda, tuleb lähtuda KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevasest kaebetähtajast. (p 11)


Kuivõrd erinevalt Euroopa arestimistunnistusest ei ole abistamistaotluse täitmisel ette nähtud vara arestimise määruse vaidlustamise erikorda, tuleb lähtuda KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevasest kaebetähtajast. (p 11)

3-1-1-81-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmise etappi ja loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused tuleb − nii nagu muud KrMS §-des 424−4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. KrMS § 433 lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt KrMS § 505 lg-tes 2-5 sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks on kohtu poole pöördumine selle nõudega kooskõlas. (p 10)

3-1-1-71-15 PDF Riigikohus 07.10.2015

Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)

Kui loovutamise järgselt tehtud välisriigi kohtuotsuse täitmisel ilmneb vajadus kontrollida isikule mõistetud karistuse vastavust Eesti seadustele või lahendada muid karistuse täitmisega seonduvaid küsimusi, toimub see kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatüki 4. jaos kirjeldatud korras. (p 11)

Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Välisriigi kohtuotsuse kodakondsuse ja alalise elukoha riigis täitmise põhjuseks on nii süüdimõistetu sotsiaalsete sidemete alahoidmine kui ka tema taasühiskonnastamine, mille tingimused tulenevad konkreetse riigi kriminaaljustiits- ja hooldussüsteemi korraldusest. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (vt Szabó vs. Rootsi, taotlus nr 28578/03, 27. juuni 2006, Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011). (p 12-14)


Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)

3-1-1-62-15 PDF Riigikohus 02.07.2015

Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seotud eraõiguslikke küsimusi, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt RKKKo 3-1-1-21-13, p 13 ja  3-1-1-35-12, p-d 10 jj). Vara väljaandmise menetluses antakse vaid esialgne hinnang vara üleandmise lubatavusele, võttes arvesse selle valdaja varalisi õigusi. Väljaandmise menetluses ei otsustata väljaantava vara kuuluvuse üle. (p 6)

Vara väljaandmise otsustamisel tuleb arvestada järgmist. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 18 lg 1 kohaselt kohaldatakse asjaõiguse tekkimisele selle riigi õiguse sätteid, kus asi asus asjaõiguse tekkimise ajal. Seega kohaldatakse Eestis omandatud varale Eesti õiguse sätteid, sh asjaõigusseadust. Seetõttu võib vara üleandmine olla selgelt välistatud olukorras, kus õigusabi taotluses esitatud asjaoludest nähtub, et Eestis asuva vara valdaja on selle omandanud heauskselt. Kui õigusabi taotluse kohaselt on vara heauskne omandamine Eesti õiguse kohaselt välistatud, näiteks seetõttu, et vara on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt (vt AÕS § 95 lg 3), on vara väljaandmine teisele riigile võimalik. Seejuures tehakse lõplik otsus vara kuuluvuse ja selle omanikule tagastamise kohta taotleva riigi õiguse kohaselt selles riigis toimetatavas kriminaalmenetluses. Kolmandal isikul on võimalik taotleda enda kaasamist sellesse menetlusse taotleva riigi õiguse kohaselt. (p 7)

KrMS § 470 lg 1 näeb ette vara väljaandmise välisriigile, mitte konkreetsele isikule, sh vara väidetavale omanikule. (p 11)


Vara väljaandmine riivab vaieldamatult vara valdaja õigusi ja huve, mistõttu on ta kriminaalmenetluses KrMS § 401 tähenduses käsitatav kolmanda isikuna, keda tuleb menetlusse kaasata. (p 8)

3-1-1-92-14 PDF Riigikohus 08.06.2015

Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks. Kolleegium on korduvalt osutanud, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (viimati RKKKm 3-1-1-78-14, p 18).


KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).


KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).

Arestitava vara väärtuse (hinna) kindlaksmääramisel (KrMS § 142 lg 6 ja § 143 lg 1 p 1) tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal ja et vajalik ei ole asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine (RKKKm 3-1-1-1-12, p 22). Kuigi arestitud vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul mõnel juhul ka suureneda, ei ole välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses üldjuhul põhjendatud kohtulahendi täitmise tagamiseks aresti alla jäetava vara väärtuse uuesti hindamine. Seda seetõttu, et tegemist on menetlust lõpetava lahendiga, millele järgneva täitmise käigus n-ö ülearestitud vara või sellele vastav summa tagastatakse omanikule.

KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadil. (RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46; RKKKm 3-3-1-82-12, p 49 ja 3-1-1-49-13, p 13). Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale täitemenetluses reguleerib TMS § 14. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning perekonnaseaduse § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud, nt konfiskeerimisotsustus jõustunud (RKKKm 3-1-1-49-13, p 14).

3-1-1-78-14 PDF Riigikohus 18.03.2015

Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv.

Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (RKKKm 3-1-1-130-12, p 16).

Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit.

Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud).

Vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel tõi automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet.

Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.


KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).


Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKm 3-1-1-75-14, p 53; 3-1-1-35-13, p 20).

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).

Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.


Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).

Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.


Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).

Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.

Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.


Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (RKKK 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5).


KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 831 ja 832) konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (RKKK 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 3-1-1-1-12, p 13).

KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).

Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.

3-1-1-91-14 PDF Riigikohus 19.01.2015

Vara välisriigile väljaandmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda KrMS § 433 lg-st 3 ja kohaldada analoogiat KrMS §-ga 142 niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus §-s 470 sätestatuga ja kui §-s 470 vastused tõusetunud küsimustele puuduvad. KrMS §-s 470 sätestatud omandiõiguse riive tingimusi tuleb tõlgendada ka kooskõlas põhiseadusest (eeskätt selle §-dest 11 ja 14) tulenevate põhiõiguste piiramise üldiste tingimustega.

Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite arestimine kuni kaheks kuuks edasilükkamatutel juhtudel enne vara väljaandmise taotluse saamist on võimalik vaid kohtumääruse alusel. Enne arestimismääruse tegemist võib sõidukit ilma kohtu loata kinni pidada mõistliku aja jooksul, kuid sõiduki arestimisele eelnev kinnipidamise aeg peab mahtuma KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja hulka. Seega tuleb KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud tähtaja kulgemist arvestada alates sõiduki kinnipidamisest ning sõiduki arestimisele eelnev sõiduki kinnipidamine ja arestimine võivad kesta kokku maksimaalselt kaks kuud.

3-1-1-25-14 PDF Riigikohus 09.05.2014

Seadusandja on leidnud, et KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud olukorras olevaid süüdistatavaid tuleb kohelda karmimalt kui süüdistatavaid, kes vastavad KarS § 65 lg-s 1 toodud kirjeldusele. Asjaolu, et isik on pannud hoolimata eelmises karistuses avalduvast riigipoolsest hukkamõistust toime uue kuriteo, näitab, et ta pole teinud karistusest kohaseid järeldusi ja karistus pole täitnud oma eesmärki, mistõttu tuleb liita uus karistus eelmisele täies mahus.

KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.


KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json