/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-4908/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.03.2019

21. märtsil 1983 Strasbourgis koostatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lg 1 punkti d kohaselt võib üks riik tema territooriumil karistatud isiku konventsiooni alusel tema elukohariigile üle anda, kui karistatud isik sellega nõustub. Euroopa Nõukogu on 18. detsembril 1997 vastu võtnud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli, mille artikli 1 lg 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas lisaprotokolli sätetega. Lisaprotokolli artikli 3 lg 1 näeb ette, et karistava riigi palvel võib elukohariik nõustuda kohtulikult karistatud isiku üleandmisega ilma isiku nõusolekuta, kui viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Seega nõuab konventsioon isiku üleandmiseks küll tema nõusolekut, kuid teatud tingimuste esinemisel ei ole see siiski vältimatult vajalik. (p-d 18-19)

Kriminaalmenetluse seadustik käsitleb nõusoleku küsimust konventsiooni ja selle lisaprotokolliga sama moodi. KrMS § 477 lg-te 2 ja 3 regulatsioon on kooskõlas nii konventsiooni kui ka lisaprotokolliga. (p 20)

Asjaolu, et isik on süüdi mõistetud Norras, kuid Norra vanglate ülerahvastatuse tõttu kannab karistust Hollandi territooriumil, ei mõjuta isiku üleandmise eelduste täidetust KrMS § 477 lg 3 mõttes. Samuti ei kohaldata sellisel juhul Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted. (p 21)


Olukorras, kus esineb ebakõla isiku eelvangistuses viibitud aja osas ning on tõsiselt võetav kahtlus, et maakohus on eksinud isiku ärakandmata karistuse pikkuse määramisel tema kahjuks enam kui nelja kuuga, kuid maa- ega ringkonnakohus ei ole vastuolulistele lähteandmetele tähelepanu pööranud, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 24-25)

3-1-1-29-17 PDF Riigikohus 30.05.2017

Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)

3-1-1-71-15 PDF Riigikohus 07.10.2015

Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)

Kui loovutamise järgselt tehtud välisriigi kohtuotsuse täitmisel ilmneb vajadus kontrollida isikule mõistetud karistuse vastavust Eesti seadustele või lahendada muid karistuse täitmisega seonduvaid küsimusi, toimub see kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatüki 4. jaos kirjeldatud korras. (p 11)

Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Välisriigi kohtuotsuse kodakondsuse ja alalise elukoha riigis täitmise põhjuseks on nii süüdimõistetu sotsiaalsete sidemete alahoidmine kui ka tema taasühiskonnastamine, mille tingimused tulenevad konkreetse riigi kriminaaljustiits- ja hooldussüsteemi korraldusest. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (vt Szabó vs. Rootsi, taotlus nr 28578/03, 27. juuni 2006, Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011). (p 12-14)


Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)

3-1-1-6-12 PDF Riigikohus 21.02.2012

Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 9 lõike 3 kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu sellekohaseid otsuseid. Kooskõlas Konventsiooniga sätestab ka KrMS § 486 lg 1, et karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras. (Vt ka RKKKm 3-1-1-138-05, p 13). Sellest tulenevalt ei riku karistuse kandmise rangem režiim elukohariigis (s.o näiteks kinnine vangla avavangla asemel) süüdimõistetu subjektiivseid õigusi.

Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (vt Szabó vs. Rootsi, taotlus nr 28578/03, 27. juuni 2006, Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011).

3-1-2-3-08 PDF Riigikohus 30.12.2008

Asjaolu, et isikut karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt teise riigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kui teine riik loovutab isiku Eesti Vabariigile ajutiselt, ei halvenda isiku poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json