/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-4908/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.03.2019
21. märtsil 1983 Strasbourgis koostatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lg 1 punkti d kohaselt võib üks riik tema territooriumil karistatud isiku konventsiooni alusel tema elukohariigile üle anda, kui karistatud isik sellega nõustub. Euroopa Nõukogu on 18. detsembril 1997 vastu võtnud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli, mille artikli 1 lg 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas lisaprotokolli sätetega. Lisaprotokolli artikli 3 lg 1 näeb ette, et karistava riigi palvel võib elukohariik nõustuda kohtulikult karistatud isiku üleandmisega ilma isiku nõusolekuta, kui viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Seega nõuab konventsioon isiku üleandmiseks küll tema nõusolekut, kuid teatud tingimuste esinemisel ei ole see siiski vältimatult vajalik. (p-d 18-19) Kriminaalmenetluse seadustik käsitleb nõusoleku küsimust konventsiooni ja selle lisaprotokolliga sama moodi. KrMS § 477 lg-te 2 ja 3 regulatsioon on kooskõlas nii konventsiooni kui ka lisaprotokolliga. (p 20) Asjaolu, et isik on süüdi mõistetud Norras, kuid Norra vanglate ülerahvastatuse tõttu kannab karistust Hollandi territooriumil, ei mõjuta isiku üleandmise eelduste täidetust KrMS § 477 lg 3 mõttes. Samuti ei kohaldata sellisel juhul Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted. (p 21)
Olukorras, kus esineb ebakõla isiku eelvangistuses viibitud aja osas ning on tõsiselt võetav kahtlus, et maakohus on eksinud isiku ärakandmata karistuse pikkuse määramisel tema kahjuks enam kui nelja kuuga, kuid maa- ega ringkonnakohus ei ole vastuolulistele lähteandmetele tähelepanu pööranud, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 24-25)
3-1-1-35-07 PDF Riigikohus 10.09.2007
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
3-1-1-138-05 PDF Riigikohus 19.12.2005
Kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks (KrMS § 483 lg 1 p 1), määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse, mida võrreldakse KarS-is sama teo eest ettenähtud karistusega (KrMS § 484 lg 1). KrMS on selles osas Konventsiooni konkretiseeriv ja määrab, et välisriigi kohtuotsuse lubatavaks tunnistamisel tuleb alati ette võtta mõistetud karistuse täpsustamine.
Konventsiooni art 9 lg 3 ja KrMS § 486 lg 1 määravad üheselt, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel täidetakse karistus Eesti seadustes sätestatud korras. See hõlmab ka karistuste hilisemat siseriiklikku liitmist.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json