Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-17-4942/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2018
Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse nr 2008/947/JSK mõttes, mis reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teha tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet. Nimelt ei vasta KarS §-st 73 tulenev süüdimõistetu kohustus – hoiduda katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemisest – ühelegi raamotsuse artikli 4 lg 1 p-des a–k nimetatud tingimuslikule meetmele või alternatiivsele mõjutusvahendile. Raamotsuse viidatud artikli tingimuslike meetmete loetelu on täielikult üle võetud Eesti õigusesse. Seejuures pole Eesti riik kooskõlas artikli 4 lg-ga 2 teatanud, et ta rakendab lisameetmeid või muid alternatiivseid mõjutusvahendeid. KarS § 73 lg-st 1 tulenev süüdimõistetu kohustus ei kajastu riigisiseses õiguses, s.o KrMS § 508^57 p-des 1–11 kindlaks määratud tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite loetelus. Samal ajal tuleneb KrMS § 508^55 lg-st 3 nõue, et kohtuotsuse tunnustamine ja järelevalve on lubatud üksnes KrMS §-s 508^57 nimetatud meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite puhul. (p 19) Pidades silmas raamotsuse art 1 lõikes 1 nimetatud eesmärke, sh sotsiaalset taasintegreerumist, nähtub raamotsuse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, et kohtuotsuse tunnustamisega kaasneb täidesaatva riigi kohustus teha tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet (nt raamotsuse artikli 7 lg 1 ja artikli 8 lg 1; KrMS § 508^55 lg 3 ja § 508^57). KarS § 73 lg 1 alusel süüdimõistetule pandud kohustuse täitmise üle riik aktiivset järelevalvet ei tee. Kohustuse täitmise peab tagama süüdimõistetu sellega, et ta käitub õiguskuulekalt ja hoidub uute õigusvastaste tegude toimepanemisest. Riigi reaktsiooniks kõnealusest sättest tuleneva kohustuse rikkumisele saab olla üksnes see, et uue kuriteoga seotud kriminaalmenetluses tuleb tagada süüdistatavale seadusele vastava karistuse mõistmine. Nimelt peab kriminaalasja menetlev kohus KarS § 73 lg-s 4 või 5 sätestatut järgides süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma isikule liitkaristuse uue kuriteo ja eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse kogumi eest. (p 20) Kohtuotsuse tunnustamata jätmisega kaasneb olukord, kus katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemise korral süüdlasele Eesti õiguse järgi liitkaristust mõista ei saa, sest puudub üks liidetavatest, s.o ärakandmata karistust ettenägev tunnustatud liikmesriigi kohtuotsus. Kirjeldatu riivaks karistuse mõistmise eesmärke, kuna katseaja tingimuseks seatud kohustuse rikkumisega tagajärgi ei kaasneks. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud olukord oleks kooskõlas raamotsuse eesmärkidega. Seetõttu on vaja esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lg-te 2 ja 3 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et selgitada, kas raamotsusega on kooskõlas liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine ning selle täitmise üle valvamine, kui süüdimõistetu on selle otsusega vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tema suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tingimuslikku järelevalvemeedet või alternatiivset mõjutusvahendit, vaid isiku ainuke seadusest tulenev kohustus on hoiduda katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vastusest eelotsusetaotlusele sõltub, kas süüdimõistetu suhtes tehtud liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha. (p-d 21 ja 22)
3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7) Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13) Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
3-1-1-92-14 PDF Riigikohus 08.06.2015
Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks. Kolleegium on korduvalt osutanud, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (viimati RKKKm 3-1-1-78-14, p 18).
3-1-1-78-14 PDF Riigikohus 18.03.2015
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (RKKKm 3-1-1-130-12, p 16). Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit. Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud). Vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel tõi automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet. Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
3-1-1-25-14 PDF Riigikohus 09.05.2014
KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
3-1-1-8-14 PDF Riigikohus 25.02.2014
Eestis täidetava karistuse kindlaksmääramine KrMS § 484 lg 1 esimese lause järgi on vajalik eelkõige seetõttu, et välisriigi kohtud mõistavad õigust teise riigi õigusaktide kohaselt, mistõttu ei ole välistatud, et isikule on mõistetud selline karistus, mille täitmine Eestis ei ole tulenevalt siinsest sanktsioonisüsteemist võimalik (nt kui isikut on karistatud sellise sanktsiooniga, mis ei vasta ühelegi karistusseadustiku 3. peatükis sätestatud karistusliigile). Isegi kui välisriigis on isikut karistatud Eesti sanktsioonisüsteemis olemasoleva karistusega, on teatud juhtudel vaja välisriigi kohtu poolt mõistetud karistust muuta. Eestis täidetav karistus KrMS § 484 lg 1 tähenduses ei pruugi siiski olla karistus, mida süüdimõistetu peab reaalselt kandma hakkama. Kui isikut on varem karistatud, tuleb KrMS § 484 lg 1 alusel määratud karistus (sarnaselt hilisemale Eestis mõistetud karistusele) liita KarS § 65 alusel isikule varem mõistetud karistusele; reaalsele kandmisele kuulub sellisel juhul liitkaristus. Sellise liitmise korral ei tohi isikut asetada raskemasse olukorda kui juhul, kus liidetakse Eesti kohtu poolt mõistetud karistusi. Kuna karistused liidetakse ka sellisel juhul KarS § 65 alusel, puudub isiku n-ö tavalisest rangemal kohtlemisel seaduslik alus.
3-1-1-130-12 PDF Riigikohus 21.01.2013
Tulenevalt rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 18 lg 4 p-st e esitatakse õigusabitaotluseks lõplik jõustunud lahend. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 14 lg 2 kohaselt arvestab taotluse saanud osalisriik üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Seega ei või Eesti kohus eeltoodud nõuet eirates asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid selle kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni art-d 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või KrMS §-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane