/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-22-16 PDF Riigikohus 30.05.2016
Kriminaalasjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 juhindus Riigikohus arusaamast, et kui järgida rangelt KrMS § 385 p-st 16 tulenevat edasikaebeõiguse keeldu, tähendaks see mõnel juhul pikaajalise ja ressursimahuka kohtumenetluse kulgeda laskmist samaaegse kindla teadmisega, et mingil hetkel tuleb selle menetluse tulemina tehtud kohtulahend siiski tühistada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ja kohtupraktika ei tunne kohtulahendite õigustühiseks tunnistamise instituuti, kuid mõnel juhul on selleks esinenud sisuline menetlusökonoomiline vajadus, siis ongi KrMS § 2 p-s 4 sätestatut arvestades peetud võimalikuks elimineerida mõned kohtulahendid analoogia korras määruskaebemenetluse vahendusel menetluse võimalikult varajases etapis. (p 12) Asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 tehtud lahendite valguses näib kohtupraktikas süvenevat arvamus, justkui oleks Riigikohus olenemata KrMS § 385 p-s 16 märgitust käsitanud kohtu alla andmise määrust mõnesid erandeid arvesse võttes siiski võrdlemisi vabalt edasikaevatava kohtulahendina. Selline arusaam on ekslik, sest kohtuasjas nr 3-1-1-23-16 tehtud määruse p-des 23 ja 24 väljendas kolleegium seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-5-13, 3-1-1-45-12 ja 3-1-1-18-12). (p 15) Kohtu alla andmise raames süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei ole KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud, kuna selle küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust. Märgitud otsustuse vaidlustamise välistab hoopis KrMS § 385 p 6, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kohtu alla andmise raames tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli. Kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustuse vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 6 märgitud erand, mille järgi saab määruskaebe korras vaidlustada KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määrust. (p 17)
Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39)
Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta, põhjendades seda järgmiste argumentidega. (p 32) Eelistungi korraldamine üksnes kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks ei ole sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku KrMS §-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna KrMS § 259 lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi 3. lõike järgi mõnel juhul ka teised kohtumenetluse pooled, tooks vastupidine järeldus kahtluseta nii kohtumenetluse poolte kui ka kohtu jaoks kaasa töökoormuse kasvu, kuid tähendaks ühtlasi ka kriminaalasja menetlemise kulude võimalikku suurenemist. (p 33) Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 257 lg 2 järgi tuli varem kõigil juhtudel, mil esines KrMS §-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist. KrMS § 257^1 sellist nõuet enam ette ei näe. Osutatud sätte põhjal ei ole välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist, kuigi mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast. (p 35) KrMS § 262 lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine. KrMS § 263 p-s 3 tehtud muudatus toetab samuti arusaama, et 1. septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Arvestades, et KrMS § 263 p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas. (p 36) Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. (p 37) Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates küsimustes tehtud otsustusi muuta. Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p 38) Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39)
3-1-1-69-08 PDF Riigikohus 04.12.2008
KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt eeldab nimelt KrMS § 258 lg 1 p-s 1 sätestatu eelistungi korraldamist esiteks juhul, kui (prokuratuuri poolt) on taotletud tõkendi kohaldamist või teiseks, kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. Kohtulikku eelmenetlust toimetava kohtuniku eelnevat siseveendumust, et tõkendi muutmise taotlus tuleks jätta rahuldamata, ei ole senises kohtupraktikas tõepoolest loetud "tõkendi muutmise otsustamiseks" KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes.
Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata.
KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti saanud kohtunik. Käesoleva kriminaalasja puhul oleks selleks pidanud olema Harju Maakohtu kohtunik A. Möldre. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Normi eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene.
KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine prokuratuuri poolt on kõigepealt oluline tagamaks kaitsjale reaalne võimalus KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks - seega tõkendi tühistamise või muutmise, aga ka teiste taotluste esitamiseks, samuti tema arvates kohtusse kutsumist vajavate isikute nimekirja esitamiseks. Teiseks on KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna (vt ka RKKKo nr 3-1-1-41-08).
15. Juulil 2008. a jõustunud KrMS § 226 lg 6 kohaselt juhul, mil kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist ning prokurör peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, peab prokuratuur tegema käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne KrMS § 130 lõikes 3 või 31 sätestatud tähtaja lõppu. Tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json