/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)
Kokkuleppemenetluse puhul on nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt KrMS § 245 lg 1 p-d 7 ja 8). Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud KrMS § 248 lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. (p 21)
Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20) Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23) Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 360^2 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 1). Nimelt saab kõrgema astme kohus KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. (p 26) Kui ringkonnakohus tuvastab määruskaebemenetluse tulemusena, et maakohus on jätnud süüdistusest osalise loobumise KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu KrMS § 189 lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada, on see maakohtu viga käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult on ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. (p 27). Siiski ei saa ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada. Kui määruskaebemenetluse esemeks on menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine (vaadeldaval juhul menetluskulude hüvitamise vaidlustamine), ei saa selles küsimuses tehtav lahend isegi kaebuse piiridest väljumise korral seisneda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemises. (p 28)
1-16-7507/12 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.11.2017
Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab 1. mail 2015. aastal jõustunud SKHS. Enne SKHS-i jõustumist tuli süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lähtuda AVVKHS-ist. SKHS § 23 lg-tes 3 ja 4 sisalduvate üleminekusätete kohaselt on isikul, kelle puhul süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise küsimus on lõplikult juba lahendatud AVVKHS-i alusel, siiski õigus taotleda veel ka täiendavat, SKHS-is sisalduvatest uutest võimalustest lähtuvat kahju hüvitamist. Teisisõnu: ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SKHS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu (RKKKm 3-1-1-34-16, p 13). (p 7)
Süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse KrMS § 274^2 alusel lõpetamiseks peab üldjuhul olema antud enne kohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemist. See aga ei tähenda, et olukorras, kus süüdistatav ei ole oma nõustumust otsesõnu väljendanud, oleks kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemine käsitatav menetlusõiguse rikkumisena. Isegi kui süüdistatava nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks otsesõnu ei küsitud, siis kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ning süüdistatava poolt asjassepuutuvas osas kohtu määruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks (vt RKKKm 3-1-1-53-15, p 13). (p 12)
Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu eeldab KrMS § 274^2 kohaselt süüdistatava nõusolekut, st see on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Selle kokkuleppega riik tunnistab, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub süüteoasja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub kokkuleppega ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega, loobudes seeläbi mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, sh näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-i alusel. Kui isik leiab, et tema suhtes läbiviidud süüteomenetlus on olnud õigusvastane ning ta soovib nõuda menetlusega tekitatud kahju hüvitamist, on tal võimalik jätta menetluse lõpetamiseks nõusolek andmata ja pärast süüteomenetluses õigeksmõistva otsuse langetamist või pärast süüteo aegumise tõttu süüteomenetluse lõpetamist nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes SKHS § 5 lg-le 1. (p 15)
3-1-1-38-16 PDF Riigikohus 20.06.2016
Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)
Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 257^1 lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 2^1 või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47) Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56) KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62) Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64) KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)
Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)
Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.) (p 70) Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)
Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)
Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)
3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 389^2 oli KarS § 389^1 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 389^1, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93) Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108) Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145) RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Isiku süüditunnistamine KarS § 381^1 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 381^1 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102) Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108) Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128) Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
3-1-1-96-15 PDF Riigikohus 16.11.2015
Vastavalt KrMS § 389 lg-le 1 järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus sama seadustiku 11. peatüki sätteid. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Küll aga ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 10)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7) KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7)
3-1-1-53-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud ajaga. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "kahtlustatava seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). (p 9) Menetlusaja mõistlikkuse hindamise aluseks olev ajavahemik tuleb tuvastada iga kuriteo puhul eraldi. (p 9 ) Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 205^2 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 9 koos edasiste viidetega). (p 10) Mõistliku menetlusaja kestuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes süüdistusaktis kirjeldatud tegude mahust, vaid arvestama peab kõiki samas kriminaalasjas menetluse esemeks olnud tegusid (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 32 ja 3-1-1-63-14, p 8.5). Mõistetavalt pikendab iga uue kuriteo kohta kriminaalmenetluse alustamine menetlusele kuluvat aega. Tõendamaks väidet et nende (uute) kuritegude uurimine pikendas kohtueelse menetluse kestust märkimisväärselt, tuleb aga kohtule esitada seda seisukohta kinnitavad tõendid. Kui küsimus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise kohta tõusetub pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, saab kohus KrMS § 302 lg 1 alusel poole taotlusel kohtuliku uurimise määrusega uuendada, et koguda lisatõendeid. Samuti saab kohtumenetluse pool esitada asjasse puutuvad tõendid koos määruskaebusega ringkonnakohtule. (p 11.1-11.2) KrMS § 274^2 lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul sama seadustiku §-s 205^2 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Käsitletava meetme üks eesmärk on vältida isiku põhiõiguste riive edasist süvenemist, mistõttu ei ole kriminaalmenetluse lõpetamist sellel menetlusseadustikus sätestatud alusel seatud sõltuvusse asjaolust, missuguses staadiumis arutatav kriminaalasi parajasti on (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 22). Seega ei saa välistada ka olukorda, kus kohus lõpetab KrMS § 274^2 lg 1 alusel kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS §-s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust tegema. (p 13) Kui süüdistatava nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274^2 lg 1 alusel otsesõnu ei küsitud, kuid süüdistatav asjasse puutuvas osas maakohtu määrust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks. (p 13) KrMS § 274^2 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne selle abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kohasteks meetmeteks on senises kohtupraktikas loetud kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ja võimalust mõista süüdistatavale kergem karistus (vt nt RKKKo 3-1-1-100-09, p 18). 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi saab uue abinõuna kõne alla tulla ka ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine. (p 14) Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel tuleb muu hulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel arvestada (vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Olukorras, kus lisaks muudele arvesse võetavatele teguritele ei ole kindel, et lõpliku jõustunud kohtulahendi tegemiseni saaks jõuda juba lähiajal, ja ei saa välistada, et ligikaudu sama aja jooksul jõutakse kannatanu nõue läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses, ei riiva kriminaalmenetluse lõpetamine kannatanu õigusi ülemäära. (p 15.2)
Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel tuleb muu hulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel arvestada (vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Olukorras, kus lisaks muudele arvesse võetavatele teguritele ei ole kindel, et lõpliku jõustunud kohtulahendi tegemiseni saaks jõuda juba lähiajal, ja ei saa välistada, et ligikaudu sama aja jooksul jõutakse kannatanu nõue läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses, ei riiva kriminaalmenetluse lõpetamine kannatanu õigusi ülemäära. (p 15.2)
3-1-1-42-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Vt ka 3-1-1-49-11, p 47. (p 82)
Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. (p 78)
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas ei lükka edasi süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist (3-1-1-3-10, p 41; 3-1-1-106-12, p 76). (p 109)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (3-1-1-14-14, p 660) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (3-1-1-14-14, p 686) (p 67) Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (p 68) Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)
Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73) Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (3-1-1-3-10, p 20; 3-2-1-159-14, p 12) (p 92) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
3-1-1-22-15 PDF Riigikohus 23.03.2015
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona.
KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12). KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 157^1 lg-d 2 ja 4). Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6). Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
3-1-1-11-15 PDF Riigikohus 18.03.2015
Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu.
Kriminaalmenetlusõiguse järgimist kontrollides saab Riigikohus selgitada, kas I ja II astme kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kui isiku tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes ja isik tuleb KrMS § 274 lg-st 1 lähtuvalt õigeks mõista. Kui aga seadusandja tegevuse tulemina vastab varem kuriteona kvalifitseeritav tegevus nüüd väärteo tunnustele, tuleb KrMS § 274 lg 1 kohaselt kriminaalmenetlus määrusega lõpetada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nimelt võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos.
Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes, sest sellisel juhul ei ole seadusandja hinnang konkreetse teo karistamisväärsusele muutunud. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast 1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. (Vt RKKKm 3-1-1-139-05, p 23). Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. KarS § 5 lg 1 lause 1 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja praegu kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab isikule süüksarvatud võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see tema olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.
3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.) Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes. Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana. Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48). Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05). Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 126^7 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 126^7 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale. Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3). Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
3-1-1-133-13 PDF Riigikohus 20.01.2014
Tulenevalt KarS § 2 lg-st 2, § 32 lg-st 1 ja §-st 37 ei saa karistada juriidilist isikut, kes ei olnud teo toimepanemise ajal TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 kohaselt õigusvõimeline. Äriühingu jagunemisel eraldumise teel tekkinud uuele äriühingule ei saa karistusõiguslikult omistada jagunenud ühingu poolt enne jagunemist toime pandud tegu. Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) ei saa üle minna õigusjärgluse korras. Kehtiv õigus ei näe ette alust omistada ühe juriidilise isiku süütegu teisele juriidilisele isikule tulenevalt nende juriidiliste isikute majanduslikust identsusest (nt tulenevalt ettevõtte üleminekust).
Väljendite "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine on maksuõigussuhetes liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Termini "fiktiivne" arve/tehing asemel võiks kasutada termineid "võltsarve" ja vajadusel ka "näilik tehing", eristades seejuures sellist näilikku tehingut, millega varjatakse teist tehingut (vt ka RKHKo 3-3-1-23-12, p 17 ja 3-3-1-81-12, p 16).
Olukorras, kus on tuvastatud, et ilma nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha kasutati äriühingust maksumaksja ettevõtluses, pole TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaldatav olenemata sellest, kas nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha enne ettevõtluses kasutamist ka maksumaksja pangakontole või kassasse tagastati. Kui äriühing teeb nõuetekohase algdokumendita (nt võltsitud arve alusel) väljamakse ja see tagastatakse äriühingule, kes kasutab seda raha oma töötajatele töötasu maksmiseks, tuleb ka väljamakse kvalifitseerida töötasuna. Sellisel juhul on algne väljamakse maksuõigusliku tähenduseta ja seda võib majanduslikult sisult võrrelda raha toomisega pangakontolt kassasse. Kõnealuses olukorras ei teki äriühingul mitte TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksukohustust esiti tehtud väljamakselt, vaid TuMS § 40 lg 2 ja § 41 p 1 alusel tulumaksu kinnipidamiskohustus ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ja § 4 p 1 alusel sotsiaalmaksukohustus töötajatele tehtud väljamaksetelt (lisandub veel töötuskindlustusmaksete maksmise ja kinnipidamise kohustus, mis pole aga käsitatav maksukohustusena).
Kui kohtud on jätnud süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult kajastamata, kuid kohtute tahe süüdistatavate osaliseks õigeksmõistmiseks on kohtuotsuses ilmne, saab Riigikohus resolutiivosa puuduse kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel.
Kohtu otsustus süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohta peab kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas (vt ka 3-1-1-61-08, p 15.1). Maksuhaldurile valeandmete esitamises (KarS § 389^1) esitatud süüdistuse puhul tuleb silmas pidada, et kui süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonis pole valeandmeid esitatud, tuleb isik selles deklaratsioonis valeandmete esitamises õigeks mõista. Kui aga väheneb summa, mille võrra konkreetses maksudeklaratsioonis maksu- või kinnipidamiskohustust tegelikust väiksemana või tagastusnõuet tegelikust suuremana näidati, ei too see üldjuhul kaasa süüdistatava osalist õigeksmõistmist, vaid üksnes kuriteo ulatuse vähenemise.
Süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt ka 3-1-1-47-07, p 23 ja 3-1-1-61-08, p 16.7).
3-1-1-52-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Väärteo aegumine on selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-20-10, p 8).
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKKo 3-1-1-23-12, p 12).
Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS §-s 398 sätestatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Koosseisutüübilt kujutab KarS § 398 endast formaalset tegevusdelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamiseks või võõrandamiseks kolmandale isikule soovituse andmises või kolmanda isiku mõjutamises. Sisseteabe väärkasutamine seisneb VPTS § 188^6 lg 1 p-de 1-3 kohaselt insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamise või võõrandamise katses, siseteabe avalikustamises kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või kohustuse täitmisega, ja soovituste andmises kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamises siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või selle finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi omandamiseks või võõrandamiseks. Väärtpaberituru seaduse §-s 237^41 nähakse analoogiliselt KarS §-ga 398 ette füüsilise ning juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Tegemist on blanketse koosseisuga, mille objektiivsete tunnuste avamisel tuleb aluseks võtta VPTS § 188^6 lg-s 1 toodud siseteabe väärkasutamise määratlus. Kuna ka KarS §-ga 398 on hõlmatud kõik VPTS § 188^6 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud siseteabe väärkasutamise tunnused, on tegemist olukorraga, kus paralleelselt kehtib kaks samasisulist süüteokoosseisu, mille tunnused omavahel täielikult kattuvad. Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS § 3 lg-st 5 tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Seda normi saab siiski kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumi ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (vt RKKKo 3-1-1-28-11, p 13.1). Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
3-1-1-23-12 PDF Riigikohus 30.04.2012
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, mis saab olla üksnes eraldiseisva väärteomenetluse esemeks, siis saab kolleegium võtta üksnes abstraktselt seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused, jättes süüküsimuse ette otsustamata.
Erinevalt KarS §-dest 293-294 (pistise ja altkäemaksu võtmine) ja KarS §-st 299 (ametialane võltsimine) on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses, näiteks ametiisikut. Samas nõuab süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Ametiisikuks mõjuvõimuga kauplemise koosseisu mõttes ei saa reeglina olla ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ehk isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kuna ta ei täida avaliku halduse ülesandeid. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma ametialase pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. KarS § 298^1 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt pole oluline mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seetõttu tuleb nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses ära näidata, milliste õigusnormide alusel on ametiisiku mõjutamine konkreetsel juhtumil loetud ebaseaduslikuks. Kui ametiisiku mõjutamine seisneb talle või kolmandale isikule hüve lubamises või andmises, järgneb mõjutaja vastutus altkäemaksu või pistise andmise või vahendamise eest.
Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKÜKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.
KVS § 25 lg 1 preambula määratleb huvide konfliktina olukorda, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Toimingupiirangu rikkumisena on vaadeldav vaid osavõtt sellise otsuse tegemisest, mis mõjutab KVS § 25 lg 1 p-des 1–8 loetletud juriidiliste isikute majandushuve vahetult ja objektiivse hindaja jaoks tajutavalt.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json