https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 70| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-20-3487/398 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.01.2024

Kui süüdistusaktis on kirjeldatud tegevusetusdeliktis süüdimõistmiseks kohustuslikud elemendid (nõutav tegu ja tegutsemiskohustuse alus), siis pole süüdistusakti muutmine vajalik olukorras, kus kohus asub süüdistuse raskuspunkti osas prokuratuurist erinevale seisukohale. (p 40)


Nõukogu keskne ülesanne on juhatuse üle järelevalve teostamine (ÄS § 316 lg 1), mille peamine eesmärk on kaitsta äriühingu vara ja huve. Makseasutusel on lisaks kohustus kaitsta oma klientide vara (MERAS § 78 lg 1). Makseasutuse nõukogul ja selle liikmetel tekib kaitsegarandina tegutsemise kohustus, kui nimetatud õigushüved on ohus. (p 45)

Kui nõukogu esimees jääb mingil põhjusel passiivseks, on nõukogu liikmel õigus (ja äriühingu tegevuse seisukohast olulistel juhtudel ka kohustus) koosolek ise kokku kutsuda. (p 48)


Kui äriühingu valitud ärimudeliga kaasneb suurem rahapesu risk, siis on makseasutuse juhatusel ning juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostaval nõukogul nimetatud juhul valvegarandina tegutsemise kohustus, s.o kohustus äriühingust lähtuv rahapesu oht minimeerida. (p 47)


Rahapesu on blanketne ja alternatiivaktiline süüteokoosseis. Süüdistuses tuleb määratleda, millisele RahaPTS § 4 lg 1 p-des 1–3 loetletud rahapesu teoalternatiivile või -alternatiividele süüdistatavate käitumine vastab. (p-d 26, 28)


Märkides asjakohaseks teoalternatiiviks RahaPTS § 4 lg 1 p 1 tuleb kohtul analüüsida, kas süüdistatavatele etteheidetavas käitumises esinevad kõik selle teokoosseisu kohustuslikud elemendid. (p 29)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg-s 1 kasutatud sõnastus kui on teada osutab isiku kindlale teadmisele raha kuritegeliku päritolu osas (KarS § 16 lg 3), mis tuleb eraldi tuvastada. (p 31)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg 1 p 1 eeldab, et teo toimepanija tegutseb eesmärgiga (KarS § 16 lg 2) varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. See tuleb eraldi tuvastada. (p 33)

Äriühingu ja selle klientide vara ning huvide kaitse pole õigushüved, mis kuuluksid rahapesu süüteokoosseisu kaitsealasse. (p 45)

Makseasutuse tegevusega kaasneb rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Rahapesu riski suurus sõltub mh valitud strateegiast ja ärimudelist. Mitteresidentidest klientide puhul võib olla keeruline selgitada välja rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, mis omakorda suurendab rahapesu riski. (p 46)


Lähtuvalt kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu äriühingu kontodele, kus asus makseasutusele usaldatud klientide vara, ja õigust (pädevust) äriühingu esindajana kontosid käsutada. (p 52)


Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (RKKKo nr 3-1-1-41-12, p 9.2). (p 35)

1-21-1421/182 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)


Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)


Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)


KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)


Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)


KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)


Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)


Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)

Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)


Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)


Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)


Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)


Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)


Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)

KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)


Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)


Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)


Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)


KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)


Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)

Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)


Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii. lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu või (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)

Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)


KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)


Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)


Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)


Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)


KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)

1-18-158/266 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.04.2022

Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)


Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)


Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)

See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)

See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)


Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)


Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)


Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)


KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)


Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)


KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)


Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)


Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)


KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)


Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)

1-20-3067/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.06.2021

Süstemaatilisus on eriline isikutunnus KarS § 24 lg 1 tähenduses. KarS § 4231 kontekstis kirjeldab see toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseaduse sarnane ja pidev eiramine (vt RKKKm nr 3-1-1-75-15, p 8). KarS §-s 4231 nimetatud süstemaatilisuse jaatamiseks tuleb lisaks vähemalt kolmele juhtimisõiguseta juhtimisele tuvastada ka nende tegude omavaheline seos ehk üksikud juhtimisõiguseta juhtimised peavad moodustama teatud sisulise süsteemi (vrd RKKKo nr 3-1-1-87-08, p 10 ja RKKKo nr 3-1-1-66-13, p 6.1). (p 9)

Süstemaatilisuse tunnuseid ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Iga kriminaalasja lahendamisel tuleb kõnesolevat küsimust käsitledes lähtuda üksikjuhtumi asjaoludest, võttes arvesse kõiki aspekte, mis räägivad kas süstemaatilisuse poolt või siis selle vastu (p 14). Üks tunnus, mida süstemaatilisuse hindamisel tuleb arvestada, on üksiktegusid lahutav ajavahemik. Ehkki ajalisel kriteeriumil pole iseseisvat õiguslikku tähendust, tuleb lähtuda põhimõttest, et mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid (p 12). Teine oluline kriteerium juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisuse hindamisel on varasemate ja/või isikule menetletavas asjas etteheidetavate rikkumiste arvukus. Mida rohkem kordi isik on juhtimisõigust omamata sõidukit juhtinud, seda suurema tõenäosusega saab tema käitumist hinnata KarS § 4231 mõttes süstemaatilisena. (p 13)


Kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda. Eelmärgitu ei piira süüdistatava ja kaitsja võimalust tugineda süüdistuses nimetamata faktidele, mis nende meelest kõnelevad teo süstemaatiliseks lugemise vastu. (p 11)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)

1-19-9021/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2020

Vt RKKKm 1-20-2611/12, p 14. (p 14)

SKHS § 21 lg-d 1 ja 3 hõlmavad üksnes sellist juhtu, mil kahju on juba tekkinud maakohtu menetluse ajaks või tekib selle menetluse ajal ning mõjuval põhjusel jäeti taotlus esimese astme kohtule esitamata. Kui aga kahju tekib maakohtu menetluse järel, ei ole esimese astme kohtule hüvitistaotluse esitamine üldse võimalik. Niisugustel puhkudel saab ringkonnakohtule taotluse esitamisel tugineda analoogia korras SKHS § 18 lg-le 1. Seda sõltumata sellest, et osutatud säte kõneleb just maakohtust. (p 17)

Riigi õigusabi korras määratud kaitsja hoolsuskohustuse rikkumine võib olla mõjuvaks põhjuseks SKHS § 21 mõistes (vt RKKKm 1-20-2611/12, p 16), kuid mitte alati. Isiku õigused võivad olla tõhusalt kaitstud, kui tal on võimalik nõuda advokaadi tegematajätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt ja advokaadibüroo pidajalt advokatuuriseaduse § 47 alusel (vt ja vrd viidatud määruse p 17) ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis välistaks isiku võimaluse oma õigusi ise piisavalt kaitsta. (p 19)

NB! Seisukoha muutus!

Kohus võib anda hinnangu muu hulgas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsusele ja teha selle kohta uue otsustuse kaebuse piiridest sõltumata. (p-d 21-22, vt ka p 20)


NB! Seisukoha muutus!

Riigikohus võib anda hinnangu muu hulgas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsusele ja teha selle kohta uue otsustuse kaebuse piiridest sõltumata. Sarnaselt pole kaebuse piiridega seotud ka näiteks maakohus, kui ta lahendab kaebust prokuratuuri määruse peale, mis puudutab süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (p-d 21-22, vt ka p 20)

1-17-3371/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.12.2020

Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)

Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)


Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)

KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)

Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)


Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)

Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)


Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)


Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)

Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)

Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)


Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)


Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)

Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)


Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)

Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)


Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)

Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)

1-18-7807/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.05.2020

Varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. (p 11)

Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. (p 12)

Altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt RKKKo 3-1-1-31-14, p 21.1.) Abstraktne lubadus toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni ei ole piisavalt konkretiseeritud tegu. Sellises olukorras on tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele. (p 13)


Kohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo 1-17-5210/59, p 34). (p 12)


Õigusteenuse osutajal on õigus kliendiga selliselt kokku leppida, et isegi kui töötunde kulub tegelikkuses rohkem, siis arve esitatakse väiksema arvu tundide eest. Kokkulepitud ajamahtu ületavad tunnid jäävad sel juhul tasustamata. Alust advokaadi tunnitasu ümberarvutamiseks selline kokkulepe ei anna. (p 16)


Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Kohtul ei ole ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. (p 20)

1-17-5210/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)


Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)


Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)


Asjaolu, et raiet teinud isikuid pole ebaseaduslikus metsaraies süüdistatud ega süüdi tunnistatud, ei välista võimalust võtta teise kriminaalasja arutamisel seisukohta, kas niisugust käitumist saab hinnata tahtliku õigusvastase teona KarS § 356 lg 1 mõttes. (p 36)

Kui kohtuliku arutamise tulemusena tehakse kindlaks, et süüdistatav määras, kus ja kuidas raiet teha, juhtis raiet ning käis töid vahetult kontrollimas, ja tal oli ülevaade raie käigust ning raiemahust, kuid ta eiras teadlikult raie ebaseaduslikkust ega peatanud raie tegemist, saab rääkida minimaalselt tahtliku kaasabi osutamisest teiste isikute tahtlikule õigusvastasele teole – puude ebaseaduslikule raiumisele, millega kaasnes keskkonnale olulise kahju tekitamine. Sellist käitumist saab käsitada KarS § 356 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona. (p 37)


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)


Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

1-18-4372/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.11.2019

KarS § 316 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS §-s 316 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Koosseisus sätestatud eesmärk ei pea olema ainus, mida isik tegu toime pannes saavutada soovib. Ka samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine. Teisisõnu võib isiku käitumise peamiseks motivaatoriks olla näiteks soov saada tagasi tema valdusest välja läinud ese (põhieesmärk), millega kaasneb ka soov valduse tagasivõitmise kaudu kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust (kõrvaleesmärk). Samuti ei pea isik olema tõsikindlalt veendunud, et tema tegevus eesmärgini viib (vt RKKKo 3-1-1-62-14, p 11), ega omama üksikasjalikku ettekujutust, millise konkreetse tõendamiseseme asjaolu tuvastamist võib tõendi kõrvaldamine takistada. (p 26)

KarS §-s 316 sisaldub mittekongruentne süüteokoosseis, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist tegelikult takistaks (vt ka RKKKo 3-1-1-38-11, p 30), vaid on oluline, et taotletav eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 1-15-10119/80, p 38). (p 27)


Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)


Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)

1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018

KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Sõltuvuse kui KarS § 143 koosseisutunnuse kohta on Riigikohus märkinud muu hulgas: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt RKKKo 3-1-1-109-10, p-d 15-17.) Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet äratuntavalt enda huvides ära. (p-d 37-38)


KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-2891 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9)

Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)


Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18)

Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19)

Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20)

Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)


Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26)

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)


KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)

1-16-4197/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.02.2018

Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus nr 3 1 1-109-12, p 10). Kohus ei saa süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. (p 39)


Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3-1-1-22-17, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-26-17, p 10). ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat piirangut ei saa aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide samasust. (p 41)


Menetluskulude otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p le 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja lõpptulemusega. KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 21). (p 47)


Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (p 38)


Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks osanike nõusolek. (p 37)


Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-42-15, p 78). (p 33)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-14 leidis kolleegium, et varakäsutus on KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). (p 35)

1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018

Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).


KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).


KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).


NB! Seisukoha muutus!

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017

Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)


KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)


NB! Seisukoha muutus!

Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)


KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)


Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)


Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)


KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)


Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)


KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)

3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

3-1-1-58-16 PDF Riigikohus 06.10.2016

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)

Miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro maksmine elatiseks on üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. (p 42)

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes saab käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik. (p 45)


Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus, ei pruugi KrMS § 363 lg 5 võimaldada Riigikohtul teha KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendit isegi siis, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. (p 46)


KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)


Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32)

Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)

Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)


Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

3-1-1-59-16 PDF Riigikohus 06.10.2016

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Eeskätt on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes tegemist järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. (p 25–26)

KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)

Kohus saab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena" KarS § 169 mõttes, tuvastada üksnes siis, kui need asjaolud on süüdistuse sisus välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja kaitsjal. (p 28)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)


KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)

3-1-1-55-16 PDF Riigikohus 08.06.2016

KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKo 3-1-1-4-08, p 9). Vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult lahendada eelistungil. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 11). Analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9)


Karistusseaduse blanketti sisustava normi muutmist tuleb käsitada süüdistuse muutmisena ja et KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör süüdistust muuta enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Prokuröri poolt süüdistuse muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 8)

3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

Kokku: 70| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json