/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-11930/45 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019
Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
Arutades üldmenetluses uuesti süüdistatava kuritegu, mille kohta varem toimunud lühimenetluses tehtud otsuse vaidlustas üksnes süüdistatava kaitsja, ei ole kohus seotud lühimenetluses KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse raskendamise keeluga. (p 14) Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
1-17-7305/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.04.2019
Seadusandja on KarS §-s 385 sätestatud kuriteokoosseisu sisustamisel pidanud vajalikuks tuvastada võlgniku poolt pankroti- või täitemenetluses või ka ajutise halduri ees kas aktiivselt (nt peitmine) või passiivselt (ebaõigete andmete esitamine) varjatava vara olulist ulatust. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb aga võimalus välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas. Seetõttu ei ole õige täielikult eitada täitemenetluses sissenõutava vara suuruse tähendust, kui võlgnikult täitemenetluses sissenõutav summa on olulisest ulatusest kordades väiksem. Sellisel juhul on asjakohane kaaluda nt KrMS § 202 kohaldamist. (p 38) TMS § 8 lg 1, § 26 lg 1, § 59 lg 1 ja § 60 lg 1 grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise teel on võimalik asuda seisukohale, et võlgnik on kohustatud täitemenetluses kohtutäituri nõudel avaldama oma vara, sh sissetulekut puudutavad andmed. Nende sätete alusel tuleb jaatada võlgniku kohustust teatada Eesti kohtutäiturile ka enda välismaal saadavast töötasust. Iseenesest on õige, et TMS § 4 lg 4 kohaselt teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil, mistõttu ei saa arestida töötasu nõuet Soome tööandja vastu. See aga ei välista võlgniku kohustust anda kohtutäituri nõudel teavet enda välismaal olevast varast ja saadavast sissetulekust. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigusi. Andmed võlgniku sissetuleku kohta välismaal on sissenõudjale vajalikud selleks, et ta saaks teha toiminguid täitedokumendi täitmiseks välisriigis. (p-d 43-44).
Kuna prokuratuur ei saa lühimenetluses vaidlustada eraldivõetult vaid süüdistatavale mõistetud karistust, ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistust prokuröri apellatsiooni alusel raskendada, kui maakohtuga süüdistatava õigeksmõistmises nõustutakse. Teisisõnu saab ringkonnakohus lühimenetluses prokuröri apellatsiooni alusel süüdistatavale mõista raskema karistuse juhul, kui maakohus on süüdistatava (osalisel) õigeksmõistmisel eksinud. Asudes seisukohale, et prokuröri apellatsioon on süüdistatava õigeksmõistmise osas tagajärjetu, puudub edasine alus apellatsiooni lahendamiseks mõistetud karistuse osas. (p 52)
3-1-1-99-13 PDF Riigikohus 07.11.2013
Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
3-1-1-81-12 PDF Riigikohus 12.10.2012
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud. Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
3-1-1-21-11 PDF Riigikohus 03.05.2011
Varavastase kuriteo sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes olema keskne osa vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või selle tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25).
Varavastase kuriteo sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega.
Keeld, mille kohaselt ei saa prokurör lühimenetluses süüdimõistvat kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustada ei ole seotud sellega, kas kohus on materiaalõiguse tõlgendamisel ja seaduse kohaldamisel eksinud või mitte.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json