/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-7513/35 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.03.2017

Kriminaalasja lahendamisel lühimenetluse sätete alusel ei ole apellatsioonimenetluses võimalik koguda täiendavaid tõendeid lapse tervisliku seisundi kohta. Seetõttu ei kuulu eeltoodu karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 8 tähenduses kohaldamisele. Kuna aga apellatsioonis on väljendatud soovi hiljem lapse olukorra stabiliseerumisel nõuda süüdistatavalt moraalse kahju hüvitamist, siis selle käigus on võimalik koguda ka täiendavaid tõendeid lapse tervisliku seisundi kohta.

3-1-1-67-16 PDF Riigikohus 03.10.2016

Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)


Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)


Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)


Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)


KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)


Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)

3-1-1-1-14 PDF Riigikohus 06.02.2014

Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.


Lühimenetluses ei ole KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega.

Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.


KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses.

KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.

Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.


KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses.

KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.

Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.

Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks.


Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis) punkti 28 tuleb analoogia korras kohaldada ka tasu määramisel määruskaebuse vastuse koostamise eest.


Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.


Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist. Erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks.


KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.

Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.

Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks.

Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.

Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.

Lühimenetluses ei ole KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega.

Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.

3-1-1-98-13 PDF Riigikohus 18.11.2013

KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.


KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.

Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).

Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).


Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.

3-1-1-99-13 PDF Riigikohus 07.11.2013

Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.


Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.


Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.


Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.


Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.

3-1-1-105-10 PDF Riigikohus 23.02.2011

Lühimenetluses ei ole võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, sh tõendeid kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta.

Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.


Lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu, tsiviilkostja ega kolmanda isiku nõusolekust.


Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.


Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul: 1) on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta, s.t et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav; 2) kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, ei tohi olla vastuolus kannatanu tahtega; 3) süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, on menetleja poolt tagatud tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.

KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras on kriminaalasja arutav kohus pädev lahendama ka kannatanu sellise nõude, mille läbivaatamine on halduskohtu pädevuses.


Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.


Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.

Avaliku võimu kandjalt kui menetlusosaliselt saab vähemalt teatud juhtudel eeldada tavapärasest suuremaid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, samuti kõrgendatud hoolsuskohustust oma menetluslike õiguste kasutamisel.


RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mille kohaldamise eeldused ei kattu ja mida ei saa kohaldada samaaegselt ühtedel ja samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub riigivastutuse seadus (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu kandja vastutus VÕS § 1054 lg 1 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kahju põhjustati eraõiguslikus suhtes.

Kahju on tekitatud avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus (RVastS § 12 lg 2) mh siis, kui kahju tekkimisel realiseerub risk, mida võib pidada spetsiifiliselt konkreetse töötaja ametiülesannetega kaasnevaks.

Isiku puhul, kes ei ole vaimse puude tõttu ise võimeline õiguskaitsevahendeid kasutama ja kellele ei ole samas määratud ka eestkostjat, saab rääkida RVastS § 17 lg 3 mõttes kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest alles alates ajast, mil isikul tekkis reaalne võimalus esitada kahju hüvitamise nõue.

3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.


Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.


Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).


Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet.

Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.


Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.


Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16).

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2).

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.


Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.

Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.

3-1-1-16-07 PDF Riigikohus 13.06.2007

Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte. Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.


Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte. Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.


KrMS §-i 216 kohaldamisel ei saa kriminaalasja arutava kohtu menetluslikku käitumist determineerida pelgalt antud §-s sätestatu. Näiteks eeldab võistleva kohtumenetluse loogika ka teatud järjepidevust, vajadust lähtuda eelnevalt vastuvõetud menetlusotsustustest, eriti juhtudel, kui need on tehtud kohtumenetluse poolte konsensuse alusel. Samuti ei tohi kriminaalasja arutav kohus kriminaalasjade ühendamist kaaludes jätta prognoosimata, kuidas mõjutaks ühendamine menetlusaja mõistlikkust. Vaatamata eelmärgitule tuleks kohtul kriminaalasjad ühendada juhul, kui kohus tuvastaks, et ühe kriminaalasja arutamine, ühendamata seda teise kriminaalasjaga, võib viia kohtualuste suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni.

3-1-1-68-06 PDF Riigikohus 25.10.2006

Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).


KrMS § 225 lg-s 5 ja § 234 lg-s 1 on märgitud, et lühimenetluse kohaldamist saab lisaks kahtlustatavale taotleda ka süüdistatav, samal ajal kui KrMS §-st 35 ilmneb, et süüdistatava menetlusseisund saab tekkida alles siis, kui kohtueelne menetlus on lõpule viidud. Arvestades seda, et KrMS §-s 225 sätestatud taotluste esitamine ja lahendamine eelneb vältimatult süüdistusakti koostamisele, tuleb asuda seisukohale, et selle paragrahvi viiendas lõikes, aga ka KrMS § 234 lg-s 1 on seadusandja ekslikult märkinud, et lühimenetluse taotluse esitajaks saab olla ka süüdistatav.


Lihtmenetluste puhul kohaldatakse menetlusõiguslikke tagatisi alati piiratumas mahus kui üldmenetluses. Seetõttu on ka üleminek üldmenetlusest lihtmenetlusse käsitatav uue täiendava põhiõiguste riivena ja seega on lühimenetluse kohaldamine olukorras, milles seadusandja ei ole seda ette näinud, käsitatav kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena KrMS 339 lg 2 mõttes.


Eesti kriminaalmenetluse õiguses ei ole uue õiguse loomine õiguse rakendaja poolt välistatud. KrMS § 2 p-s 4 sätestatu kohaselt võivad küsimustes, mida muudes seadustes ei ole lahendatud, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, olla erandlikult kriminaalmenetlusõiguse allikateks ka Riigikohtu lahendid. Riigikohtu kõnealune õigusloomeline pädevus on selgelt subsidiaarse iseloomuga ja lähtub vältimatust vajadusest liikuda edasi kriminaalmenetluses tekkivates menetluslikes situatsioonides, mil on tegemist sellise ehtsa seaduslüngaga, mida ei ole võimalik õigusanaloogia pinnalt täita.


Ristküsitluse nõuet saab lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti.

3-1-1-47-06 PDF Riigikohus 21.06.2006

KrMS §-s 233 lg 1 järgi saab lühimenetlust kohaldada üksnes süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul sama paragrahvi 2. lõike sätteid arvestades. Sõltumata nimetatud asjaoludest, on kohus ise vaba otsustama, kas kohtule esitatud kirjalikud tõendid on küllaldased isiku süüküsimuse õigeks lahendamiseks lühimenetluses või mitte. Oma järelduse peab kohus vormistama ühes KarS § 238 lg -s 1 loetletud kohtulahendis. Kui kohus teeb määruse prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise kohta põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (aga ka juhul, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused), ei ole kindlasti tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega, millega peaks kaasnema ringkonnakohtu kohustus väljuda apellatsiooni piiridest ja teha ise uus otsus KrMS § 340 lg 1 alusel. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüditunnistamise põhjendatuses ega seaduslikkuses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-79-05).

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json