/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289^1 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9) Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)
Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18) Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19) Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20) Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)
Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26) Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)
KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)
3-1-1-90-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21) Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)
3-1-1-1-14 PDF Riigikohus 06.02.2014
Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.
Lühimenetluses ei ole KrMS § 263^1 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega. Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses. KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse. Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.
KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses. KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse. Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega. Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks.
Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis) punkti 28 tuleb analoogia korras kohaldada ka tasu määramisel määruskaebuse vastuse koostamise eest.
Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist. Erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks.
KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse. Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega. Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks. Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Lühimenetluses ei ole KrMS § 263^1 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega. Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
3-1-1-98-13 PDF Riigikohus 18.11.2013
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad. Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7). Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.
3-1-1-77-11 PDF Riigikohus 24.10.2011
Mõistes alaealisele karistust süütekoosseisu järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse enam kui kümme aastat, tuleb aluseks võtta vastava sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäära vaheline keskmine.
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).
Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Vt ka RKKKo 3-1-1-76-07, 3-1-1-43-06 ja 3-1-1-14-06. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6). Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
3-1-1-105-10 PDF Riigikohus 23.02.2011
Lühimenetluses ei ole võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, sh tõendeid kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
Lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu, tsiviilkostja ega kolmanda isiku nõusolekust.
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul: 1) on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta, s.t et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav; 2) kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, ei tohi olla vastuolus kannatanu tahtega; 3) süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, on menetleja poolt tagatud tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras on kriminaalasja arutav kohus pädev lahendama ka kannatanu sellise nõude, mille läbivaatamine on halduskohtu pädevuses.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud. Avaliku võimu kandjalt kui menetlusosaliselt saab vähemalt teatud juhtudel eeldada tavapärasest suuremaid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, samuti kõrgendatud hoolsuskohustust oma menetluslike õiguste kasutamisel.
RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mille kohaldamise eeldused ei kattu ja mida ei saa kohaldada samaaegselt ühtedel ja samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub riigivastutuse seadus (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu kandja vastutus VÕS § 1054 lg 1 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kahju põhjustati eraõiguslikus suhtes. Kahju on tekitatud avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus (RVastS § 12 lg 2) mh siis, kui kahju tekkimisel realiseerub risk, mida võib pidada spetsiifiliselt konkreetse töötaja ametiülesannetega kaasnevaks. Isiku puhul, kes ei ole vaimse puude tõttu ise võimeline õiguskaitsevahendeid kasutama ja kellele ei ole samas määratud ka eestkostjat, saab rääkida RVastS § 17 lg 3 mõttes kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest alles alates ajast, mil isikul tekkis reaalne võimalus esitada kahju hüvitamise nõue.
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.
Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.
Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena. KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.
3-1-1-40-07 PDF Riigikohus 24.09.2007
Lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 tuleks esmalt moodustada isikule liitkaristus kõigi arutatavas kriminaalasjas mõistetud karistustest järgides seejuures KarS §-s 64 sätestatut. Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
3-1-1-20-07 PDF Riigikohus 11.06.2007
Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga vastupidi (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest.
Määrav ei ole mitte isiku ametinimetus, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatavale pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288 mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et isiku kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et selle isiku õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku korraldusse.
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17).
Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
3-1-1-100-06 PDF Riigikohus 17.11.2006
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json