/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 187| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-4309/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)


Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)

Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)


Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)


Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)

1-17-11182/201 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2020

KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)


Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)

Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)


KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)

1-18-4590/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.05.2020

Süüdistuse tekst tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (vt nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 34)


Igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena. Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). (p 36)

Kättesaadavaks ja seega ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks võib lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus (RKTKo 3-2-1-22-07, p 13). (p 39)

Teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus on tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. (p 40)

Teavet ei muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud. (p 41)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)

Ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud kaitsjatasu hüvitamist tuleb taotleda ringkonnakohtult (vt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49). (p 47)


Kohtuotsuses ei ole välistatud õiguslike seisukohtade toetuseks jõustunud kohtulahendile viitamine, isegi kui seda lahendit ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. (p 33)

1-17-6021/333 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2020

KrMS § 341 lg-s 5 sätestatud reformatio in peius-keelust tuleneb muu hulgas, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes kaitsja apellatsiooni põhjal, ei või esimese astme kohus asja uuesti arutades mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud otsusega (vt ka RKKKo 1-18-117/65, p 13). Ühe erandina kehtestab aga KrMS § 341 lg 6 teine lause, et esimese astme kohus võib raskendada süüdistatava olukorda juhul, kui seda taotleti prokuröri või kannatanu apellatsioonis, mille põhjendatust ei saanud ringkonnakohus asja uueks arutamiseks saatmisel hinnata. (p 16)

Olukorras, kus prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse ja ringkonnakohus tühistab lahendi täies ulatuses, andmata seejuures hinnangut prokuröri argumentidele, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata (vt ka mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 23 ja 24-24.2 ning RKKKo 3-1-1-90-11, p-d 14-16). Jättes prokuröri kaebuse aga rahuldamata, võtab ringkonnakohus maakohtult uue otsuse tegemisel võimaluse süüdistatavate karistust raskendada. Prokurör saaks niisuguse olukorra kujunemist vältida, esitades Riigikohtule seaduses ette nähtud tähtaja jooksul määruskaebuse. Kui ta seda ei tee, langeb ära võimalus karistada süüdistatavaid uue otsusega raskemalt võrreldes tühistatud otsusega. Kaebeõiguse kasutamata jätmisega loobub prokurör sisuliselt võimalusest uue otsuse tegemisel süüdistatavate karistuste raskendamiseks. (p-d 18-19)

1-19-4240/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)


Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)


Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)


Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

1-17-2291/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2019

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)


1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega.

Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada.

Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)

1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018

Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22)

Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)


Kokkuleppemenetluse puhul on nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt KrMS § 245 lg 1 p-d 7 ja 8). Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud KrMS § 248 lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. (p 21)


Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20)

Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22)

Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)

Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)


Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)


KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 3602 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 3602 lg 1). Nimelt saab kõrgema astme kohus KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. (p 26)

Kui ringkonnakohus tuvastab määruskaebemenetluse tulemusena, et maakohus on jätnud süüdistusest osalise loobumise KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu KrMS § 189 lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada, on see maakohtu viga käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult on ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. (p 27).

Siiski ei saa ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada. Kui määruskaebemenetluse esemeks on menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine (vaadeldaval juhul menetluskulude hüvitamise vaidlustamine), ei saa selles küsimuses tehtav lahend isegi kaebuse piiridest väljumise korral seisneda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemises. (p 28)

1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018

KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Sõltuvuse kui KarS § 143 koosseisutunnuse kohta on Riigikohus märkinud muu hulgas: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt RKKKo 3-1-1-109-10, p-d 15-17.) Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet äratuntavalt enda huvides ära. (p-d 37-38)


KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-2891 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9)

Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)


Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18)

Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19)

Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20)

Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)


Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26)

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)


KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)

1-16-4197/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.02.2018

Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus nr 3 1 1-109-12, p 10). Kohus ei saa süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. (p 39)


Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3-1-1-22-17, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-26-17, p 10). ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat piirangut ei saa aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide samasust. (p 41)


Menetluskulude otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p le 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja lõpptulemusega. KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 21). (p 47)


Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (p 38)


Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks osanike nõusolek. (p 37)


Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-42-15, p 78). (p 33)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-14 leidis kolleegium, et varakäsutus on KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). (p 35)

1-17-8281/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018

Erikooli suunamisel peab arvestama kohtumääruse tegemise ajaks muutunud asjaolusid, mis võisid viidata sellele, et erikooli suunamise alused võisid määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. (p 8)


KrMS § 45 lg 2 p 1 järgi on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik mh siis, kui isik pani õigusvastase teo toime alaealisena, mistõttu peab kohus õigusvastased teod alaealisena toime pannud isikule määrama kaitsja. (p 10)


Kui prokurör peab vajalikuks kuriteo toime pannud vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastase isiku karistamist või tema suhtes KarS §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamist, siis tulenevalt KrMS § 201 lg-st 2 ja §-st 308 kriminaalmenetlust ei lõpetata. Seda jätkatakse tavalises korras ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse. Jõudes kriminaalasja sisulisel arutamisel järeldusele, et alaealist saab mõjutada teda karistamata, kohaldab kohus KarS § s 87 ettenähtud mõjutusvahendeid. (p 11.2)


KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttega on vastuolus arusaam, et üldjuhul on mõistlik ja loogiline lahendada ühte kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt. Kõnealust vastuolu on võimalik kõrvaldada uue menetlusseaduse rakendussätete kehtestamisega. (p 13)

Teatud juhtudel võidakse süüdistatava huvides jätta lähtumata KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttest ka rakendussätete puudumisel ja eelistada sellegipoolest ühe kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt lahendamise põhimõtet. (p 14)

1-17-4924/15 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.2017

Riigikohus, juhindudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, on selgitanud, et ne bis in idem-põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-56-15, p 8). Ka Euroopa Kohus on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamisel asunud seisukohale, et ainsaks oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse tuvastamine, mida tuleb mõista konkreetselt omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena. Õiguslike kvalifikatsioonide erinevused liikmesriikides ei tohi takistada ne bis in idem-põhimõtte kohaldumist (vt Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. a otsus asjas C-436/04, Van Esbroeck, p-d 31–36). (p 33)

Euroopa Kohus käsitles 28. septembri 2006. a otsuses asjas Gasparini jt Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem-põhimõtet. Otsuses selgitati, et põhimõtte eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik satub liikumisvabaduse kasutamisel mitme liikmesriigi territooriumil sama teo toimepanemise eest korduvalt kohtu alla. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas tehtud otsus, millega süüdistatav mõistetakse kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteo aegumise tõttu lõplikult õigeks, tingib ne bis in idem-põhimõtte kohaldumise (vt otsus asjas nr C-467/04, p-d 27–28, 33). See tähendab, et isiku süüditunnistamine Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses välisriigi kohtuotsuses käsitletud faktilistest asjaoludest lähtuvalt oleks vastuolus ne bis in idem-põhimõttega. (p 35)

Vara arestimise menetluses (ja määruskaebemenetluses) ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist, vaid selle esemeks on kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimuse lahendamine, täpsemalt kriminaalmenetlust tagava abinõu kohaldamise otsustamine. Lõplik otsustus selle kohta, kas tegemist on ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega, tuleb anda süüküsimuse sisulise arutamise käigus. (p 36)


Vara arestimise menetluses (ja määruskaebemenetluses) ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist, vaid selle esemeks on kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimuse lahendamine, täpsemalt kriminaalmenetlust tagava abinõu kohaldamise otsustamine. Lõplik otsustus selle kohta, kas tegemist on ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega, tuleb anda süüküsimuse sisulise arutamise käigus. (p 36)


Rahapesu eelkuritegu ei ole tõendatav õigeksmõistva kohtuotsusega. PS § 22 lg-s 1 ja KrMS § 7 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Õigeksmõistvas kohtuotsuses, olgu see tehtud tõendite ebapiisavuse, kuriteo aegumise või mõnel muul põhjusel, ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet. Vastupidi, õigeksmõistvas kohtuotsuses süüdistuse sisuks oleva etteheite tegemise võimalust eitatakse. (p 39)


Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses – ei ole välistatud. Samas saab nende dokumentidega tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (vt RKKKo 3-1-1-100-07, p 7; RKKKo 3-1-1-98-07, p 7; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.2). Seega on loetletud menetlusdokumente käsitatud tõenditena piiratud ulatuses. (p 39)

1-15-10967/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10.) (p 6)

Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. (p 9)


Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 12)


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega KrMS § 107 lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2.) KrMS § 107 lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (p 13)

Kohtupraktikas on üksnes erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). (p 16)


Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 34-35.) (p 20)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus peab otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka RKKKo 3-1-1-47-06, p 12 ja 3-1-1-90-15, p-d 19 ja 22.) (p 22)

1-17-6432/25 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 15.09.2017

Saavutamaks seda, et kohtuotsuse tegemisel vahi alla jäetava süüdistatava vahistusaeg ei kujuneks – olenemata kohtuotsuse jõustumise ajast – pikemaks kui aeg, mis süüdistataval tuleks kohtuotsuse kohese jõustumise korral vangistuses viibida, peab kohus otsusesse märkima konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb. Alternatiivselt võib kohus sõnastada vahistamisotsustuse näiteks järgmiselt: „Jätta süüdistatav vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg.“


Määrates, et süüdistataval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa, peab kohus otsuses fikseerima ka osamaksete suuruse ja osamaksete tasumise perioodi.

1-17-113/60 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 10.08.2017

Olukorras, kus kohtu alla antud süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava KrMS § 262 lg 1 p-s 4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud kuus kuud. Juhul kui kuriteokahtlus, millele vahistamisel tugineti, või vahistamisalus langeb ära enne vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud korras viivitamatult vabastada. Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks. Teisalt ei ole välistatud seegi, et kohus pikendab algses vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt proportsionaalseks pidada.


Isikut ähvardava karistuse raskus on üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, kuid vahistamisaluse (sh menetlusest kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on vastuolus (põhi)seaduse mõttega.

3-1-1-112-16 PDF Riigikohus 23.02.2017

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)


Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)


KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)


Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126^1 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)

KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)


Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)


Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)


Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)


Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)


Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

3-1-1-113-16 PDF Riigikohus 23.02.2017

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.


Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 53, 56.


Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.


3-1-1-104-16 PDF Riigikohus 21.12.2016

KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)


Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Võimalik on tugineda protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). (p 16)


KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)


Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)

3-1-1-100-16 PDF Riigikohus 30.11.2016

KrMS § 315 järgi tuleb otsuse kuulutamisena mõista kohtuotsuse suulist teatavakstegemist, mis seisneb eeskätt kriminaalasja arutamise tulemina tehtud otsustuste ettelugemises ja vajadusel ka olulisemate põhjenduste selgitamises. KrMS § 315 lg-te 4 ja 8 järgi on aga võimalik olukord, kus kohtuotsuse kuulutamisel tehakse teatavaks üksnes selle resolutiivosa ning põhjendusi sisaldav tervikotsus koostatakse ja tehakse kättesaadavaks hiljem. Kuna tervikotsust sellisel juhul enam kohtusaalis ette ei loeta, ei ole see ka otsesõnu käsitatav otsuse kuulutamisena KrMS § 315 mõttes. (p 11)

SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)


Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)


SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)

Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)

3-1-1-77-16 PDF Riigikohus 05.10.2016

Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)

KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)

Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)

Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)


Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)


Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)


Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)

Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61 08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2)

KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)

Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)

Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)


RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3 1 1 36 12, p 11.3). (p 13.1)


RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)


Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)

Kokku: 187| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json