/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 51| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-112-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126^1 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48) Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44) Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
3-1-1-113-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.
3-1-1-104-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11) Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)
Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Võimalik on tugineda protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). (p 16)
KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)
Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)
3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 389^2 oli KarS § 389^1 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 389^1, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93) Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108) Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145) RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Isiku süüditunnistamine KarS § 381^1 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 381^1 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102) Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108) Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128) Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
3-1-1-42-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Vt ka 3-1-1-49-11, p 47. (p 82)
Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. (p 78)
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas ei lükka edasi süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist (3-1-1-3-10, p 41; 3-1-1-106-12, p 76). (p 109)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (3-1-1-14-14, p 660) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (3-1-1-14-14, p 686) (p 67) Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (p 68) Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)
Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73) Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (3-1-1-3-10, p 20; 3-2-1-159-14, p 12) (p 92) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
3-1-1-14-15 PDF Riigikohus 25.03.2015
Teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (RKKK 3-1-1-33-08, p-d 7 ja 8 ning RKKK 3-1-1-14-14, p-d 719 ja 902).
Võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (RKHK 3-3-1-2-03, p 9; RKKK 3-1-1-11-07, p 28 ja 3-1-1-46-10, p 8.3.3).
3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015
Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).
Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 217^2) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25). Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 217^2 lg 1 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).
Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).
3-1-1-65-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset. Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700). Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset. Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700). Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
KarS § 255 rakendusala osas jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt iseloomustavad kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sinna kuulub kolm või enam isikut, see on püsiv, selle liikmete vahel on ülesanded jaotatud, see on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja selle tegevus on suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. (Vt RKKKo 3-1-1-57-09, p-d 13-13.3). Õigeksmõistmine nn üksikkuriteo toimepanemises ei too automaatselt kaasa õigeksmõistmise kuritegelikku ühendusse kuulumises.
3-1-1-82-14 PDF Riigikohus 12.12.2014
Kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata vara laiendatud konfiskeerimist süüdimõistetu varale, mille suhtes ta tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest (3-1-1-76-13, p 8).
Kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6). Seadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6). Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele.
Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele.
3-1-1-75-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul, kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada, - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Tuginedes mingi järelduse põhjendamisel tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele, peab kohus lahendis ära näitama, milliste tunnistajate millistest ütlustest ja millistest dokumentaalsetest tõenditest kohus sellise järelduse tegi.
Taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb esmaselt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata.
Vara arestimisel süüteoga saadud vara konfiskeerimise (KarS § 83^1) või selle asendamise (KarS § 84) tagamiseks peab vara arestimise määrusest nähtuma, millise kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks vara aresti kohaldatakse. Vara arestimise menetluses ei ole sageli võimalik tuvastada börsil noteerimata aktsiate täpset väärtust, sest see on reeglina töö- ja ajamahukas protseduur. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks menetleja arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamisel tugineda aktsiate nimiväärtusele. Küll on vara arestimise menetluses üldjuhul aktsepteeritav arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamine aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse alusel. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul, kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada, - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab üheselt ja selgelt nähtuma nii põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (3-1-1-97-13, p 8 jj) kui ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (3-1-1-97-13, p 13 jj). Osutatud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka 8. märtsil 2014 jõustunud KrMS § 141^4 kohaldamisel. Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, ei saa kohtumääruses piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Piisav ei ole see, kui kohus esitab üksnes loetelu tõenditest, mis väidetavalt kinnitavad kuriteokahtluse olemasolu. Kohtu järeldus varalise nõude tagamise vajalikkuse kohta ei pea olema tõsikindel. Siiski peab määrusest nähtuma, millistest asjaoludest tulenevalt näeb kohus ohtu, et vara aresti või muud tagamismeedet kohaldamata võib tulevase kohtulahendi täitmine raskeneda või sootuks võimatuks muutuda. Tuginedes mingi järelduse põhjendamisel tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele, peab kohus lahendis ära näitama, milliste tunnistajate millistest ütlustest ja millistest dokumentaalsetest tõenditest kohus sellise järelduse tegi. KrMS § 141^4 lg 1 kohaldamisel tuleb järgida põhimõtet, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja kohtuotsuse täitmiseks. Olukorras, kus prokuratuur on taotlenud isikut liigset koormava tagamisabinõu kohaldamist, on kohtul ka õigus kohaldada tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamiseks prokuratuuri taotluses nimetamata abinõud, mis ühelt poolt on võimaliku nõude tagamiseks piisav, ent teisalt koormaks kohustatud isikut (tagamismääruse adressaadiks olevat kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut) vähem kui meede, mille kohaldamist taotleb prokuratuur. Lisaks tuleb kriminaalmenetluses rahalise nõude tagamisel kohaldada alati ka TsMS § 385. Kohustatud isik saab tagamisabinõu asendamist taotleda esmajoones ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses. Juhul kui tema pakutud asendusmeede on õiguslikult lubatav ja nõude tagamiseks piisav, ei või ringkonnakohus üldjuhul tagamisabinõu asendamisest keelduda.
3-1-1-59-14 PDF Riigikohus 04.11.2014
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et KarS § 76 lg-s 2 märgitud tähtaja saabumine ei anna iseenesest süüdimõistetule subjektiivset õigust vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, kuna süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise otsustab kohus KarS § 76 lg-s 3 loetletud asjaolude kaalumise tulemusena (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). KarS § 76 lg 3 jätab kohtule katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel laiaulatusliku otsustusruumi. Ometi ei võimalda see eirata põhjendamiskohustusest tulenevaid nõudeid kohtulahendite põhjenduste veenvusele ja ammendavusele.
KarS § 76 lg 3 jätab kohtule katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel laiaulatusliku otsustusruumi. Ometi ei võimalda see eirata põhjendamiskohustusest tulenevaid nõudeid kohtulahendite põhjenduste veenvusele ja ammendavusele.
Ebaõigetest andmetest lähtumine süüdimõistetu katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel, nagu ka põhjendamiskohustuse rikkumine on kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kui nendega võib kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtulahend (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 694–708).
3-1-2-2-14 PDF Riigikohus 29.09.2014
Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu. Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.
Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.
3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.) Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes. Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana. Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48). Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05). Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 126^7 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 126^7 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale. Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3). Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
3-1-1-20-14 PDF Riigikohus 24.04.2014
Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab kohtuotsus olema üheselt mõistetav ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10). Eelnevast tulenevalt peab kohus sõnastama oma seisukohad nii põhi- kui ka resolutiivosas võimalikult selgelt. Kohtuotsuse resolutsiooni täpsus on iseäranis oluline põhjusel, et KrMS § 315 lg 4 ja § 343 lg 2 kohaselt võib nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse kuulutamisel kuulutada üksnes selle resolutiivosa. Kuna kohtumenetluse pooled tuginevad kaebeõiguse teostamisel kohtuotsuse resolutiivosas esitatud järeldustele, peavad kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud seisukohad olema üheselt mõistetavad ka ilma kohtuotsuse põhiosas esitatud motiivideta. Samuti täidetakse kohtuotsuse jõustumise korral kohtuotsust selle resolutsiooni järgi. Resolutsiooni selge sõnastus aitab vältida kohtuotsuse täitmisel nii arusaamatusi kui ka isikute põhiõiguste lubamatut riivet.
3-1-1-87-13 PDF Riigikohus 14.10.2013
Ehkki KrMS § 422 lg 1 reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66). Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 83^1 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16^1 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kohus peab kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest kommentaaridest ning märkustest.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66). Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 83^1 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Olukorras, kus kohtul puudub menetluslik pädevus talle esitatud taotluse sisuliseks läbivaatamiseks, tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus. Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada, puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist.
3-1-1-44-13 PDF Riigikohus 17.05.2013
Süüle vastava rahalise karistuse päevamäära arvestamine (KarS § 44 lg 2 ja 3) peab lähtuma isiku karistustundlikkusest, mida rahalise karistuse kontekstis väljendab isiku varaline seis. Erandlikud asjaolud, mis sunnivad päevamäära vähendama või asjaolud, mis sunnivad seda suurendama süüdimõistetu elatustasemest lähtudes, ei pruugi seonduda kriminaalmenetluse alustamise ajaga. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kinnitatud keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise korra §-st 9 nähtuv ökonoomia põhimõte elatustaset iseloomustavate andmete väljaselgitamiseks ei tähenda, et kohus võib jätta olulistele aspektidele tähelepanu pööramata.
Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste stiil, milles on väga ulatuslikult kirjutatud ümber Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt asjas nr 3-1-1-36-12 tehtud otsuse seisukohti, ei ole siiski korrektne. Ringkonnakohus pidanuks sõnaselgelt väljendama oma nõustumist refereeritavate seisukohtadega ja osutama seeläbi nende seotusele kohtuotsuse põhjendustega. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.
Põhjenduse puudumiseks kohtuotsuses ei saa lugeda olukorda, kus kaitsja väidetele on juba eelnevates menetlusetappides vastatud. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-77-11, p 12.2).
KarS § 398^1 lg 1 kohaselt on koosseisupärane tegu määratud alternatiivaktiliselt. Arutatava kriminaalasja kontekstis on karistatav tegu määratletud kui reguleeritud kauplemissüsteemis kauplemiseks võetud finantsinstrumendi turuhinna mõjutamise eesmärgil tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemine. See, milliseid konkreetseid börsil kauplemise võtteid kasutades teisi turuosalisi (tõenäoliselt) eksitatakse, ei ole koosseisu realiseerimise seisukohast oluline. Tulenevalt sellest, et väärtpaberiturg on ühelt poolt keeruline süsteem ja teisalt kehtib sellel kauplemiseks suur hulk nii riigisiseseid kui ka riigiüleseid reegleid, on seadusandja täiendava selguse huvides andnud väärtpaberituruseaduse § 188^15 lg-s 12 loetelu märguannetest, mis võivad viidata turumanipulatsiooni toimumisele (vt ka RKKKo 3-1-1-70-11, p 9.1).
3-1-1-35-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Järelikult tuleb KrMS § 305^1 lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks otsuses ära näidata, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-41-12, p 8).
Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsiooni­menetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1). Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340, mille kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1).
Taotlused nii valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kui ka riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb KrMS § 189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 kohaselt esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-100-09, p 36; RKKKm 3-1-1-10-10 ja 3-1-1-102-12, p 16).
3-1-1-26-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-68-12, p 8.1).
Sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8 ja 3-1-1-96-11, p 7.3).
Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Kui maakohus jätab kohtuotsuse kuulutamata ja võtab sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikub maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (RKKKo 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8 ja 3-1-1-96-11, p 7.3).
Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo 3-1-1-89-06, p 12). Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Kui maakohus jätab kohtuotsuse kuulutamata ja võtab sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikub maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
3-1-1-61-12 PDF Riigikohus 19.06.2012
Kohtuotsuse põhjendamiskohustust (KrMS § 305^1 lg 1) peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kontroll selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta, kuulub kassatsioonimenetluse esemesse. (RKKKo 3-1-1-33-08, p-d 7-8; 3-1-1-10-11, p 21; 3-1-1-41-12, p-d 7-8).
KrMS § 342 lg 2 p 2 mõtte kohaselt puudub ringkonnakohtul vajadus enda põhistuste juures maakohtu seisukohti suures mahus taas üle korrata.
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist. (RKKKo 3-1-1-17-03, p 10; 3-1-1-85-07, p 7.1; 3-1-1-48-11, p 12).
Riigikohus ei saa ringkonnakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades jõustada maakohtu süüdimõistvat otsust, kui selle tagajärjel jääksid vastuseta süüdistatavate või kaitsjate apellatsioonides esitatud argumendid, mida ringkonnakohus ei käsitlenud, kuid millele hinnangu andmine on maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks vajalik.
RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama.
3-1-1-48-12 PDF Riigikohus 30.05.2012
Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata. Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele.
Asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist mingis õiguslikus küsimuses kohtust erinevale seisukohale, ei saa kaasa tuua kohtuotsuse teistmist.
Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta. Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks. Kohus peab tunnistama asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ka siis, kui menetlusosalised sellist nõuet ei esita. Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis.
Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta. Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Vt nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.).
Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.
KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.

Kokku: 51| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json