/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)
Kokkuleppemenetluse puhul on nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt KrMS § 245 lg 1 p-d 7 ja 8). Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud KrMS § 248 lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. (p 21)
Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20) Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23) Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 360^2 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 1). Nimelt saab kõrgema astme kohus KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. (p 26) Kui ringkonnakohus tuvastab määruskaebemenetluse tulemusena, et maakohus on jätnud süüdistusest osalise loobumise KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu KrMS § 189 lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada, on see maakohtu viga käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult on ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. (p 27). Siiski ei saa ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada. Kui määruskaebemenetluse esemeks on menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine (vaadeldaval juhul menetluskulude hüvitamise vaidlustamine), ei saa selles küsimuses tehtav lahend isegi kaebuse piiridest väljumise korral seisneda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemises. (p 28)
1-17-4924/15 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.2017
Riigikohus, juhindudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, on selgitanud, et ne bis in idem-põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-56-15, p 8). Ka Euroopa Kohus on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamisel asunud seisukohale, et ainsaks oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse tuvastamine, mida tuleb mõista konkreetselt omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena. Õiguslike kvalifikatsioonide erinevused liikmesriikides ei tohi takistada ne bis in idem-põhimõtte kohaldumist (vt Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. a otsus asjas C-436/04, Van Esbroeck, p-d 31–36). (p 33) Euroopa Kohus käsitles 28. septembri 2006. a otsuses asjas Gasparini jt Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem-põhimõtet. Otsuses selgitati, et põhimõtte eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik satub liikumisvabaduse kasutamisel mitme liikmesriigi territooriumil sama teo toimepanemise eest korduvalt kohtu alla. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas tehtud otsus, millega süüdistatav mõistetakse kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteo aegumise tõttu lõplikult õigeks, tingib ne bis in idem-põhimõtte kohaldumise (vt otsus asjas nr C-467/04, p-d 27–28, 33). See tähendab, et isiku süüditunnistamine Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses välisriigi kohtuotsuses käsitletud faktilistest asjaoludest lähtuvalt oleks vastuolus ne bis in idem-põhimõttega. (p 35) Vara arestimise menetluses (ja määruskaebemenetluses) ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist, vaid selle esemeks on kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimuse lahendamine, täpsemalt kriminaalmenetlust tagava abinõu kohaldamise otsustamine. Lõplik otsustus selle kohta, kas tegemist on ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega, tuleb anda süüküsimuse sisulise arutamise käigus. (p 36)
Vara arestimise menetluses (ja määruskaebemenetluses) ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist, vaid selle esemeks on kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimuse lahendamine, täpsemalt kriminaalmenetlust tagava abinõu kohaldamise otsustamine. Lõplik otsustus selle kohta, kas tegemist on ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega, tuleb anda süüküsimuse sisulise arutamise käigus. (p 36)
Rahapesu eelkuritegu ei ole tõendatav õigeksmõistva kohtuotsusega. PS § 22 lg-s 1 ja KrMS § 7 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Õigeksmõistvas kohtuotsuses, olgu see tehtud tõendite ebapiisavuse, kuriteo aegumise või mõnel muul põhjusel, ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet. Vastupidi, õigeksmõistvas kohtuotsuses süüdistuse sisuks oleva etteheite tegemise võimalust eitatakse. (p 39)
Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses – ei ole välistatud. Samas saab nende dokumentidega tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (vt RKKKo 3-1-1-100-07, p 7; RKKKo 3-1-1-98-07, p 7; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.2). Seega on loetletud menetlusdokumente käsitatud tõenditena piiratud ulatuses. (p 39)
3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015
Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).
Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 217^2) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25). Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 217^2 lg 1 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).
Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).
3-1-1-107-13 PDF Riigikohus 25.11.2013
Kõlbmatust süüteokatsest saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud.
Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija.
Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine.
Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada.
3-1-1-99-13 PDF Riigikohus 07.11.2013
Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
3-1-1-129-12 PDF Riigikohus 21.01.2013
Õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04 ja 3-1-1-34-08). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14). Õigus pidada kinni õigusrikkuja ei ole oletatav õigus, vaid õiguskorra poolt igaühele tagatud õigus, mille kasutamise alused ja piirid on tuletatavad KrMS § 217 lg-st 4. Õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamine saab siiski moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut, keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
Alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või -pärasust tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema käitumises. Kui süüdistatava tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, tuleb ta õigeks mõista juba sel põhjusel ning süüteomõiste järgnevate eelduste kontrollimiseks puudub vajadus.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14).
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
3-1-1-112-12 PDF Riigikohus 14.01.2013
KarS § 257 järgi isiku süüditunnistamine eeldab, et süüdistatav pani koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades.
KarS § 222^1 lg-s 1 nähakse ette karistus arvutiprogrammi ebaseadusliku füüsilise kasutamise või valdamise eest ärilisel eesmärgil. Selle kuriteokoosseisuga sätestatakse kriminaalvastutus autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-s 13^2 sätestatud autori varalise õiguse rikkumise eest. Arvutiprogrammidega seoses peavad autori varalised õigused olema kaitstud laiemalt kui muude teoste puhul. Kui üldjuhul on teose pelk kasutamine või valdamine AutÕS § 13 lg-st 1 tulenevalt lubatav, võib arvutiprogrammi kasutamine või valdamine kujutada endast autoriõiguse rikkumist - seda aga siiski vaid juhul, kui isik kasutab või valdab arvutiprogrammi ärilisel eesmärgil. Lähtekood on arvutiprogramm KarS § 222^1 lg 1 tähenduses. Kuivõrd lähtekood on iga rakendatava arvutiprogrammi (aplikatsiooni) vältimatu eeldus ja lähtekoodist saab suhteliselt kerge vaevaga välja töötada aplikatsiooni, on lähtekood autoriõiguse seaduse ja direktiivi nr 2009/24/EÜ ning seega ka karistusseadustiku tähenduses (rakendatava) arvutiprogrammi väljatöötamisele eelnev materjal ehk samuti arvutiprogramm. KarS § 222^1 lg 1 näol on tegu kärbitud koosseisuga, mille puhul ei piisa koosseisupärasusest rääkimiseks üksnes sellest, et tahtlikult on realiseeritud objektiivne koosseis. Lisaks peab teo toimepanija subjektiivsest küljest tegutsema ärilisel eesmärgil. Asjaolu, millisel eesmärgil kavatseb isik seoses arvutiprogrammiga saadud raha hiljem kasutada - kas ettevõtlustegevuses või mõnes muus valdkonnas -, ei oma KarS § 222^1 lg 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust. Ärilisest eesmärgist saab rääkida vaid juhul, kui teo objektiivse koosseisu realiseerinud isik on seadnud endale teatud süstemaatilise või korduva iseloomuga sihi. Varalise kasu saamise ja ärilise eesmärgi vahetegu seisneb selles, kas isik tegutses sooviga saada varalist kasu ükskõik millisel moel (s.h ka vaid ühel korral) või seadis ta endale sihiks saada sellist kasu süsteemselt või korduvalt.
Ukseluku vahetamine ei ole vaadeldav vabaduse võtmisena, kuivõrd vana luku vahetamisega uue vastu ei suleta korteris viibijat korterisse. Küll aga kujutaks endast KarS § 136 lg 1 koosseisupärast tegu inimese kinnipanek muude väljapääsudeta korterisse ukseluku sulgemise abil. Ohvri sundimine jääma korterisse ähvardusega, et ta ei pääse sealt ära minnes hiljem sellesse tagasi, ei kujuta endast samuti vabaduse võtmist KarS § 136 lg 1 mõttes, sest selliselgi puhul ei saa kõneleda korterist lahkumise võimatuks tegemisest.
Kohus peab omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik ümber kvalifitseerida (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20).
KarS § 222^1 lg 1 näol on tegu kärbitud koosseisuga, mille puhul ei piisa koosseisupärasusest rääkimiseks üksnes sellest, et tahtlikult on realiseeritud objektiivne koosseis. Lisaks peab teo toimepanija subjektiivsest küljest tegutsema ärilisel eesmärgil. Asjaolu, millisel eesmärgil kavatseb isik seoses arvutiprogrammiga saadud raha hiljem kasutada - kas ettevõtlustegevuses või mõnes muus valdkonnas -, ei oma KarS § 222^1 lg 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust. Ärilisest eesmärgist saab rääkida vaid juhul, kui teo objektiivse koosseisu realiseerinud isik on seadnud endale teatud süstemaatilise või korduva iseloomuga sihi. Varalise kasu saamise ja ärilise eesmärgi vahetegu seisneb selles, kas isik tegutses sooviga saada varalist kasu ükskõik millisel moel (s.h ka vaid ühel korral) või seadis ta endale sihiks saada sellist kasu süsteemselt või korduvalt.
3-1-1-25-12 PDF Riigikohus 05.04.2012
KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.
KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel. Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes, kuna see on kehtestatud Politseiameti peadirektori käskkirjaga. Tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti. (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 16).
Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust isik KarS § 157 mõttes rikkus, on tema süüditunnistamisel eiratud süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-37-11 PDF Riigikohus 06.05.2011
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKTKo 3-1-1-96-06).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Abstraktselt võib nii inimeste otsimine prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS § 268^1 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia.
3-1-1-83-10 PDF Riigikohus 16.11.2010
TsK
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral. Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj). Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12). Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest. Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).
Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma. Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK
Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28). Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule. Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.
Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).
KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 141^1 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).
Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.
Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.
Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30). Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale. Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale. Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23). Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28). Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist). Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust. See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 291^1 mõttes. Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 291^1 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks. Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.
Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.
Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).
Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 153^1 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.
3-1-1-60-10 PDF Riigikohus 22.09.2010
Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.
KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.
Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).
Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.
Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).
Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).
3-1-1-43-10 PDF Riigikohus 18.06.2010
Olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa ta jätta kergekäeliselt tähelepanuta võimalikke tõendeid selle kohta, et menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.
Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. Sellisel juhul tuleb kriminaalmenetlus lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on võimalik tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata. Kohtuasja keerukus ei pruugi siiski iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele. Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte. Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. Tunnistajale suurel hulgal asjakohatute küsimuste esitamine või põhjendamatult mahukate taotluste ettekandmine kohtuistungil on käsitatav kohtumenetluse venitamisena. Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest. Kohtul tuleb vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Kuid aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 25). Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla nii maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) kui ka isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 11.5).
Isiku karistamine kuriteost osavõtu eest ei eelda selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud.
Tulenevalt KrMS § 345 lg-st 2 ja §-dest 160^2-160^3 on kassatsiooni esitamine lubatud nii kirjalikult kui ka digitaalsel kujul. Kassatsiooni esitajana tuleb käsitada isikut, kes on selle allkirjastanud.
Kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega.
Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest.
Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.) Kolleegium taunib jätkuvalt praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (3-1-1-116-06 p 28).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.)
KrMS § 216 lg 1 p 2 mõtte kohaselt tuleb kriminaalasjad, mille raames menetletakse ühe ja sama isiku erinevaid kuritegusid, üldjuhul ühendada ühiseks menetluseks. Teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis.
Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte. Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust.
Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist.
3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.) Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172^ lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217^2 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.) Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.
Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37). Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).
3-1-1-98-09 PDF Riigikohus 26.11.2009
Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.
Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.
Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-2-3-09, p 6.1).
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-09, p 11). Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).
Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10). Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8).
Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).
3-1-1-87-09 PDF Riigikohus 10.11.2009
KrMS §-des 268 ja 301 sätestatut tuleb tõlgendada nende koostoimes ja asuda seisukohale, et prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele kohtuvaidluse käigus peab igal juhul järgnema ka õigeksmõistmine loobutud süüdistuse osas. Oluline on siinjuures rõhutada, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. Prokuröri loobumine süüdistusest ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 tähenduses.
Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. (vt RKKKm nr 3-1-1-125-04, p 9).
Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Mitmete kohtuistungite korral tuleks hinnata ka seda, kas asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht suureneb või kahaneb. Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt RKKKm nr 3-1-1-125-04, p 9).
Kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina (RKKKo nr 3-1-1-32-05).
Kriminaalmenetluses saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37). Vastavalt KrMS § 310 lg-le 1 rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37).
3-1-1-101-07 PDF Riigikohus 01.04.2008
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 3^1 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 3^1 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes.
KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).
Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).
Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
3-1-1-53-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest. Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
3-1-1-46-07 PDF Riigikohus 19.10.2007
Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki.
Blanketne on koosseis, kus osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab süüteo. KarS § 346 sellist osutust ei tee.
KarS § 346 järgi saab karistatav olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega.
Karistusseadustiku §-s 346 sätestatud süütekoosseisuga kaitstavaks hüveks on ametliku dokumendi puutumatus, selle kaudu ka ametliku dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab lugeda kahjustatuks üksnes siis, kui hävitatud on selline ametlik dokument, mille säilitamine on õiguskäibe seisukohalt oluline. Õiguskäibe seisukohalt oluliste ametlike dokumentide säilitamise kohustus tuleneb õigusnormidest, mis kuuluvad karistusõigusest väljaspool seisvate õigusharude alla (nt raamatupidamise seaduse § 12). Karistatav saab olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki.
Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 16).
Tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-96-05, p 10). Seejuures on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-110-05, p 8).
Tunnistades isiku süüdi konkretiseerimata süüdistuse alusel, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt 3-1-1-96-06, p 16).

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json