https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 152| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-6026/55 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2023

Karistusjärgne käitumiskontroll ei ole karistus ega muu mõjutusvahend, vaid seaduses ettenähtud täiendav meede, mis võimaldab kohaldada karistuse ära kandnud süüdimõistetule kindlaid piiranguid või kohustusi. (p 11)

Karistusjärgse käitumiskontrolli regulatsioon allub KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. (p 11)

KarS § 871 lg 21 avardas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise võimalusi, lubades seda teha ka nende isikute suhtes, kellel alalist elukohta pole. Järelikult on tegemist isiku olukorda halvendava seadusega, mida KarS § 5 lg 3 järgi tagasiulatuvalt kohaldada ei saa. (p 12)


Seadusandja ei ole tagasiulatuva jõu keelu omistamisel piirdunud ainuüksi selliste normidega, mis tunnistavad teo karistatavaks või raskendavad karistust. See järeldub KarS § 5 lg 3 sõnastusest, mille kohaselt puudub tagasiulatuv jõud ka sellisel seadusel, mis halvendab isiku olukorda muul viisil. (p 11)


Määruskaebuse läbivaatamise piiride kohta vt RKKKm nr 1-22-7792/21, p 8. (p 9)

1-22-5228/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2023

SKHS §-d 4 ja 18 ei piira süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamist ega selle lahendamist kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse olemuse ja menetluskorraga haakuks kõige paremini see, kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine oleks osa süüdistatava, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitavast kokkuleppest. See tähendab, et süüdistatav peaks vastava taotluse esitama prokuratuurile, pooled selle omavahel läbi rääkima ja hüvitatavas kahjus kokku leppima. Seejärel oleks asja arutaval kohtul kokkuleppega nõustumise korral võimalik teha süüdimõistev otsus. (p 25)

Ehkki pooled võivad SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus kokku leppida, ei kuulu see KrMS § 245 lg 1 kohaselt kokkuleppe esemesse. See tähendab, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja ei pea seda küsimust kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus kohustuslikus korras arutama ega selles kokkuleppele jõudma. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises kokkuleppe puudumine ei välista kokkuleppemenetlusega jätkamist (KrMS § 244 lg 3). Niisamuti on võimalik seegi, et taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse alles kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus (SKHS § 18 lg 1). (p 26)

Kokkuleppemenetluse otsusega on võimalik kinnitada ka poolte istungil saavutatud kokkulepe SKHS-i alusel hüvitatava kahju kohta. Kui pooled kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises üksmeelt ei saavuta, tuleb kohtul tulenevalt KrMS § 247 lg-test 2 ja 3 selgitada, kas nad jäävad muudes küsimustes sellele vaatamata kokkuleppe juurde. Kui pooled kinnitavad, et kokkulepe ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, saab kohus teha kõigi muude tingimuste täidetuse korral süüdimõistva otsuse ja lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse SKHS § 18 lg 2 alusel eraldi määrusega. Kui aga see, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta, välistab poolte kokkuleppe ka ülejäänud küsimustes, siis maakohus kokkulepet kinnitada ei saa ja kriminaalasi tuleb KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluse aluse, s.o poolte nõusoleku puudumise tõttu tagastada prokuratuurile. (p 27)


Kokkuleppemenetluses ei saa kohus lahendada jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamise taotlust. (p 30)


Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-15, p 10). (p 33)


Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Toimides vastupidiselt, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt RKKKm nr 1-20-282/63, p 6). (p 34)

1-20-5182/179 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2023

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seaduse sõnastusest järeldub üheselt seadusandja tahe allutada süütegude aegumine KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. Õigusteoreetilisi seisukohti, millega püütakse kohut veenda selle arusaama ekslikkuses, võib seadusandja arvestada süüteo aegumise regulatsiooni ajalise kehtivuse reeglite muutmisel, kuid see ei saa anda alust kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele. (p 13)


Tunnistades isiku süüdi lõpuleviidud kuriteo kaastäideviimises, on tema tegu kvalifitseerides väär viidata ka KarS § 25 lg-le 4. KarS §-le 25 viidatakse üksnes kuriteokatse korral. Kõrgema astme kohus saab eksliku viite KarS §-le 25 kõrvaldada aga üksnes prokuratuuri või kannatanu kaebuse alusel, sest süüteokatsele viitav kvalifikatsioon on süüdistatavale soodsam kui lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioon. (p 21)

1-21-5633/135 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)


Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)


Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)


Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)


KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)


Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)


KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)

Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)


KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)


Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)


Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)


Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)

Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)

Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)


Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)


Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)

Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)

1-21-1421/182 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)


Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)


Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)


KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)


Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)


KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)


Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)


Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)

Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)


Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)


Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)


Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)


Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)


Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)

KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)


Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)


Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)


Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)


KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)


Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)

Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)


Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii. lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu või (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)

Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)


KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)


Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)


Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)


Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)


KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)

1-20-2143/156 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.05.2023

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu ja enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures on kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (p 11)


Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. Lisaks ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega. Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega. Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut. (p-d 17–18)

Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata, määravad ära apellatsiooni põhjendused vaidluseseme ulatus. (p-d 20–22)


Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt on just kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. (p 21)

Juhul, kui isikuline tõendiallikas on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. (p 22)

Apellatsioonimenetluses võib osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina. (p 22)


Ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid KrMS § 335 lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (KrMS § 37 lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb KrMS § 288 lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (KrMS § 288 lg 2 ls 2). Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (KrMS § 293 lg 3 ls 1). Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (KrMS § 288 lg 6). Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus KrMS § 288 lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste piiridest. (p-d 24–26)


Kui on ilmne, et kohtumenetluse poole küsimuste eesmärk on menetluse pahauskne venitamine, võib kohus sekkuda ristküsitlusse ka omal algatusel või seada pooltele küsimuste esitamiseks ajapiirangu. (p 26)


Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta. (p 27)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. (p 33)

1-22-510/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.12.2022

Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 8)

KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel. Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. (p 9)

Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.3 ja RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 10)

Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole taandatav üksnes kahele varasemas praktikas märgitud kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei ole ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. (p 11)

Vt RKKKo nr 1-19-7945/137, p-d 29–30 ja RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.4. (p 12)

Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu nende kolme üheaegse tingimuse esinemisel. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata. (p 13)

KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav määrus peab olema kirjalik ja sisaldama põhjendust. Täpsemalt peab ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus koosnema järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4). (p 15)

KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määrus ei pea seaduse kohaselt sisaldama varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõtet. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks. (p 16)

Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 326 lg-le 3 tuginevas määruses apellatsiooni perspektiivitust põhjendada viisil, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav. Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda. Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid. Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt RKKKm nr 3-1-1-5-10, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. (p-d 17 ja 18)


Ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluste kohta märgitu kehtib mutatis mutandis ka ilmselt põhjendamatu määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele. (p 8)


Vt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja RKKKo nr 1-18-8101/63, p 39. (p 9)

1-22-250/50 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.12.2022

Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p-d 9-10. (p 9)

Apellatsioonides heideti maakohtule muu hulgas ette, et viimane ei uurinud kõiki tõendeid ja jättis kannatanu käitumist puudutava faktikogumi tähelepanuta. Seega esitati neis argumente, millega asetati kahtluse alla maakohtu tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud. Apellantide sellistele väidetele saab ringkonnakohus vastata vaid asja sisulise arutamise järel. Arvestada tuleb ka, et apellatsioonides vaidlustati karistuse raskust olukorras, kus kohtu mõistetud karistus erines mitu korda prokuratuuri taotletust ning viimasel puudus kaebeõigus. Sellistel asjaoludel tulnuks ringkonnakohtul selgitada välja ka riikliku süüdistaja seisukoht. Sedagi saanuks teise astme kohus teha vaid sisulise arutamise käigus. Seetõttu ei saanud apellatsioone KrMS § 326 lg-s 3 sätestatud erandkorra alusel läbi vaatamata jätta. (p 10)

1-21-697/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2022

Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)

KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)

VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)


Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)


VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)


KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)


Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)


Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)


Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)


Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)


Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)


Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)


Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)


Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)

1-20-8694/55 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.11.2022

Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)


KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)


Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)


KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)


Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)


Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)

1-21-3307/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2022

Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses – Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p-d 26-29. (p 14)


Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. (p 17)

Kui isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. (p 18)


Ähvardamine (KarS § 120) peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardamine tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata ka rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (p 19)


Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada, kuid koosseisupärase teo tuvastanud kohus jätab vaatamata sellele analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane, siis on see käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena. (p 23)


Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (p 24)

Teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses. (p 25)

Privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Erinev on sellistel puhkudel ka nn talumiskohustuse ulatus ning võimaliku lubatud hädakaitsetegevuse intensiivsus. (p 26)


Lähisuhe – Vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p 10. (p 27)

1-21-2243/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2022

Dokumendi kirjalik vorm eeldab omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. (p 16)

E-kirja teel edastatav apellatsiooniteade ei pea olema allkirjastatud. (p 17)


Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 19)

Vt RKKKo 1-20-2143/118, p-d 26-29.


KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu sisaldub KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivses teokoosseisus, mistõttu rakendub KarS §-st 59 tulenev raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld. (p 22)

1-20-2143/118 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.06.2022

Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega on apellatsioonikohus kaebuse läbivaatamisel õigustatud hindama tõendeid ka maakohtust erinevalt ja jõudma tõendikogumi põhjal isiku süüküsimuses teistsugusele seisukohale. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (p 18)

Kui pooled suulist menetlust ei taotle, tuleb apellatsioonikohtul teha valik kirjaliku ja suulise menetluse vahel kaalutlusõiguse alusel. Ringkonnakohtu enda algatusel suulise menetluse korraldamise vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust. KrMS § s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõte ei välista seda, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine ei eelda vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi korral. Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist erilise hoolega kaaluda isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest ja väljendusviisist vmt). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p-d 26–27)

1-18-158/266 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.04.2022

Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)


Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)


Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)

See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)

See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)


Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)


Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)


Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)


KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)


Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)


KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)


Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)


Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)


KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)


Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)

1-20-8166/54 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.01.2022

Kohtumenetluse eset põhjendamatult kitsendades rikkus ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 11)


vt RKKKm nr 1-20-1651/76, p 8. (p 9)

vt RKKKm nr 1-19-2550/99, p 8. (p 10)

vt RKKKm nr 3-1-1-96-09, 10.5. (p 10)

1-21-1916/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2021

Kui maakohus kuulutab üksnes kohtuotsuse resolutiivotsuse (KrMS § 315 lg 4), jõustub see KrMS § 408 lg 1 alusel niipea, kui a) kõik kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud apellatsiooniõigusest loobumisest või b) kui need kohtumenetluse pooled, kes ei tee kohtule avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta, jätavad resolutiivotsuse kuulutamisest seitsme päeva jooksul kohtule teatamata apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (KrMS § 319 lg 1) või loobuvad sellest soovist. Peaks aga maakohus kuulutama tervikotsuse (KrMS § 315 lg 1), saab kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja (KrMS § 319 lg 2) möödumist jõustuda üksnes siis, kui kohtule teatavad apellatsiooniõigusest loobumisest eranditult kõik kohtumenetluse pooled. (p 9)


Kohtumenetluse pool saab vaatamata apellatsiooniõigusest loobumisele esitada maakohtu tervikotsuse peale apellatsioonitähtaja jooksul apellatsiooni, tingimusel, et tema apellatsioon või avaldus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta jõuab kohtuni enne seda, kui kõik teised kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud enda apellatsiooniõigusest loobumisest. Juhul kui teised kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest pärast seda, kui esialgu apellatsiooniõigusest loobunu on esitanud maakohtu tervikotsuse peale apellatsiooni või teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enam alul loobunult apellatsiooniõigust. (p 12)


Käsitamaks süüdistatava loobumist apellatsiooniõigusest kehtivana, peab loobumisavaldus muu hulgas vastama süüdistatava tegelikule tahtele. Avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta ei saa pidada süüdistatava tegelikule tahtele vastavaks ega kehtivaks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses loobumise sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud apellatsiooniõigusest loobuma pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav polnud apellatsiooniõigusest loobudes otsustusvõimeline. (p 15)


Olukorras, kus Riigikohus ei hinda apellatsiooni lubatavust tervikuna, ei ole tal menetluslikku pädevust otsustada ringkonnakohtu eest apellatsiooni menetlusse võtmist. Sellises olukorras on ringkonnakohtul tarvis toimetada selles asjas uus eelmenetlus. (p 17)

1-19-7945/137 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.06.2021

Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)

Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)


Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)

Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)


vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)


Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)


vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)

1-20-1651/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.04.2021
1-20-470/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.03.2021

KrMS § 318 lg 3 p 2 ei võta prokuratuurilt õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses oleneb sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. (p 13)


Vastates eitavalt KrMS § 306 lg 1 p-s 1 märgitud küsimusele, tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu (KrMS § 309 lg 2 alt 1). Eitav vastus KrMS § 306 lg 1 p-s 2 nimetatud küsimusele tähendab süüdistatava õigeksmõistmist KrMS § 309 kolmandas alternatiivis ette nähtud alusel. Kohtu järeldusele, et tegu ei ole kuritegu (KrMS § 306 lg 1 p 3) - ehk et tegu ei vasta vähemalt ühele kolmest KarS § 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest -, järgneb süüdistatava õigeksmõistmine kuriteo tuvastamatuse tõttu (KrMS § 309 lg 2 teine alternatiiv), kui jätta kõrvale eeskätt KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist ja § 402 lg-st 1 tulenevad erandid. Peaks aga kohus vastama kõigile KrMS § 306 lg 1 p-des 1-3 toodud kas-küsimustele jaatavalt, ent jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele selles osas, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada karistusseadustiku selle sätte järgi, millele vastavaks kohus isiku tegu peab, teda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. (p-d 17-18)

Teona KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 mõttes on käsitatav süüdistatava faktiline tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele. Kohtuliku arutamise objektiks olev süüdistatava tegevus või tegevusetus, peab olema hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest, millele kohus võib KrMS § 268 lg 5 kohaselt otsust tehes tugineda. Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka KrMS § 306 lg 1 p-de 1-3 kontekstis. (p-d 19-21)


Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. (p 22)


Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. (p-d 23-24)


On oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. (p 28)

1-19-10157/71 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2021

vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)

vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)


vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)


vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)

Kokku: 152| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json