https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-1916/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2021

Kui maakohus kuulutab üksnes kohtuotsuse resolutiivotsuse (KrMS § 315 lg 4), jõustub see KrMS § 408 lg 1 alusel niipea, kui a) kõik kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud apellatsiooniõigusest loobumisest või b) kui need kohtumenetluse pooled, kes ei tee kohtule avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta, jätavad resolutiivotsuse kuulutamisest seitsme päeva jooksul kohtule teatamata apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (KrMS § 319 lg 1) või loobuvad sellest soovist. Peaks aga maakohus kuulutama tervikotsuse (KrMS § 315 lg 1), saab kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja (KrMS § 319 lg 2) möödumist jõustuda üksnes siis, kui kohtule teatavad apellatsiooniõigusest loobumisest eranditult kõik kohtumenetluse pooled. (p 9)


Kohtumenetluse pool saab vaatamata apellatsiooniõigusest loobumisele esitada maakohtu tervikotsuse peale apellatsioonitähtaja jooksul apellatsiooni, tingimusel, et tema apellatsioon või avaldus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta jõuab kohtuni enne seda, kui kõik teised kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud enda apellatsiooniõigusest loobumisest. Juhul kui teised kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest pärast seda, kui esialgu apellatsiooniõigusest loobunu on esitanud maakohtu tervikotsuse peale apellatsiooni või teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enam alul loobunult apellatsiooniõigust. (p 12)


Käsitamaks süüdistatava loobumist apellatsiooniõigusest kehtivana, peab loobumisavaldus muu hulgas vastama süüdistatava tegelikule tahtele. Avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta ei saa pidada süüdistatava tegelikule tahtele vastavaks ega kehtivaks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses loobumise sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud apellatsiooniõigusest loobuma pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav polnud apellatsiooniõigusest loobudes otsustusvõimeline. (p 15)


Olukorras, kus Riigikohus ei hinda apellatsiooni lubatavust tervikuna, ei ole tal menetluslikku pädevust otsustada ringkonnakohtu eest apellatsiooni menetlusse võtmist. Sellises olukorras on ringkonnakohtul tarvis toimetada selles asjas uus eelmenetlus. (p 17)

3-1-1-54-12 PDF Riigikohus 25.05.2012

Ringkonnakohtul on pädevus lahendada kriminaalasja üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud. Apellatsioonist loobumise korral jõustub KrMS § 333 lg 7 kohaselt esimese astme kohtu otsus. Apellatsioonist loobumisest hoolimata on ringkonnakohus õigustatud jätkama kriminaalasja arutamist üksnes KrMS § 333 lg-s 6 sätestatud juhtudel, s.t kui ringkonnakohus tuvastab, et esimese astme kohus on kriminaalasja lahendades ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendanud süüdistatava olukorda, või et esimese astme kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.


Ringkonnakohtul on pädevus lahendada kriminaalasja üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud. Apellatsioonist loobumise korral jõustub KrMS § 333 lg 7 kohaselt esimese astme kohtu otsus. Apellatsioonist loobumisest hoolimata on ringkonnakohus õigustatud jätkama kriminaalasja arutamist üksnes KrMS § 333 lg-s 6 sätestatud juhtudel, s.t kui ringkonnakohus tuvastab, et esimese astme kohus on kriminaalasja lahendades ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendanud süüdistatava olukorda, või et esimese astme kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

3-1-1-99-06 PDF Riigikohus 20.02.2007

KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04). Eriti tähelepanelikult tuleb arvestada isikut alaealisele karistuse kohaldamisel ja et alaealisele karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik (vt RKKKo nr 3-1-1-14-06). Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel.


Karistusseadustikus ei sisaldu otsest keeldu vabastada tingimuslikult karistusest ka sellist isikut, kellele on KarS §-st 66 lähtuvalt määratud karistuse kandmine ositi. Karistusseadustiku mõttega aga ei saa siiski nende kahe karistusõigusliku meetme ühendamist lugeda kooskõlas olevaks juba seetõttu, et praktiliselt võimatu on katseaega sobitada ositi kantava karistusega.


Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks ei pea mõlemad KarS §-des 73 ja 74 nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka RKKKo nr 3-1-1-40-04). Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt (vt RKKKo nr 3-1-1-80-04).


Välistatud on isiku karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt KarS §-st 69 on juba asendatud üldkasuliku tööga. KarS §-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus).


Kriminaalmenetluse seadustikus eristatakse ühelt poolt apellatsiooni- või kassatsiooniõigusest loobumist (KrMS § 315 lg 7 ja § 342 lg 1) ning teiselt poolt apellatsioonist või kassatsioonist loobumist (KrMS §-d 333 ja 358). Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine saab kõne alla tulla alles pärast seda, kui kaebused on esitatud ja nende vastavust nõuetele on juba aktsepteeritud - ehk teisiti öeldes - kui apellatsiooni- või kassatsiooniõigus on juba realiseeritud. Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine on kitsapiirilise toimega ja selle järelmid - kas kaebuse läbivaatamata jätmine või kaebemenetluse lõpetamine - puudutavad vaid loobunut, ega mõjuta menetlust kaebusest mitteloobunute suhtes.


Süüdistatava ja tema kaitsja kassatsiooniteatise esitamata jätmise käsitamisel kassatsioonist loobumisena ja kohtuotsuses süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni käsitlemata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 315 lg-s 7 sätestatut ulatuses, mida on alust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json