1-22-5228/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.10.2023 |
|
SKHS §-d 4 ja 18 ei piira süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamist ega selle lahendamist kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse olemuse ja menetluskorraga haakuks kõige paremini see, kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine oleks osa süüdistatava, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitavast kokkuleppest. See tähendab, et süüdistatav peaks vastava taotluse esitama prokuratuurile, pooled selle omavahel läbi rääkima ja hüvitatavas kahjus kokku leppima. Seejärel oleks asja arutaval kohtul kokkuleppega nõustumise korral võimalik teha süüdimõistev otsus. (p 25)
Ehkki pooled võivad SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus kokku leppida, ei kuulu see KrMS § 245 lg 1 kohaselt kokkuleppe esemesse. See tähendab, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja ei pea seda küsimust kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus kohustuslikus korras arutama ega selles kokkuleppele jõudma. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises kokkuleppe puudumine ei välista kokkuleppemenetlusega jätkamist (KrMS § 244 lg 3). Niisamuti on võimalik seegi, et taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse alles kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus (SKHS § 18 lg 1). (p 26)
Kokkuleppemenetluse otsusega on võimalik kinnitada ka poolte istungil saavutatud kokkulepe SKHS-i alusel hüvitatava kahju kohta. Kui pooled kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises üksmeelt ei saavuta, tuleb kohtul tulenevalt KrMS § 247 lg-test 2 ja 3 selgitada, kas nad jäävad muudes küsimustes sellele vaatamata kokkuleppe juurde. Kui pooled kinnitavad, et kokkulepe ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, saab kohus teha kõigi muude tingimuste täidetuse korral süüdimõistva otsuse ja lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse SKHS § 18 lg 2 alusel eraldi määrusega. Kui aga see, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta, välistab poolte kokkuleppe ka ülejäänud küsimustes, siis maakohus kokkulepet kinnitada ei saa ja kriminaalasi tuleb KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluse aluse, s.o poolte nõusoleku puudumise tõttu tagastada prokuratuurile. (p 27)
Kokkuleppemenetluses ei saa kohus lahendada jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamise taotlust. (p 30)
Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-15, p 10). (p 33)
Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Toimides vastupidiselt, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt RKKKm nr 1-20-282/63, p 6). (p 34)
|
| 1-21-2243/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2022 |
|
Dokumendi kirjalik vorm eeldab omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. (p 16)
E-kirja teel edastatav apellatsiooniteade ei pea olema allkirjastatud. (p 17)
Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 19)
Vt RKKKo 1-20-2143/118, p-d 26-29.
KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu sisaldub KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivses teokoosseisus, mistõttu rakendub KarS §-st 59 tulenev raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld. (p 22)
|
| 1-21-1916/36
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2021 |
|
Kui maakohus kuulutab üksnes kohtuotsuse resolutiivotsuse (KrMS § 315 lg 4), jõustub see KrMS § 408 lg 1 alusel niipea, kui a) kõik kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud apellatsiooniõigusest loobumisest või b) kui need kohtumenetluse pooled, kes ei tee kohtule avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta, jätavad resolutiivotsuse kuulutamisest seitsme päeva jooksul kohtule teatamata apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (KrMS § 319 lg 1) või loobuvad sellest soovist. Peaks aga maakohus kuulutama tervikotsuse (KrMS § 315 lg 1), saab kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja (KrMS § 319 lg 2) möödumist jõustuda üksnes siis, kui kohtule teatavad apellatsiooniõigusest loobumisest eranditult kõik kohtumenetluse pooled. (p 9)
Kohtumenetluse pool saab vaatamata apellatsiooniõigusest loobumisele esitada maakohtu tervikotsuse peale apellatsioonitähtaja jooksul apellatsiooni, tingimusel, et tema apellatsioon või avaldus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta jõuab kohtuni enne seda, kui kõik teised kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud enda apellatsiooniõigusest loobumisest. Juhul kui teised kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest pärast seda, kui esialgu apellatsiooniõigusest loobunu on esitanud maakohtu tervikotsuse peale apellatsiooni või teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enam alul loobunult apellatsiooniõigust. (p 12)
Käsitamaks süüdistatava loobumist apellatsiooniõigusest kehtivana, peab loobumisavaldus muu hulgas vastama süüdistatava tegelikule tahtele. Avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta ei saa pidada süüdistatava tegelikule tahtele vastavaks ega kehtivaks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses loobumise sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud apellatsiooniõigusest loobuma pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav polnud apellatsiooniõigusest loobudes otsustusvõimeline. (p 15)
Olukorras, kus Riigikohus ei hinda apellatsiooni lubatavust tervikuna, ei ole tal menetluslikku pädevust otsustada ringkonnakohtu eest apellatsiooni menetlusse võtmist. Sellises olukorras on ringkonnakohtul tarvis toimetada selles asjas uus eelmenetlus. (p 17)
|
| 1-20-470/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2021 |
|
KrMS § 318 lg 3 p 2 ei võta prokuratuurilt õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses oleneb sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. (p 13)
Vastates eitavalt KrMS § 306 lg 1 p-s 1 märgitud küsimusele, tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu (KrMS § 309 lg 2 alt 1). Eitav vastus KrMS § 306 lg 1 p-s 2 nimetatud küsimusele tähendab süüdistatava õigeksmõistmist KrMS § 309 kolmandas alternatiivis ette nähtud alusel. Kohtu järeldusele, et tegu ei ole kuritegu (KrMS § 306 lg 1 p 3) - ehk et tegu ei vasta vähemalt ühele kolmest KarS § 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest -, järgneb süüdistatava õigeksmõistmine kuriteo tuvastamatuse tõttu (KrMS § 309 lg 2 teine alternatiiv), kui jätta kõrvale eeskätt KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist ja § 402 lg-st 1 tulenevad erandid. Peaks aga kohus vastama kõigile KrMS § 306 lg 1 p-des 1-3 toodud kas-küsimustele jaatavalt, ent jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele selles osas, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada karistusseadustiku selle sätte järgi, millele vastavaks kohus isiku tegu peab, teda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. (p-d 17-18)
Teona KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 mõttes on käsitatav süüdistatava faktiline tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele. Kohtuliku arutamise objektiks olev süüdistatava tegevus või tegevusetus, peab olema hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest, millele kohus võib KrMS § 268 lg 5 kohaselt otsust tehes tugineda. Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka KrMS § 306 lg 1 p-de 1-3 kontekstis. (p-d 19-21)
Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. (p 22)
Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. (p-d 23-24)
On oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. (p 28)
|
| 1-20-1149/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.09.2020 |
|
KrMS § 243 lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist peab nähtuma konkreetselt, millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult KrMS §-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks. (p-d 21–23)
KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)
Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa KrMS §-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt KrMS § 243 kohast nõusolekut andnud. Samuti ei tohi KrMS § 239 lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. Kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. (p 24)
KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)
Kohtu otsustus vara konfiskeerimise või arestimise kohta ei piira sellise otsustuse adressaadina nimetamata isiku subjektiivseid õigusi. Selline isik saab oma õigused konfiskeeritud varale maksma panna või vara eest hüvitust nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluse korras. (p 30–35)
|
| 1-19-2113/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2020 |
|
KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi neljandas lõikes ette nähtud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 esimese lause järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult kaebeõigus siis, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et sellest, kas ringkonnakohus apellandi seisukohaga nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited näiteks kokkuleppemenetluse sätete rikkumise kohta on põhjendamatud, ei tohi ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida kaebuse rahuldamata jätmise või erandjuhtudel selle kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel. (Vt nt RKKKm 1-18-10372/30, p 9 koos viidetega.) (p 7)
|
| 1-18-10372/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2019 |
|
KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (KrMS § 3411 p 3). Kui sedastatakse, et apellandil puudub KrMS § 318 lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. (p 7)
Kui süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse, ei saa nad maakohtu otsust vaidlustada KrMS § 318 lg 4 teisest lausest tulenevalt. Olukorras, kus süüdistatav aga märgib, et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud, on käsitatav selge etteheitena kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. (p 8)
Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm nr 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)
Kui ringkonnakohus peab hindama, kas KrMS § 313 lg 1 p-s 101 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, tuleb silmas pidada KrMS § 245 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt RKKKo 3-1-1-103-15, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Samuti peab vaagima, kas KrMS § 313 lg 1 p 101 alusel tehtud märge saab mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on KrMS § 38 lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja KrMS § 313 lg 1 p 101 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Kui tuvastatakse, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tehakse vajadusel kindlaks karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. (p-d 10-11)
Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)
|
| 3-1-1-5-17
|
Riigikohus |
04.04.2017 |
|
(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-15, p-d 6-7)
|
| 3-1-1-103-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8-10). ( p 9)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)
Asitõendit kokkuleppeväliselt konfiskeerides rikub maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid KrMS § 318 lg 4 esimese lause tähenduses. Jättes maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selles osas läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)
Kui süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt konfiskeeritav vara puudub, ei tohi maakohus teha ka näiteks asitõendina äravõetud asjade kohta konfiskeerimisotsust, sest vastasel juhul irdub maakohus süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppest, rikkudes sellega KrMS § 248 lg 1 p 5. Kõnealune eksimus annab isikule õiguse KrMS § 318 lg 4 alusel apellatsiooni esitamiseks asjade konfiskeerimise ja hävitamise osas. (p 8)
|
| 3-1-1-74-15
|
Riigikohus |
22.10.2015 |
|
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8–10). (p 10)
Enne KarS § 4231 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku nullum crimen sine lege-põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12; RKKKm 3-1-1-75-15, p 10). (p 11)
Kohtuotsuse avalikustamise aeg on kohtuotsuse tegemise kuupäev, millest hakkab kulgema KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud kassatsiooni esitamise tähtaeg. (p 13)
|
| 3-1-1-72-15
|
Riigikohus |
13.10.2015 |
|
Ringkonnakohus tohib asuda apellatsiooni põhjendatust hindama pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Nimelt võib apellant realiseerida oma kaebeõigust kogu apellatsioonitähtaja jooksul ning sellest tulenevalt selguvad nii maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus kui ka apellandi argumendid lõplikult alles apellatsioonitähtaja lõpuks. (p 6)
Ringkonnakohus tohib asuda apellatsiooni põhjendatust hindama pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Nimelt võib apellant realiseerida oma kaebeõigust kogu apellatsioonitähtaja jooksul ning sellest tulenevalt selguvad nii maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus kui ka apellandi argumendid lõplikult alles apellatsioonitähtaja lõpuks. (p 6)
Kui ringkonnakohus võtab menetlusosalise apellatsiooni osas seisukoha enne apellatsioonitähtaja lõppu ja välistab sellega võimaluse esitatud apellatsiooni täiendada, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 8)
Kui üks kohtumenetluse pool on apellatsioonitähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel KrMS § 319 lg 1 ls 2 kohaselt apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Seega on näiteks juhul, kui süüdistatav on otsustanud kohtuotsuse apellatsiooni korras vaidlustada, sarnane õigus ka kaassüüdistatava(te)l, kannatanul, menetlusliigist sõltuvalt ka riiklikul süüdistajal jne. See tähendab aga omakorda, et terviklik apellatsioonimenetluse ese ning maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus saab selgelt kindlaks määratud alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist. (p 7)
Ringkonnakohus tohib asuda apellatsiooni põhjendatust hindama pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Nimelt võib apellant realiseerida oma kaebeõigust kogu apellatsioonitähtaja jooksul ning sellest tulenevalt selguvad nii maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus kui ka apellandi argumendid lõplikult alles apellatsioonitähtaja lõpuks. (p 6)
Kui ringkonnakohus võtab menetlusosalise apellatsiooni osas seisukoha enne apellatsioonitähtaja lõppu ja välistab sellega võimaluse esitatud apellatsiooni täiendada, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 8)
Kui ringkonnakohus võtab menetlusosalise apellatsiooni osas seisukoha enne apellatsioonitähtaja lõppu ja välistab sellega võimaluse esitatud apellatsiooni täiendada, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 8)
Ringkonnakohus tohib asuda apellatsiooni põhjendatust hindama pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Nimelt võib apellant realiseerida oma kaebeõigust kogu apellatsioonitähtaja jooksul ning sellest tulenevalt selguvad nii maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus kui ka apellandi argumendid lõplikult alles apellatsioonitähtaja lõpuks. (p 6)
Kui üks kohtumenetluse pool on apellatsioonitähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel KrMS § 319 lg 1 ls 2 kohaselt apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Seega on näiteks juhul, kui süüdistatav on otsustanud kohtuotsuse apellatsiooni korras vaidlustada, sarnane õigus ka kaassüüdistatava(te)l, kannatanul, menetlusliigist sõltuvalt ka riiklikul süüdistajal jne. See tähendab aga omakorda, et terviklik apellatsioonimenetluse ese ning maakohtu otsuse vaidlustamise ulatus saab selgelt kindlaks määratud alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist. (p 7)
Kui ringkonnakohus võtab menetlusosalise apellatsiooni osas seisukoha enne apellatsioonitähtaja lõppu ja välistab sellega võimaluse esitatud apellatsiooni täiendada, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 8)
|
| 3-1-1-44-15
|
Riigikohus |
28.05.2015 |
|
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
Võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine, menetluse läbiviimine ja kohustustest vabastamine aitavad kaasa ja tagavad kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide saavutamisele. (p 9)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
|
| 3-1-1-41-15
|
Riigikohus |
13.05.2015 |
|
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)
Maakohtu otsuse jõustumise eeldused pole täidetud, kui otsuse peale on esitatud tähtaegne apellatsioon, mida ei ole läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. (p 44)
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)
Apellatsiooni läbivaatamist ei takista asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. (p 43)
Sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanu apellatsiooniõiguse olemasolu. (p 46)
Vt 3-1-1-97-10 p-d 15, 17–19. (p 33-34)
Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust (KrMS § 37 lg 1) saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. (p 35)
Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu. (p 37)
Eraõiguslik isik on kannatanu (KrMS § 37 lg 1) KarS § 293 või § 4023 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille sisuks on, et selle eraõigusliku isiku töötaja on oma töökohustusi täites pistist (altkäemaksu) võtnud. (p 38–40)
Maakohus või ringkonnakohus peab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele vastava isiku kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja on jätnud selle ekslikult tegemata. (p 40)
|
| 3-1-1-12-15
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.
Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-13-15
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.
Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-44-14
|
Riigikohus |
10.10.2014 |
|
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 56). Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 64).
Isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei tehtud, saab asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 67).
Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 70). Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis, kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu (kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS § 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 71). KarS § 85 lg 2 teise lause alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 75).
Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole ka tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik. KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi (RKKKo 3-1-2-4-12, p 29).
|
| 3-1-1-80-13
|
Riigikohus |
27.09.2013 |
|
Kokkuleppes sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus (KrMS § 245 lg 1 p 7) peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3 p 2).
Süüdistuse ja kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud (vt ka 3-1-1-83-10, p 19 ja 3-1-1-45-11).
Kohus ei saa kokkuleppemenetluses KrMS § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata.
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). RKKK otsuses 3-1-1-70-12 on leitud, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
|
| 3-1-2-4-12
|
Riigikohus |
01.07.2013 |
|
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 3411 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
|
| 3-1-1-18-13
|
Riigikohus |
18.02.2013 |
|
KrMS § 339 lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt KrMS § 270 lg-st 1 on prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis on kohtuliku arutamise osa (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör KrMS § 236 lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses.
KrMS § 339 lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt KrMS § 270 lg-st 1 on prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis on kohtuliku arutamise osa (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör KrMS § 236 lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses.
Prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (KrMS § 30 lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja. Sõltumata prokuratuuri sisemisest töökorraldusest ja ülesannete jaotusest on n-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas. Prokuratuuriseaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt üheselt mõistetav, et prokuröri mõiste hõlmab ka prokuröri abi (ProkS § 7). Tulenevalt ProkS § 7 lg 2 on prokuröri abi pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi üksnes juhul, kui kõrgemalseisev prokurör on talle selleks volituse andnud, ja vaid ulatuses, mis ei välju antud volituse piiridest. Selleks, et prokuröri abi õigus üldmenetluses prokuratuuri esindada, samuti selle ulatus oleks kohtule ja kohtumenetluse pooltele nähtav, peab prokuratuur ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andmist kohtus tõendama. Prokuröri abi õigust üldmenetluses kohtus prokuratuuri esindada tõendab kas talle kõrgemalseisva prokuröri poolt antud volikiri (või ka kirjalik korraldus teatud ülesannete täitmiseks) või kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtuistungil suuliselt antud ja protokollitud või KrMS § 156 korras helisalvestatud volitus. Lisaks sellele võib kõrgemalseisva prokuröri volituse olemasolu nähtuda tema allkirjastatud menetlusdokumentidest (nt apellatsioonist või määruskaebusest). Kõrgemalseisva prokuröri poolt ProkS § 7 lg 2 alusel antav volitus ei saa hõlmata kõiki ametisolevaid prokuröri abisid, vaid üksnes ühte või mitut nimeliselt määratletud prokuröri abi. Seega peab ka kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtule esitatav kirjalik või suuline kinnitus prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta sisaldama konkreetse(te) prokuröri abi(de) nime(sid), kellele volitus on antud või antakse. ProkS § 7 lg 2 eesmärk on riikliku süüdistuse huvide kaitse ja seega saab vajalike volitusteta prokuröri abi osalemine üldmenetluses kahjustada üksnes prokuratuuri, mitte menetlusosaliste huve. Seega on põhimõtteliselt lubatav seegi, kui prokuratuur prokuröri abi tegevuse tagantjärele heaks kiidab.
Juhul kui ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri esindada, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis, kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.
Juhul kui ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri esindada, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis, kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.
|
| 3-1-1-83-12
|
Riigikohus |
19.10.2012 |
|
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Kannatanul on subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2) või ei ole esitanud apellatsiooni. Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub KrMS §-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt RKKKo 3-1-1-49-07, p 9).
|
Facebook
Twitter