https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-20-5071/72 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2022

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)


Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)


VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)


KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)


Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)


KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)


Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)


Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)


Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)


Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)


Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

1-20-1367/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.10.2020

Kuna raviasutusse sundpaigutamine riivab intensiivselt põhiõigusi, saab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras paigutada üksnes siis ja nii kauaks, kui see on proportsionaalne. KrMS § 102 alusel isiku sundpaigutamise meedet saab kohaldada üksnes vältimatu vajaduse korral ehk juhul, kui tarviliku tõendusteabe kogumine muul viisil oma eesmärki ei täida. (p 14)

KrMS § 102 alusel isiku raviasutusse sundpaigutamiseks tuleb kohtul hinnata, kas ekspertiisialuse suhtes tekkinud kuriteokahtlus on põhjendatud, kas ekspertiisi tegemine on vajalik ja kas selle käigus on vaja teha pikaajalisi eksperdiuuringuid. (p 18)

KrMS § 102 lg 1 alusel raviasutusse sundpaigutamisel tuleb kohtul esmalt hinnata, kas ekspertiisialuse puhul esineb põhjendatud kuriteokahtlus. (p 15)

Raviasutusse sundpaigutamine on võimalik üksnes juhul, kui ekspertiis on vajalik. Ekspertiisivajaduse tuvastamiseks tuleb ära näidata, millised on need tõendamisvajaduse seisukohalt olulised küsimused, millele vastuse leidmine nõuab ekspertiisi tegemist. KrMS § 105 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis kinnitavad ekspertiisivajadust (vt ka RKKKo 1-17-5760/47, p 11 ja 1 19-2627/29, p-d 25–26). (p 16)

KrMS § 102 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata pikaajaliste eksperdiuuringute tarvidust. Kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmine pikaajaliste uuringute tegemise eesmärgil on õigustatav üksnes olukorras, kus muud viisid isiku vaimse seisundi kindlakstegemiseks on end ammendanud või pole need muul põhjusel sobilikud. Vajadusele pikaajalisteks uuringuteks saab osutada ekspert, kes peaks ühtlasi selgitama, miks ja millised toimingud tuleb teha statsionaarselt. Kuigi kindlaim tõend pikaajaliste eksperdiuuringute tarviduse kohta on ambulatoorse ekspertiisi järel valminud ekspertiisiakt, ei ole välistatud, et kohus tuvastab pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse muul viisil. (p 17)

Raviasutusse sundpaigutamine ei peaks automaatselt kestma KrMS § 102 lg-s 3 märgitud tähtaja möödumiseni, vaid üksnes nii kaua, kui see on ekspertiisi tegemiseks tarvilik. (p 19)

Kui erialateadmistele tugineval eksperdil, kes on kahtlustatava või süüdistatavaga vahetult kohtunud, jääb viimase vaimses seisundis põhjendatud kahtlus ja ekspert kinnitab vajadust ekspertiisialust pikemalt jälgida, peavad kohtul olema kaalukad argumendid, väitmaks, et pikemate meditsiiniliste uuringute tarvidust siiski ei ole. (p 22)


Kui erialateadmistele tugineval eksperdil, kes on kahtlustatava või süüdistatavaga vahetult kohtunud, jääb viimase vaimses seisundis põhjendatud kahtlus ja ekspert kinnitab vajadust ekspertiisialust pikemalt jälgida, peavad kohtul olema kaalukad argumendid, väitmaks, et pikemate meditsiiniliste uuringute tarvidust siiski ei ole. (p 22)

3-1-1-55-12 PDF Riigikohus 25.05.2012

KrMS § 102 lg 1 kohaselt määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras, kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Seega tuleb isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel esmalt tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi eksperdiuuringuid. Kuidas seda vajadust tuvastada, selleks seadus konkreetseid nõudeid ei sätesta. Kindlaim viis pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse tuvastamiseks on ekspertarvamus, mis on antud ambulatoorse ekspertiisi vormis. Samas ei välista seadus olukorda, et kriminaalasja tehioludest tulenevalt määrab menetleja koheselt statsionaarse ekspertiisi. Vastavalt KrMS § 102 lg-le 2 paigutatakse kahtlustatav või süüdistatav raviasutusse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel.

Ehkki KrMS § 102 lg 4 kohaselt arvatakse süüdistatava sundkorras raviasutuses viibimine vahistusaja hulka, ei ole selle eesmärk sama, mis tõkendina vahistamisel. Sundkorras raviasutusse paigutamine kannab eelkõige eesmärki saada tõendamiseseme asjaolude kohta teavet mitteõiguslike eriteadmiste kasutamise abil, samal ajal, kui tõkendi põhieesmärkideks on menetluse läbiviimise tagamine ja uute kuritegude toimepanemise takistamine.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json