Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018
Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20) Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23) Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
3-1-1-33-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10) Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)
3-1-1-3-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37) Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)
3-1-1-95-15 PDF Riigikohus 04.12.2015
Juhul, kui kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud ja isikule kohustused määranud kohus, on vastavalt KrMS § 202 lg-le 6 ja §-le 427^1 üksnes kohtul õigus otsustada kohustuse muutmine või selle täitmisest vabastamine, samuti kriminaalmenetluse uuendamine. (p 8) KrMS § 427^1 mõtteks on, et kohustust muuta või sellest vabastada saab vaid juhul, kui kohustuse täitmist oluliselt takistav asjaolu on ilmnenud kohustuse täitmise ajal. Seega saab KrMS § 427^1 alusel esitada taotluse kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks üksnes kohustuse täitmise tähtaja jooksul. (p 9) KrMS § 202 lg 6 alusel menetluse uuendamise üle otsustamisel peab kohus välja selgitama kohustuse täitmata jätmise põhjused. Juhul, kui prokuratuuri taotluse lahendamise käigus ilmnevad KrMS § s 427^1 nimetatud kohustuse täitmist oluliselt raskendanud asjaolud, tuleb kohtul isikule pandud kohustust kas muuta või ta sellest vabastada, selgitades eelnevalt välja isiku seisukoha (nõusoleku). (p 10) Kui taotlus kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks on esitatud pärast kohustuse täitmise tähtaega ja prokuratuur ei ole kohtult kriminaalmenetluse uuendamist taotlenud, ei ole kohtul võimalik otsustada kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmise või sellest vabastamise üle. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole täitmiskohtunik pädev sellist taotlust lahendama ja see tuleb jätta KrMS § 202 lg-st 6 ja §-st 427^1 lähtudes läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmine on põhjendatud, kuid seda tulenevalt asjaolust, et see esitati pärast kohustuse täitmise tähtaega. (p 11)
3-1-1-17-15 PDF Riigikohus 31.03.2015
3-1-1-87-12 PDF Riigikohus 26.10.2012
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12). Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses. Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
3-1-1-81-11 PDF Riigikohus 04.11.2011
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274^2 ja § 306 lg 1 p 6^1).
3-1-1-113-10 PDF Riigikohus 10.02.2011
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene.
3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).
3-1-1-9-07 PDF Riigikohus 24.04.2007
Ühe liitri lahja alkohoolse joogi deklareerimata, ent mittepettuslik Eestisse toimetamine ei ole tegu, mille puhul üld- või eripreventiivsed kaalutlused eeldaksid karistusõiguslikku sekkumist. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt RKKKo nr 3-1-1-85-04).
3-1-1-85-04 PDF Riigikohus 18.10.2004
KrMS § 202 näol on tegemist prokuratuurile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Siinkohal peab prokuratuur talle antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma PS §-st 11 tulenevast proportsionaalsuse põhimõttest.
3-1-1-57-04 PDF Riigikohus 17.06.2004
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 168-1 (avaliku menetlushuvi puudumine) alusel tuleb pöörata suurt tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks on sama kuriteosündmus.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane