/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-9350/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt on mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. Isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Politseiagendina KrMS § 1269 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.
Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette nähtud menetlustoimingu tunnustele. Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame.
Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus.
On väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia.
KrMS § 208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring.
3-1-1-91-12 PDF Riigikohus 09.11.2012
Tulenevalt KrMS §-st 200 ja 206 lg-st 1^1 võib uurimisasutus prokuratuuri loal lõpetada kriminaalmenetluse lihtsustatud määrusega. Sellisel juhul on KrMS § 206 lg 1^1 kohaselt kannatanul õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest taotlus põhistatud määruse saamiseks. Menetleja peab põhistatud määruse koostama viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest. Kui kannatanu ei nõustu uurimisasutuse määruse põhistustega, on tal KrMS § 207 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kaebus Riigiprokuratuurile, kes lahendab kaebuse ühe kuu jooksul ja kaebuse rahuldamata jätmisel teeb selle kohta põhistatud määruse. Riigiprokuratuuri määrusega mitte nõustudes võib kannatanu KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada selle advokaadi vahendusel ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu määrus on KrMS § 385 p-st 11 lähtuvalt lõplik.
3-1-1-98-12 PDF Riigikohus 07.11.2012
Riigi õigusabi seaduse regulatsiooni kohaselt pole riigi õigusabi osutajaks advokaadibüroo, vaid konkreetne advokaat, sest õigusteenuse osutamiseks ei sõlmi advokaadibüroo ja klient omavahelist lepingut. Advokaadi volitused tekivad sellest, et lähtuvalt riigi õigusabi saaja tahteavaldusest on advokatuur nimetanud ta kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse alusel riigi õigusabi osutama. Advokaat tegutseb advokaadibüroo kaudu. Sellele vaatamata täidab advokaat riigi õigusabi regulatsiooni kohaselt õigusteenuse osutamisega kaasnevaid kohustusi iseseisvalt ja kuivõrd riigi õigusabi saaja advokaadibürooga lepingut ei sõlmi, puudub viimasel õigus ning kohustus korraldada riigi õigusabi osutamist advokaadi eest. Nendel põhjustel tulebki advokaadil endal lahendada riigi õigusabi osutamisega seonduvad küsimused. Olukord, kus advokaat ei saa ajutise takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Kirjeldatud juhul on võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes juhinduda KrMS §-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.
KrMS § 207 lg 5 tähenduses saab kaebuse esitajana käsitada kannatanut, mitte tema esindajat. Kannatanu tahteavaldusest lähtuv kaebuse allkirjastamine ja edastamine esindaja poolt tähendab üksnes menetlusosalisele kuuluvate õiguste realiseerimist teise isiku vahendusel. Pidades silmas, et KrMS § 207 lg 5 eesmärgiks on tagada kaebaja informeerimine kaebemenetluse tulemusest ja ka seda, et kannatanule kuulub lõplik otsustusõigus selle üle, kas Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, tuleks kaebuse rahuldamata jätmise määrus saata just kannatanule. Üldjuhul ei saa KrMS § 207 lg 5 nõuete rikkumisest siiski rääkida olukorras, kus kaebuse rahuldamata jätmise määrus on edastatud vaid kannatanu advokaadist esindajale.
Olukord, kus advokaat ei saa ajutise takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Kirjeldatud juhul on võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes juhinduda KrMS §-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.
Kui kohus jätab alusetult määruskaebuse läbi vaatamata on see minetus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json