1-22-4785/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.11.2023 |
|
Riigikohtu menetluses toimuv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 20)
Kui ringkonnakohus annab asitõenditele esimese astme kohtust erineva hinnangu neid asitõendeid ise vahetult uurimata, on see vastuolus KrMS § 15 lg 2 p-st 1 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõttega. (p 28)
Kui ringkonnakohus rikub faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel tingimata alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Niisuguses asjas läheks Riigikohus ringkonnakohtu otsust tühistades ja maakohtu otsust jõustades vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. (p 29)
|
1-20-6495/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.02.2022 |
|
Vt p-d 19 ja 20.
Süüdistatava tahtluse hindamise seisukohalt on määrav see, milline oli tema ettekujutus kannatanule tekitatud vigastuste raskusest ja eluohtlikkusest, mitte niivõrd vigastuste tegelik raskus. Kannatanu vigastuste väljanägemine tegelikust raskemana võib rääkida pigem tapmistahtluse kasuks kui kahjuks. (p 27)
Argument, et süüdistatavad olnuksid võimelised ilmselgelt kannatanu süüdistuse aluseks oleva ajavahemiku vältel surnuks peksma, kui nad oleksid seda teha soovinud, viitab kavatsuse puudumisele, kuid ei välista kaudset tahtlust kannatanu surma suhtes. (p 29)
|
1-19-4150/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.01.2021 |
|
Karistuse valik saab olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (RKKKo 1-17-1629/44, p 26; RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). (p 27)
Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. (p 27)
Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kaalutlusveana karistuse mõistmisel võib olla käsitatav näiteks see, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud; b) hindab süü kehalise väärkohtlemise toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid; c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas isik pole kannatanut piisavalt toetanud; d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed; e) ei võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo objektiks olnud vara väärtust. (p 28)
Tapmise korral võib süüdistatava keskmisest suuremast süüst rääkida näiteks see, kui a) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; b) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; c) süüdistatav rikub tapmistegu toime pannes ka avalikku korda; d) kannatanu suhtes rakendatud vägivald on ulatuslik; e) süüdistatav ründab noaga sellist kannatanut, kellel ei ole relva ja kes on seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; f) süüdistatav ei jäta kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; g) süüdistatav pussitab kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta on tekitanud noaga raske tervisekahjustuse teisele kannatanule; h) süüdistatav ründab kannatanut olukorras, kus viimane on asunud õiguskorra kaitsele; i) süüdistatav lahkub kohe pärast kannatanu ründamist sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda. (p-d 32–35)
|
1-18-8101/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.06.2020 |
|
Vt RKKKo 1-16-6115/67 p 31; 3-1-1-8-06 p 9; 3-1-1-109-15 p 108. (p 39)
Vt RKKKo 1-18-1247/58 p 33. (p 41)
Kaitsjal on kassatsiooniõigus üksnes osas, milles vaidlustatava kohtuotsusega otsustatakse tema kaitsealuse või kaitsja enda subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (p 59)
|
1-18-7408/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2020 |
|
Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)
Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)
Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 3001 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)
Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)
Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)
Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)
|
1-16-5757/65
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.04.2018 |
|
Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses pädev arutama kriminaalasja sisuliselt (st hindama tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid) samamoodi nagu maakohus. Seega on apellatsioonikohtul õigus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid esimese astme kohtust erinevalt. Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale (RKKKm 3-1-1-35-13, p 17 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 24). (p 15).
Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo 3-1-1-82-01, p 7.1 ja RKKKo 3-1-1-40-11, p 13). (p 12)
KarS § 344 süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja sellest tulenevalt dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Dokumenti vale kuupäeva ja muude ebaõigete faktiväidete kandmise kaudu saab kahjustatud dokumendiga seotud käibe usaldusväärsus. (p 12)
|
3-1-1-64-16
|
Riigikohus |
09.11.2016 |
|
TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16)
Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)
Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11)
|
3-1-1-4-16
|
Riigikohus |
25.02.2016 |
|
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46)
RKKK 3-1-1-14-14 p 1065. (p 48)
Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (RKKK 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja 3-1-1-100-09, p 36 jj) (p 49)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23)
KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 831 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 831 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 831 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
RKKK 3-1-1-119-09, p 31; 3-1-1-65-13, p 11; 3-1-1-73-10, p 9.1; 3-1-1-54-15, p 49; 3-1-1-102-12, p-d 12–14. (p 32)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 831 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 831 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 831 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
Selleks, et hinnata, kas ja kui, siis millises osas võis kolmanda isiku poolt eseme soetamiseks kasutatud raha olla saadud toimepanija kuriteoga, on vaja tõenditele tuginedes jälgitavalt tuvastada nii raha liikumine isikute vahel kui ka see, kas ja kui, siis millises ulatuses segunes kuriteoga saadud raha toimepanija, kolmanda isiku või mõne muu isiku pangakontol legaalse rahaga. (p 37–38)
See, kui süüteoga saadud raha kantakse pangakontole, kus samal ajal oli või kuhu enne süüteoga saadud raha osalist või täielikku edasikandmist laekus ka muud (legaalset) raha, ei pruugi tingimata tähendada, et süüteoga saadud vara segunes kontol olnud legaalse varaga. Juhul kui süüteoga saadud raha ülekandmisega seotud asjaolud annavad aluse arvata, et ülekandel puudus majanduslik sisu ja selle eesmärk oli üksnes raskendada süüteoga saadud raha tegeliku liikumise jälgitavust, saab edasikantud summat pidada tervikuna süüteoga saadud varaks. (p 39)
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23)
KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
|
3-1-1-109-15
|
Riigikohus |
22.02.2016 |
|
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
RKKK 3-1-1-20-06, p 8. (p 155)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3892 oli KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 3892 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)
Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)
RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)
RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 3811 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102)
Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108)
Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
|
3-1-1-81-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
Kohtuotsuse resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, kuid eraldi tuleb välja tuua otsustus sundraha väljamõistmise kohta. (RKKKo 3-1-1-79-14, p 52). (p 10.1)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1)
KrMS § 340 lg 4 süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb asuda seisukohale, et selles sätestatakse juhud, mil ringkonnakohus on pädev tegema maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendava kohtuotsuse. Selline süüdistatava olukorra raskendamine on tõepoolest võimalik üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 8.2)
KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1)
KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
|
3-1-1-83-14
|
Riigikohus |
16.12.2014 |
|
Arvuti näol ei ole tegemist esemega, mis ohustaks ümbrust ainuüksi oma liigi poolest ja mille kasutamine õigusvastaste tegude toimepanemiseks oleks tavapärane tegevus (vt ka RKKKo 3-1-1-27-07, p 14). Samas juhul, mil arvutit on regulaarselt kasutatud arvutikuritegude toimepanemiseks, mil just nimelt arvuti on olnud peamine või ainus õigushüve (arvutisüsteemide toimimine) kahjustamise instrument, on arvuti näol kahtlemata tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võidakse KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, sest selle süüdistatavale jätmine ohustab õiguskorda (vt ka RKÜKo 3-1-1-37-07 ja RKKKm 3-1-1-57-12, p 13 ja 3-1-1-78-13, p 8).
Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel ei saa jätta arvestamata proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida endale konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm 3-1-1-57-12 p-d 15 ja 20).
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta.
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas.
Ekspertiisi tõendamisesemest lähtuv vajalikkus on menetleja otsustada ega sõltu, vähemalt üheselt ja siduvalt sellest, kas süüdistatav on enda süüd tunnistanud või mitte.
Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas.
Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta.
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
|
3-1-1-65-14
|
Riigikohus |
15.12.2014 |
|
Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset.
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Kui maakohus jätab isikule esitatud süüdistuse osaliselt tähelepanuta ja selles esitatud väited hindamata, siis kujutab see viga endast sellist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistuse väidete tähelepanuta jätmisega eirab maakohus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistuse piirides, ja kitsendas põhjendamatult edasise kohtumenetluse eset.
Juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700).
Kuna KrMS § 362 sätestab kassatsioonimenetluse esemena üksnes õigusliku vaidluse, poleks kohtumenetluse pooltel olukorras, kus ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu polnud maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 341 lg 3 kohaselt tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Olukorras, kus seaduslikult toimides oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, ei saa maakohtu otsuse muutmata jätmist põhjendatuks lugeda.
KarS § 255 rakendusala osas jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt iseloomustavad kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sinna kuulub kolm või enam isikut, see on püsiv, selle liikmete vahel on ülesanded jaotatud, see on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja selle tegevus on suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. (Vt RKKKo 3-1-1-57-09, p-d 13-13.3).
Õigeksmõistmine nn üksikkuriteo toimepanemises ei too automaatselt kaasa õigeksmõistmise kuritegelikku ühendusse kuulumises.
|
3-1-1-47-14
|
Riigikohus |
22.09.2014 |
|
Kui kohus teeb õigeksmõistva otsuse, jäetakse tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 kohaselt läbi vaatamata. Olukorras, kus ringkonnakohus mõistis süüdistatava õigeks sõiduki varguses, tulnuks selle teoga tekitatud kahju osas esitatud tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Seda tegemata jättes rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Rikkumise olemuse tõttu on selle vea kõrvaldamine võimalik kassatsiooniastmes.
|
3-1-1-14-14
|
Riigikohus |
30.06.2014 |
|
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama.
Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad.
KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5).
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.
Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.)
Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 1267 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 1267 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes.
Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga).
Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes.
Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana.
Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses.
Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48).
Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05).
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale.
Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3).
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet.
Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda.
RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
|
3-1-1-105-13
|
Riigikohus |
29.11.2013 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Olukorras, kus kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.
KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust.
Ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise seisukoha jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.
Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu.
Kohtuistungi protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb.
Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Olukorras, kus istungi protokoll ei kajasta kohtumenetluse poole kohtuvaidluse käigus esitatud sõnavõttu tervikuna, ei saa rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada.
Kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.
KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta.
Olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
|
3-1-1-35-13
|
Riigikohus |
10.04.2013 |
|
Kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Järelikult tuleb KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks otsuses ära näidata, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-41-12, p 8).
Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1). Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340, mille kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1).
Taotlused nii valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kui ka riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb KrMS § 189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 kohaselt esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-100-09, p 36; RKKKm 3-1-1-10-10 ja 3-1-1-102-12, p 16).
|
3-1-1-107-12
|
Riigikohus |
03.12.2012 |
|
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10).
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10).
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 10 ja 3-1-1-48-11, p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
3-1-1-103-12
|
Riigikohus |
23.11.2012 |
|
Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt ka RKKKo 3-1-1-23-12, p 8.2).
KarS § 214 sõnastus ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks ka pelgalt ähvardusest jätta isik varast kestvalt ilma. KarS § 214 kontekstis on määrav see, millise teoga ähvardades kannatanu tahet painutada püütakse. Varastatud autot kannatanule tagasi müüa püüdes selle nentimine, et auto tagasi ostmata jätmisel see tõenäoliselt lammutatakse, on vaadeldav ähvardamisena KarS § 214 mõttes (RKKKo 3-1-1-65-06, p 20). Seejuures ei ole mingit tähtsust, milliseid keelendeid kasutades ähvardus kannatanule edastatakse. Oluline on eeskätt see, kuidas kannatanu ähvardust tajub, kas ta peab süüdlase käitumise tõttu oma vara ohustatuks (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.2).
Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-41-11, p 25).
|
3-1-1-81-12
|
Riigikohus |
12.10.2012 |
|
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.
Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.
Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust.
Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
|
3-1-1-61-12
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Riigikohus ei saa ringkonnakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades jõustada maakohtu süüdimõistvat otsust, kui selle tagajärjel jääksid vastuseta süüdistatavate või kaitsjate apellatsioonides esitatud argumendid, mida ringkonnakohus ei käsitlenud, kuid millele hinnangu andmine on maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks vajalik.
RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama.
Kohtuotsuse põhjendamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1) peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kontroll selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta, kuulub kassatsioonimenetluse esemesse. (RKKKo 3-1-1-33-08, p-d 7-8; 3-1-1-10-11, p 21; 3-1-1-41-12, p-d 7-8).
KrMS § 342 lg 2 p 2 mõtte kohaselt puudub ringkonnakohtul vajadus enda põhistuste juures maakohtu seisukohti suures mahus taas üle korrata.
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist. (RKKKo 3-1-1-17-03, p 10; 3-1-1-85-07, p 7.1; 3-1-1-48-11, p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|