/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7305/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.04.2019
Seadusandja on KarS §-s 385 sätestatud kuriteokoosseisu sisustamisel pidanud vajalikuks tuvastada võlgniku poolt pankroti- või täitemenetluses või ka ajutise halduri ees kas aktiivselt (nt peitmine) või passiivselt (ebaõigete andmete esitamine) varjatava vara olulist ulatust. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb aga võimalus välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas. Seetõttu ei ole õige täielikult eitada täitemenetluses sissenõutava vara suuruse tähendust, kui võlgnikult täitemenetluses sissenõutav summa on olulisest ulatusest kordades väiksem. Sellisel juhul on asjakohane kaaluda nt KrMS § 202 kohaldamist. (p 38) TMS § 8 lg 1, § 26 lg 1, § 59 lg 1 ja § 60 lg 1 grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise teel on võimalik asuda seisukohale, et võlgnik on kohustatud täitemenetluses kohtutäituri nõudel avaldama oma vara, sh sissetulekut puudutavad andmed. Nende sätete alusel tuleb jaatada võlgniku kohustust teatada Eesti kohtutäiturile ka enda välismaal saadavast töötasust. Iseenesest on õige, et TMS § 4 lg 4 kohaselt teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil, mistõttu ei saa arestida töötasu nõuet Soome tööandja vastu. See aga ei välista võlgniku kohustust anda kohtutäituri nõudel teavet enda välismaal olevast varast ja saadavast sissetulekust. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigusi. Andmed võlgniku sissetuleku kohta välismaal on sissenõudjale vajalikud selleks, et ta saaks teha toiminguid täitedokumendi täitmiseks välisriigis. (p-d 43-44).
Kuna prokuratuur ei saa lühimenetluses vaidlustada eraldivõetult vaid süüdistatavale mõistetud karistust, ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistust prokuröri apellatsiooni alusel raskendada, kui maakohtuga süüdistatava õigeksmõistmises nõustutakse. Teisisõnu saab ringkonnakohus lühimenetluses prokuröri apellatsiooni alusel süüdistatavale mõista raskema karistuse juhul, kui maakohus on süüdistatava (osalisel) õigeksmõistmisel eksinud. Asudes seisukohale, et prokuröri apellatsioon on süüdistatava õigeksmõistmise osas tagajärjetu, puudub edasine alus apellatsiooni lahendamiseks mõistetud karistuse osas. (p 52)
3-1-1-12-15 PDF Riigikohus 04.03.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-13-15 PDF Riigikohus 04.03.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-2-4-12 PDF Riigikohus 01.07.2013
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 83^1 lg 2 või § 83^2 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 40^1 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 2^1, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 40^1 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 341^1 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 341^1 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.
Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.
Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena. KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.
3-1-1-2-10 PDF Riigikohus 01.03.2010
KarS § 209 lg 1 p 4 sätestatud avalikkuse poole pöördudes toimepandud kelmuse puhul on iseloomulik, et ebaõigeid andmeid ja seega petmise kavatsust sisaldava pöördumise avalikkuse poole (kasutades ajakirjandust või veebisaiti) teeb kõigepealt süüdistatav. Seejärel on aga just hilisemad kannatanud need, kes ebaõigeid andmeid sisaldavale pöördumisele reageerides ise süüdistatavaga ühendust võtavad ja pettuse mõjul ka tehinguks omapoolset initsiatiivi avaldavad.
Lühimenetluses peaks apellatsioonikohtus olema välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine, mis ei puuduta menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-91-07).
3-1-1-77-04 PDF Riigikohus 08.07.2004
Kui kohtualune on kaevanud otseselt lihtmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumise peale, siis selles osas peab tema apellatsioonkaebust lahendama AKKS IV-I peatüki sätete kohaselt, mitte aga andma neile hinnangut kaebust läbivaatamatult tagastades. Jättes antud juhul kohtualuse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json