/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-15-13 PDF Riigikohus 06.03.2013
Ringkonnakohtu volitus kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab olemuslikult ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm), kui puudub õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi õiguslikke tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-25-09). Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-90-09 p 6).
3-1-1-23-11 PDF Riigikohus 29.04.2011
Omastamise (KarS § 201 lg 1) objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on isiku valdus asja üle.
Kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt RKKKo 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1).
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt RKKKo 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo 3-1-1-90-09, p 6).
Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13).
Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo 3-1-1-8-05, p 9 ja 3-1-1-108-10, p 9).
Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive KarS §-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil. KarS § 266 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20).
3-1-1-108-10 PDF Riigikohus 21.02.2011
Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).
Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9).
3-1-1-50-09 PDF Riigikohus 17.06.2009
Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07, p 9; nr 3-1-1-53-07, p 8.1; nr 3-1-1-25-09, p 13).
Ringkonnakohtu volitus kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07, p 9; nr 3-1-1-53-07, p 8.1; nr 3-1-1-25-09, p 13).
Kohtuotsus peab legitiimsuse tagamiseks olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
3-1-1-25-09 PDF Riigikohus 01.04.2009
KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.
Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.
Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Vahi all viibitud aeg ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.
Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07).
3-1-1-53-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest. Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
3-1-1-14-07 PDF Riigikohus 16.05.2007
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 2). Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et esitatud andmed kahju vabatahtliku hüvitamise kohta ei vasta tegelikkusele, ei arvestata seda asjaolu karistust kergendava asjaoluna.
KrMS § 337 lg 1 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse jätta esimese astme kohtuotsus sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi.
Lahendades asitõenditega seonduvaid küsimusi, tuleb lähtuda asitõendi olemusest ja õiguslikust kuuluvusest. Kriminaalasja juurde võib jätta vaid kuriteojäljega asja, dokumendi või kuriteojäljest valmistatud jäljendi või tõmmise. Muudel juhtudel tuleb need vastavalt seadusele omanikule tagastada, hävitada, anda riigi omandisse või realiseerida tsiviilhagi katteks (KrMS § 126).
Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.
3-1-1-110-05 PDF Riigikohus 09.11.2005
Kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, tuleb ringkonnakohtul ka kontrollida, kas ja kuidas on menetlusõigust rikutud (vt RKKKo-d 3-1-1-90-04, 3-1-1-8-05). Kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel võimalik ka õigeksmõistva kohtotsuse tegemine. KrMS § 341 lg 1 on sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida.
3-1-1-8-05 PDF Riigikohus 14.03.2005
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt ka RKKKo-d 3-1-1-6-02, 3-1-1-134-03 ja 3-1-1-90-04).
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (vt ka RKKKo-d 3-1-1-6-02, 3-1-1-134-03 ja 3-1-1-90-04).
Kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud kannatanu ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmine tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest selle rikkumisega võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsuse tegemine esimese astme kohtus. Ringkonnakohtul oli võimalus ja kohustus kõrvaldada esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamata ning süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele vastamata, rikkus ringkonnakohus süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-99-04 PDF Riigikohus 21.10.2004
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
KarS § 184 lg-s 1 üldmõiste "käitlemine" abil on avatud kataloogina kriminaliseeritud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Seadusandja on tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kuid isikut ei või karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi, sest see käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
Kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb lähtuda KarS kehtimahakkamisel rakendunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-148-03).
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
3-1-1-90-04 PDF Riigikohus 20.10.2004
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
3-1-1-74-04 PDF Riigikohus 08.07.2004
On ebaõige seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse.
Kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-134-03).
Antud juhul tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kui kohus on jätnud otsuse isiku tahtluse osas motiveerimata, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
3-1-1-134-03 PDF Riigikohus 25.11.2003
Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente. Seda enam, kui apellatsioonkaebuses väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes pole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-6-02). Jättes vastamata apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, ei võimalda ringkonnakohus apellantidel realiseerida nõutaval tasemel oma kaebeõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, ei võimalda ringkonnakohus apellantidel realiseerida nõutaval tasemel oma kaebeõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json