/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-10503/126 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2018
Rahatrahvi määramine kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata jäämise eest on KrMS § 138^1 lg 3 järgi võimalik üksnes juhul, kui isikule on tehtud trahvihoiatus, v.a kui eelnev hoiatamine ei ole võimalik või mõistlik. Trahvihoiatuseta isiku trahvimine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-80-16, p 15). Kuna KrMS § 138 lg 1 alusel trahvitakse isikut menetleja kutsel ilmumata jäämise eest, on trahvimise õiguspärasuse hindamisel oluline ka see, kes ja mil viisil peab süüdistatava kohtusse kutsuma. (p 7)
Süüdistatava kohtusse kutsujaks on KrMS § 138 mõttes kohus ja kohtu kutse toimetab KrMS § 163^1 lg 3 kohaselt vastavalt eelistungil kokkulepitule süüdistatavale vahetult kätte prokurör või kaitsja KrMS §-des 163 jj sätestatud korda järgides. (p 9) KrMS § 138^1 näeb ette rahatrahvi määramise korra kõigil seadustikus ettenähtud juhtudel, mitte üksnes menetleja kutsel ilmumata jäämise korral. KrMS § 163 lg 1 p 9 kohaselt tuleb kutses alati märkida ilmumata jäämise tagajärjed. Kuna kutse tuleb isikule kätte toimetada, peaks olema välistatud olukord, kus süüdistatava hoiatamine on kutse kättetoimetamisele vaatamata võimatu. Lisaks kutses märgitavale on kohtul võimalik mõjuva põhjuseta ilmumata jäämisega kaasnevat selgitada ka kohtu alla andmise määruses. Isiku väljakutsumise ja kutse kättetoimetamise regulatsiooni (KrMS §-d 163-168) sõnastuse ega mõttega ei ole kooskõlas tõlgendus, et kohtuistungi toimumisest ja ilmumise kohustusest mistahes viisil teadlikuks saanud süüdistatava hoiatamine ei ole KrMS § 138^1 lg 3 mõttes mõistlik. Nii ei ole alust eeldada, et kutsutu, olgu selleks või süüdistatav, kellel on kaitsja, peab teadma ilmumata jäämise tagajärgi. (p 11) KrMS § 138^1 lg 1 esimeses lauses sätestatu järgi saab kohus määrata rahatrahvi vaid sellise menetlusõigusliku rikkumise eest, mille eest on trahvimise õigus kriminaalmenetluse seadustikus üheselt ja täpselt ette nähtud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-80-16, p 8). Kui süüdistatavat ei ole kohtuistungile ilmumata jäämise tagajärgedest teavitatud, ei saa kohus teda trahvida, sest KrMS § 138 lg 1 ja § 138^1 lg 3 järgi võib trahvi määrata üksnes menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule, kui teda on trahvimise eest hoiatatud (v.a kui see ei ole mõistlik või võimalik). Kui süüdistatav on tema ilmumata jäämise tõttu kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulud põhjustanud süüliselt, tuleb tal need kulud hüvitada (KrMS § 173 lg 3 ja § 176 lg 1 p 1). (p 12)
Isiku väljakutsumisele üldmenetluses maakohtus laieneb kutse kättetoimetamise üldkord, mis on sätestatud KrMS §-s 164 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2017. a määrus nr 1-15-9213/80, p 43). Üldreegli kohaselt toimetatakse kutse kätte telefoni või muu sidevahendi abil (KrMS § 164 lg 1), kusjuures ka telefoni või sidevahendi kaudu edastatud kutse peab vastama KrMS §-s 163 märgitud nõuetele. (p 8.1) Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette ka kutse vahetu suulise, s.o ilma sidevahendi abita edastamise võimaluse. KrMS § 164 lg 3 järgi võrdsustatakse kohalviibivatele isikutele menetleja etteloetud teated kutse andmisega allkirja vastu KrMS§ 165 lõike 2 mõttes, kui selle kohta tehakse protokolli märge. (p 8.2) Poolte taotlusel võib kohus KrMS § 163^1 lg 4 alusel väljastada kutsed eelistungil, märkides kutsele KrMS § 163 lg-s 1 loetletud andmed. Kutsuja ametinimetuse ja andmete kohale märgib kohus kohtumenetluse poole andmed. KrMS § 164 lg 2 alusel võib kohus edastada isikule kirjaliku kutse ka siis, kui on alust arvata, et ta hoidub menetleja juurde ilmumisest kõrvale. Lisaks peab kohus märkima kohtu alla andmise määruses kohtusse kutsutavate isikute nimed ja kohtusse ilmumise aja, kui need on teada (KrMS § 263 p 5). Kuigi KrMS § 265 lg 2 sätestab, et kohtu alla andmise määruse koopia edastatakse prokurörile, kaitsjale ja süüdistatavale koos kohtukutsega, tuleb arvestada kutse maakohtus üldmenetluses menetletavas kriminaalasjas edastamise kirjeldatud erinorme. (p 8.3) Isiku väljakutsumise ja kutse kättetoimetamise regulatsiooni (KrMS §-d 163-168) sõnastuse ega mõttega ei ole kooskõlas tõlgendus, et kohtuistungi toimumisest ja ilmumise kohustusest mistahes viisil teadlikuks saanud süüdistatava hoiatamine ei ole KrMS § 138^1 lg 3 mõttes mõistlik. (p 11)
3-1-1-81-15 PDF Riigikohus 24.11.2015
Kohtuotsuse resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, kuid eraldi tuleb välja tuua otsustus sundraha väljamõistmise kohta. (RKKKo 3-1-1-79-14, p 52). (p 10.1)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1) KrMS § 340 lg 4 süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb asuda seisukohale, et selles sätestatakse juhud, mil ringkonnakohus on pädev tegema maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendava kohtuotsuse. Selline süüdistatava olukorra raskendamine on tõepoolest võimalik üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 8.2) KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1)
KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
3-1-1-44-15 PDF Riigikohus 28.05.2015
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9) Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8) Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1) Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8) Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9) Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10) Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1) Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
Võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine, menetluse läbiviimine ja kohustustest vabastamine aitavad kaasa ja tagavad kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide saavutamisele. (p 9) Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.) Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes. Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana. Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48). Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05). Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 126^7 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 126^7 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale. Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3). Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
3-1-1-24-14 PDF Riigikohus 09.05.2014
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja pole võimeline kohtuistungil ütlusi andma liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. Kuid ka sellisel juhul ei saa tema tervisliku seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada näiteks eksperdiarvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06).
Tunnistaja on kaastäideviijana süüdi mõistetud samas kuriteos, milles on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus süüdistatavale. Maakohus kohaldas tunnistaja suhtes KrMS § 2871 lg-te 3 ja 4 sätteid, kuid jättis tähelepanuta, et neid sätteid selle tunnistaja suhtes kohaldada ei ole lubatud. Tõendiallikana on käsitatud tunnistajat, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud tema õigusi KrMS § 2871 lg 5 tähenduses (õigust keelduda ütluste andmisest). Nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-72-07).
KrMS § 341 reguleerib kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seejuures eristatakse selliseid menetlusõiguse olulisi rikkumisi, mille puhul on kohustuslik kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Need rikkumised on nimetatud KrMS § 339 lõike 1 p-des 1–5 ja 9–10. KrMS § 339 lg 1 p-des 6–8 ja 11–12 ning lg-s 2 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumise puhul on võimalik kriminaalasja saatmine nii samale kui ka teisele kohtukoosseisule sõltuvalt rikkumise olemusest. Nende sätete rakendamisega kaasneb ringkonnakohtu põhjendamiskohustus, s.o apellatsioonikohus peab selgitama, miks ta saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kui vähemalt üks mitmest rikkumisest ei võimalda kriminaalasja arutamist sama kohtukoosseisu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Lisaks sätestab KrMS § 341 lg 3, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja lg-s 2 nimetatud rikkumiste puhul saadab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks vaid juhul, kui rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses võimalik. Seda järeldust tuleb samuti põhjendada. Kriminaalasja saatmine samale kohtukoosseisule on igati kohane olukorras, kus kohtulik arutamine esimese astme kohtus on toimunud kooskõlas menetlusseaduse nõuetega ja menetlusõiguslikud etteheited puudutavad üksnes kohtulahendi koostamist (KrMS § 339 lg 1 p des 6–8 nimetatud rikkumised). Kuna need minetused on seotud vaid kohtulahendi koostamisega, saab nõupidamistoas kõrvaldada neid sama kohtukoosseis. Samuti on võimalik, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud rikkumine on olemuslikult selline, mille kõrvaldamine sama kohtukoosseisu poolt on võimalik ilma isiku õiguste ülemäärase riiveta ja õigusemõistmise huvisid kahjustamata. Saates kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, peab ringkonnakohus muu hulgas määrama, millises osas kohtumenetlust maakohtus täiendatakse või korratakse. Maakohtu otsuse tühistamisel ja kriminaalasja saatmisel uueks arutamiseks olukorras, kus rikkumised puudutavad tõendi kasutamise lubatavust ja sellest tulenevalt tõendite hindamist ja kohtu siseveendumuse kujunemist, tuleb arvestada järgmist. Sama kohtukoosseis on vastavaid tunnistaja ja kannatanu ütlusi aga vahetult tajunud ja võib olla sellest ka mõjutatud, sõltumata sellest, et kohtuotsuse tegemisel ei saa ta neile tugineda. Kriminaalasja arutamine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane ja erapooletu. Seda põhimõtet kahjustab olukord, kus sama kohtukoosseis peab andma tõendikogumile varasemast erineva hinnangu. Seda probleemi saab välistada juba eos, saates kriminaalasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Sellise võimaluse seadus ka annab. Kriminaalasja uuel arutamisel teises kohtukoosseisus on varasemal kohtulikul arutamisel toimunut võimalik võtta arvesse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud ulatuses (vt nt KrMS § 286^2 lg-d 1 ja 3).
3-1-1-82-13 PDF Riigikohus 07.10.2013
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
Kuivõrd apellatsioonimenetluses tuvastati, et süüdimõistvas otsuses omistati süüdistatavale tema karistusõiguslikku vastutust raskendav süüteokoosseisu tunnus, mida süüdistuses ei kirjeldatud, pole selle tunnuse omistamine isikule enam võimalik sõltumata KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lg-s 2 sätestatud menetluskorra järgimisest. Tuvastatud menetlusnõuete rikkumise oleks ringkonnakohus pidanud ise lähtuvalt KrMS § 341 lg-st 3 kõrvaldama. Saates aga kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikkus apellatsioonikohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 1 täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest, moodustades õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse, v.a juhul, kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. See tähendab, et lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle ega või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist. Eelöelduga haakub Riigikohtu praktikas väljendatud seisukoht, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
Jõudes kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1–11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puudub ringkonnakohtul õigus asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhistab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8-10).
3-1-1-35-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Järelikult tuleb KrMS § 305^1 lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks otsuses ära näidata, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-41-12, p 8).
Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsiooni­menetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1). Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340, mille kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1).
Taotlused nii valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kui ka riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb KrMS § 189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 kohaselt esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-100-09, p 36; RKKKm 3-1-1-10-10 ja 3-1-1-102-12, p 16).
3-1-1-7-13 PDF Riigikohus 22.02.2013
Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ega prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. (Vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 15.)
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamisel ei ole aga TsMS § 378 kohaldatav. Seaduslik alus konfiskeerimise, selle asendamise ja varalise karistuse tagamiseks tuleneb üksnes KrMS §-st 142, mis ei näe ette muid tagamise abinõusid peale vara arestimise.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
3-1-1-8-13 PDF Riigikohus 21.02.2013
Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 4 kutsutakse isiku ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ja prokurör, kuid nimetatud isikute ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist. Kui kedagi menetlusosalistest ei kutsuta määruskaebuse läbivaatamisele, ei ole ringkonnakohus õigustatud määruskaebust kirjalikus menetluses lahendama. Eelmärgitud rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes. Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Ühe kohtumenetluse poole seisukohtade esitamine kohtu seisukohtadena kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 4 kutsutakse isiku ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ja prokurör, kuid nimetatud isikute ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist. Kui kedagi menetlusosalistest ei kutsuta määruskaebuse läbivaatamisele, ei ole ringkonnakohus õigustatud määruskaebust kirjalikus menetluses lahendama. Eelmärgitud rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes. Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
3-1-1-41-12 PDF Riigikohus 18.05.2012
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04). Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
3-1-1-77-11 PDF Riigikohus 24.10.2011
Mõistes alaealisele karistust süütekoosseisu järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse enam kui kümme aastat, tuleb aluseks võtta vastava sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäära vaheline keskmine.
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).
Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Vt ka RKKKo 3-1-1-76-07, 3-1-1-43-06 ja 3-1-1-14-06. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6). Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
3-1-1-75-11 PDF Riigikohus 21.10.2011
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Näiteks inimese tapmisele kaasaaitamine on võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o inimese surma saabumiseni.
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10). Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-22-08 PDF Riigikohus 22.05.2008
Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).
Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lõigetest 3-4 tulenevalt õigus raskendada isiku olukorda.
3-1-1-29-07 PDF Riigikohus 31.08.2007
Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt RKKKo nr 3-1-1-97-06).
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Tunnistaja ülekuulamise protokoll ei ole käsitletav dokumendina, mis tuleb prokuratuuri poolt süüdistusaktile lisada KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel ja koos süüdistusaktiga kohtusse saata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuriteoteateks on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta, ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Kuriteole viitav muu teave on KrMS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kuriteole viitav teave, mis võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ja mille prokuratuur või uurimisasutus on sedastanud oma ülesandeid täites või teabelevis avaldatust.
Tunnistaja ülekuulamise protokoll ei ole käsitletav dokumendina, mis tuleb prokuratuuri poolt süüdistusaktile lisada KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel ja koos süüdistusaktiga kohtusse saata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuriteoteateks on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta, ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Kuriteole viitav muu teave on KrMS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kuriteole viitav teave, mis võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ja mille prokuratuur või uurimisasutus on sedastanud oma ülesandeid täites või teabelevis avaldatust.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json