1-21-7614/188
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.11.2022 |
|
Vahistuse põhjendatuse kontrolli määrus ei ole samaväärne ühegi KrMS § 10 lõikes 5 nimetatud dokumendiga, mistõttu tuleb selle tõlkimisel lähtuda KrMS § 10 lg-st 6. (p-d 7-8)
KrMS § 10 lg 6 eeldab põhjendatud taotluse esitamist, milles sedastatakse ebapiisav eesti keele oskus ning tõlke taotlemise eesmärk. Kaebetähtaja jooksul esitatud taotluste puhul võib eeldada, et isik soovib tõlget kaebeõiguse kasutamiseks. Peale kaebetähtaja möödumist tuleb põhjendada, millise menetlusõiguse tagamiseks on dokumendi tõlge vajalik. Põhjendatud taotluse olemasolul ei tule tõlkida kogu dokumendi tekst ning KrMS § 10 lg s 7 nimetatud tingimustel võib tõlge olla suuline. (p 10)
Keele valdamiseks KrMS § 10 tähenduses ei pea kahtlustatav või süüdistatav oskama menetluse keelt samal tasemel kui seda emakeelena kõnelev isik. Menetleja peab igal üksikjuhtumil hindama, kas puudutatud isik räägib ja mõistab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal dokumendi sisust iseseisvalt aru saada. (p 12)
KrMS § 10 lg 6 alusel tõlgitavale dokumendile kohaldub KrMS § 10 lg-s 10 sätestatud kaebetähtaja regulatsioon vaid juhul, kui õigustatud isik taotles olulise dokumendi tõlget kaebetähtaja jooksul. Jättes selle tegemata, jõustub dokument üldises korras (vt KrMS § 408). (p 9)
|
1-20-6129/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.11.2021 |
|
KrMS § 10 lg 5 sõnastus on imperatiivne, mis tähendab, et lõikes nimetatud dokumendid tuleb tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale arusaadavasse keelde ilma eelneva taotluseta, kui on teada, et isik eesti keelt ei valda. (p 9)
Otsus tuleb tõlkida vaid osas, mis on oluline efektiivse kaitseõiguse teostamiseks (st esmajoones kohtu põhjendused). Tõlkimata võib jätta osad, mille sisu on süüdistatavale juba varem tõlgitud. Seda, millises osas tuleb otsus süüdistatavale tõlkida, hindab kohus vastavalt juhtumi asjaoludele. (p 12)
Kohtuotsuse tõlkimine ja tõlke kättesaadavaks tegemine eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on otsuse jõustumise eeldus (vt ka RKKKo 1-15-1452/311, p 18). (p 11)
|
1-21-1916/36
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2021 |
|
Kui maakohus kuulutab üksnes kohtuotsuse resolutiivotsuse (KrMS § 315 lg 4), jõustub see KrMS § 408 lg 1 alusel niipea, kui a) kõik kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud apellatsiooniõigusest loobumisest või b) kui need kohtumenetluse pooled, kes ei tee kohtule avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta, jätavad resolutiivotsuse kuulutamisest seitsme päeva jooksul kohtule teatamata apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (KrMS § 319 lg 1) või loobuvad sellest soovist. Peaks aga maakohus kuulutama tervikotsuse (KrMS § 315 lg 1), saab kohtuotsus enne apellatsioonitähtaja (KrMS § 319 lg 2) möödumist jõustuda üksnes siis, kui kohtule teatavad apellatsiooniõigusest loobumisest eranditult kõik kohtumenetluse pooled. (p 9)
Kohtumenetluse pool saab vaatamata apellatsiooniõigusest loobumisele esitada maakohtu tervikotsuse peale apellatsioonitähtaja jooksul apellatsiooni, tingimusel, et tema apellatsioon või avaldus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta jõuab kohtuni enne seda, kui kõik teised kohtumenetluse pooled on kohtule teatanud enda apellatsiooniõigusest loobumisest. Juhul kui teised kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest pärast seda, kui esialgu apellatsiooniõigusest loobunu on esitanud maakohtu tervikotsuse peale apellatsiooni või teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, ei võta teiste kohtumenetluse poolte loobumine enam alul loobunult apellatsiooniõigust. (p 12)
Käsitamaks süüdistatava loobumist apellatsiooniõigusest kehtivana, peab loobumisavaldus muu hulgas vastama süüdistatava tegelikule tahtele. Avaldust apellatsiooniõigusest loobumise kohta ei saa pidada süüdistatava tegelikule tahtele vastavaks ega kehtivaks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses loobumise sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud apellatsiooniõigusest loobuma pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav polnud apellatsiooniõigusest loobudes otsustusvõimeline. (p 15)
Olukorras, kus Riigikohus ei hinda apellatsiooni lubatavust tervikuna, ei ole tal menetluslikku pädevust otsustada ringkonnakohtu eest apellatsiooni menetlusse võtmist. Sellises olukorras on ringkonnakohtul tarvis toimetada selles asjas uus eelmenetlus. (p 17)
|
1-19-4422/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)
KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)
Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)
Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)
|
1-19-6490/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.03.2020 |
|
Ringkonnakohus, kes lahendab jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, saab eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 61). Samad õigused on kohtul KrMS § 12616 lg 2 kohaselt toimuvas kaebemenetluses (vt RKKKm 1-18-5236/8, p 12). Samuti on kohus prokuratuuri põhjendustest lähtudes pädev hindama, kas kinni kaetud teabe võib jätta tutvustamata teistsugusel õiguslikul alusel (vt RKKKm 1-17-7077/14, p-d 63 ja 67). (p 32)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 12616 lg 2 alusel toimunud kaebemenetluses kontrollinud, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, ja on tuvastanud, et jälitustoimingu luba nendes sätetes nimetatud andmeid ei sisalda ning ringkonnakohtu määrus on edasi kaebamata jõustunud, pole prokuratuuril KrMS § 409 kohaselt õiguslikku alust jätta jõustunud kohtumäärust täitmata ega koostada uut, sisuliselt samadele argumentidele rajanevat määrust, millega jäetakse jälitustoimingute lubade sama tekst uuesti tutvustamata. Mittenõustumist ringkonnakohtu määruse seisukohtadega saab prokuratuur väljendada kohtumäärust vaidlustades, mitte uut määrust tehes ja õigustades, miks ta ei soovi jõustunud kohtumäärust täita. (p-d 33-34)
Prokuratuuri argumentidega nõustumine, mille kohaselt võib kirjeldatud olukorras koostada uue loa, muudaks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise vaidlustamise aeganõudvaks. Kui prokuratuur saaks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise õiguslikku alust korduvalt muuta, ei saaks teavitatud isik olla kindel, et ka prokuratuuri loa vaidlustamise ja kaebuse rahuldamise korral saavutab ta taotletava eesmärgi – jälitustoiminguga tutvustamata jäetud teabe tutvustamise. Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamist puudutav küsimus tuleb üldjuhul lahendada sama kaebemenetluse raames. (p 35)
Kuna kohus saab KrMS § 12616 alusel toimuva kaebemenetluse raames kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, on kohus lõppastmes pädev otsustama muu hulgas seda, kas tutvustamata jäetud andmed on käsitatavad riigisaladusena. Kui jõustunud kohtumäärusega on tuvastatud, et jälitustoimingute load ja nende aluseks olevad taotlused sellist teavet ei sisalda ning neid andmeid ei saa jätta kohtu hinnangul KrMS § 12614 lg 1 kohaselt tutvustamata, on edaspidi ainetu arutleda selle üle, kuidas haakub kõnealuse otsustusega RSVS § 13 lg 3 p-s 3 ja §-s 29 märgitu, kas on võimalik jaatada kohtumäärust täitva jälitusasutuse ametniku vastutust RSVS §-s 53 sätestatud süüteokoosseisu järgi ning kuidas peaks toimima siis, kui jälitusasutus keeldub jõustunud kohtumääruse täitmisest. Lisaks kustub KrMS § 12614 lg 1 p-s 6 (teave jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta) nimetatud teabe salastatus ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (RSVS § 3 p 1). (p 36)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 12616 lg 2 alusel toimunud kaebemenetluses kontrollinud, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, ja on tuvastanud, et jälitustoimingu luba nendes sätetes nimetatud andmeid ei sisalda ning ringkonnakohtu määrus on edasi kaebamata jõustunud, pole prokuratuuril KrMS § 409 kohaselt õiguslikku alust jätta jõustunud kohtumäärust täitmata ega koostada uut, sisuliselt samadele argumentidele rajanevat määrust, millega jäetakse jälitustoimingute lubade sama tekst uuesti tutvustamata. Mittenõustumist ringkonnakohtu määruse seisukohtadega saab prokuratuur väljendada kohtumäärust vaidlustades, mitte uut määrust tehes ja õigustades, miks ta ei soovi jõustunud kohtumäärust täita. (p-d 33-34)
|
3-1-1-110-16
|
Riigikohus |
31.01.2017 |
|
Võrreldes VTMS-i varem kehtinud redaktsiooniga nähakse 29. märtsil 2015 jõustunud VTMS § 156 lg-s 1 ette kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise kohustus vaid nendel juhtudel, mil maa- või ringkonnakohus kuulutab kohtuotsuse lõpposa, st VTMS §-s 111 loetletud andmeid sisaldava kohtulahendi eraldi vormistatud menetlusdokumendina. Juhul, kui kohus kuulutab kohe põhistusi sisaldava täiemahulise kohtuotsuse, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-35-16, p 7). (p 9)
Kohtuotsuse jõustumise aeg tuleneb seadusest, mitte ametniku ekslikust kandest. Kui puuduvad seaduses sätestatud eeldused kohtulahendi jõustumiseks, ei saa kohus lugeda otsust jõustunuks vaatamata selle kohta tehtud märkele. Seda ei väära ka asjaolu, et ekslik märge otsuse jõustumise kohta on kandunud karistusregistrisse. (p 10)
|
3-1-1-41-15
|
Riigikohus |
13.05.2015 |
|
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)
Maakohtu otsuse jõustumise eeldused pole täidetud, kui otsuse peale on esitatud tähtaegne apellatsioon, mida ei ole läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. (p 44)
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)
Apellatsiooni läbivaatamist ei takista asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. (p 43)
Sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanu apellatsiooniõiguse olemasolu. (p 46)
Vt 3-1-1-97-10 p-d 15, 17–19. (p 33-34)
Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust (KrMS § 37 lg 1) saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. (p 35)
Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu. (p 37)
Eraõiguslik isik on kannatanu (KrMS § 37 lg 1) KarS § 293 või § 4023 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille sisuks on, et selle eraõigusliku isiku töötaja on oma töökohustusi täites pistist (altkäemaksu) võtnud. (p 38–40)
Maakohus või ringkonnakohus peab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele vastava isiku kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja on jätnud selle ekslikult tegemata. (p 40)
|
3-1-1-9-15
|
Riigikohus |
11.03.2015 |
|
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus.
Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause).
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu vangistuse kandmata osa täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel.
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).
Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
|
3-1-1-83-10
|
Riigikohus |
16.11.2010 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.
Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.
Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).
Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
|
3-1-1-59-10
|
Riigikohus |
06.08.2010 |
|
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
Lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.
Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Üldjuhul peaks lähenemiskeelu ruumiline ulatus olema kohtuotsuses väljendatud meetrites. Vajadusel tuleb lähenemiskeeldu sõnastades ette näha erandjuhud, mil lähenemiskeeld ei kehti või kehtib väiksemas ulatuses. Lähenemiskeelu ulatuse või kehtivuse võib seada sõltuvusse konkreetsest asukohast (nt määrates selle suuremaks kaitstava isiku elukohas, väiksemaks avalikes kohtades või piirates lähenemiskeelu kehtivust üksnes kaitstava isiku elukohaga).
Vähemulatusliku lähenemiskeelu kohaldamiseks võib anda alust ka asjaolu, et lähenemiskeelu adressaadil ja kaitstaval isikul on ühine elukoht, kuid seda vaid tingimusel, et väiksema ulatusega lähenemiskeeld ei muuda keelu eesmärgi saavutamist ebareaalseks.
Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt).
Lähenemiskeeld võib lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-08, p 14).
VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.
|
3-1-2-4-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
Seadusemuudatus ei ole käsitatav teistmise alusena KrMS § 366 p 5 tähenduses.
Seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
|
3-1-1-121-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
Kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisel juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist, on põhjendatud kohtupraktikas aktsepteeritu, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka.
Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.
Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.
Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.
|