1-22-4785/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.11.2023 |
|
Riigikohtu menetluses toimuv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 20)
Kui ringkonnakohus annab asitõenditele esimese astme kohtust erineva hinnangu neid asitõendeid ise vahetult uurimata, on see vastuolus KrMS § 15 lg 2 p-st 1 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõttega. (p 28)
Kui ringkonnakohus rikub faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel tingimata alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Niisuguses asjas läheks Riigikohus ringkonnakohtu otsust tühistades ja maakohtu otsust jõustades vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. (p 29)
|
| 1-20-5182/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2023 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seaduse sõnastusest järeldub üheselt seadusandja tahe allutada süütegude aegumine KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. Õigusteoreetilisi seisukohti, millega püütakse kohut veenda selle arusaama ekslikkuses, võib seadusandja arvestada süüteo aegumise regulatsiooni ajalise kehtivuse reeglite muutmisel, kuid see ei saa anda alust kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele. (p 13)
Tunnistades isiku süüdi lõpuleviidud kuriteo kaastäideviimises, on tema tegu kvalifitseerides väär viidata ka KarS § 25 lg-le 4. KarS §-le 25 viidatakse üksnes kuriteokatse korral. Kõrgema astme kohus saab eksliku viite KarS §-le 25 kõrvaldada aga üksnes prokuratuuri või kannatanu kaebuse alusel, sest süüteokatsele viitav kvalifikatsioon on süüdistatavale soodsam kui lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioon. (p 21)
|
| 1-21-1421/182
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)
Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)
Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)
KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)
Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)
KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)
Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)
Süüdistataval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kohta tehtud kohtuotsus KrMS § 4081 korras avaldataks. (p 145)
Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)
Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)
Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)
Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)
Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)
Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)
Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)
KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)
Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)
Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)
Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)
KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)
Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)
Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)
Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis:
1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema,
i. olles Eesti Vabariigi kodanik,
ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning
2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta,
i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning
ii. lähtus kas:
(a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi
1. iseseisvuse ja sõltumatuse või
2. territoriaalse terviklikkuse vastu või
(b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)
Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)
KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)
Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)
Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)
KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)
|
| 1-21-8988/133
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 21)
TsMS § 196 kohaldamine kriminaalmenetluses on vastuolus kriminaalmenetluse erisuste ja põhimõtetega, s.o kannatanute õiguste kaitse tagamise eesmärgiga. (p-d 24–28)
KrMS § 39 lg-s 1 nimetatud isikut saab kaasata tsiviilkostjana menetlusse vaid siis, kui hagi on tema vastu KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks esitatud. See tähendab, et tsiviilkostja kaasamine ei võimalda laiendada isikute ringi, kelle vastu hageja on nõude esitanud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega ja KrMS §-st 39 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-10, p 7.1). (p-d 33–35)
Riigikohtule saab esitada täiendavaid tõendeid vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, aga mitte faktiliste asjaolude tuvastamiseks. (p 43)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-16-9171/1839
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2022 |
|
KrMS § 383 lõikes 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 26). (p 17)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
Kui kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-45-15). (p 22)
KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)
Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)
Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)
|
| 1-18-437/725
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)
Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)
Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)
Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)
Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)
KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)
Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)
Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)
Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)
Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)
Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)
Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)
Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)
Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)
|
| 1-16-6179/111
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2021 |
|
Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel. Sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (p 43)
ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega. Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks. (p 45)
Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust. (p 47)
Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt. (p 48)
EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju. Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. (p 49)
Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele. Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. (p 50)
Üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted. Sarnaselt ei sea ka konventsioon üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (p-d 52 ja 53)
Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. Sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi 8. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri 20. juuli 2015. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK 21. detsembri 2016. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kuni 6. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne 2. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. (p 62)
KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile. Sõltumatuse nõue direktiivi 2002/58/EÜ mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust. (p 46)
Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. (p 54)
Olukorras, kus ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. (p 55)
Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei saa pidada õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. (p 57)
Tõendi saab lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu. Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. (p 58)
Prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega. (p 59)
Ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas on enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega Kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut. (p 73)
EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Tegemist on küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal. (p 63)
Kuigi Eesti õiguskorras võib rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (KarS § 4 lg 2), ei võimalda selline lähenemine piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise. (p 64)
Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske, lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Otsustavaks võib saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu. (p 65)
Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga. Mõnel juhul saab kannatanu esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul. (p 66)
Vähetähtis pole seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik, et süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. (p 67)
Õigusnormi rikkumine võib väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio) eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Seisukoht, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega, viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks. (p 60)
Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul. (p 61)
Kui sideandmete päringute lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud, ja esialgsete lubade alusel saadud ning teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ja liik hälbib algsete lubade eesmärgist, on niisugusel moel sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama. Ülemääraselt on sekkutud süüdistatava eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata. (p 74)
Eraldi on vajalik hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele. Menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks. Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal. (p 68)
KrMS § 63 lg 2 kohaselt piirab kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe lõpuni selge, tegemaks järeldust, et seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s 1. Seetõttu on põhjendatud jääda praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. (p 69)
ESS § 102 lg 2 reguleerib sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada. (p 75)
Mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist ei too vältimatult kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 78)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (p 87)
Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu. Välistatud pole rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine. Isegi kui kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada, kuid tuvastatakse, et nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnes õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks, on põhjendatud osa menetluskulude riigi kanda jätmine. Niisuguse otsustuse saab Riigikohus teha KrMS § 2 p 4 alusel. (p-d 89 ja 90)
Riigi õigusabi tasu maksmist ette nägeva korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt tasu suurendamisel maksimaalmääras on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot. (p 96)
Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Sel põhjusel ei saa riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. (p 97)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (p 99)
Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tuleb tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel. (p 100)
Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Lubatavaks ei saa pidada õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt VTMS § 312 lg 2). (p 105)
Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest. Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata. Alates 7. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul. (p 106)
Kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net, pole mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama. (p 107)
Abstraktsel kujul ei vasta ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus. Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei ole võimalik kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (p 108)
|
| 1-16-2411/1118
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.03.2021 |
|
KarS § 202 lg 1 tähenduses saab üldjuhul omandada vaid vahetult süüteost pärinevat vara, mitte aga nn muundvara. Tegu on varavastase süüteoga, mis on lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust tema õiguspärasest valdusest välja läinud vara tagasi saada. Kui süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara müüakse, vahetatakse või muul moel muudetakse mõneks teiseks varaühikuks, ei ole selle nn muundunud vara puhul seega enam tegemist koosseisukõlbliku teoobjektiga KarS § 202 lg 1 tähenduses. (p 10)
Vahetult eelteost pärineva sularaha eest soetatud asja omandamine täidab samuti KarS § 202 koosseisu (vt RKKKo nr 3-1-1-19-12 p 8.3). Seda põhjusel, et raha on teistest vara liikidest erinev: anonüümne, suure käibevõimega ja üldine väärtuse ekvivalent, mis annab sellele selge eelise võrreldes teiste vara liikidega. Raha säärast eelisseisundit tuleb kriminaalõiguslike vahenditega kaitsta, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist heauskse omandaja varaks. Esitatud seisukohta ei saa aga kohaldada vastupidises olukorras, kus kuriteoga ei saadud raha, vaid kinnistu, mis n-ö muundati seejärel müügitehingu abil rahaks. (p 11)
Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tuleb menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt RKKKm nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 59). (p 14)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). (p 15)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). Kui kolleegium teeb kriminaalasjas lõpliku otsustuse, jääb kaitsja taotlus süüdistatava vahi alt vabastamiseks läbi vaatamata (RKKKo nr 1-17-6021/333, p 26). (p 15)
|
| 1-19-4150/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.01.2021 |
|
Karistuse valik saab olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (RKKKo 1-17-1629/44, p 26; RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). (p 27)
Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. (p 27)
Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kaalutlusveana karistuse mõistmisel võib olla käsitatav näiteks see, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud; b) hindab süü kehalise väärkohtlemise toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid; c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas isik pole kannatanut piisavalt toetanud; d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed; e) ei võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo objektiks olnud vara väärtust. (p 28)
Tapmise korral võib süüdistatava keskmisest suuremast süüst rääkida näiteks see, kui a) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; b) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; c) süüdistatav rikub tapmistegu toime pannes ka avalikku korda; d) kannatanu suhtes rakendatud vägivald on ulatuslik; e) süüdistatav ründab noaga sellist kannatanut, kellel ei ole relva ja kes on seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; f) süüdistatav ei jäta kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; g) süüdistatav pussitab kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta on tekitanud noaga raske tervisekahjustuse teisele kannatanule; h) süüdistatav ründab kannatanut olukorras, kus viimane on asunud õiguskorra kaitsele; i) süüdistatav lahkub kohe pärast kannatanu ründamist sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda. (p-d 32–35)
|
| 1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
| 1-17-3371/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.12.2020 |
|
Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)
KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)
Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)
Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)
Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)
Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)
Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)
|
| 1-18-8101/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.06.2020 |
|
Vt RKKKo 1-16-6115/67 p 31; 3-1-1-8-06 p 9; 3-1-1-109-15 p 108. (p 39)
Vt RKKKo 1-18-1247/58 p 33. (p 41)
Kaitsjal on kassatsiooniõigus üksnes osas, milles vaidlustatava kohtuotsusega otsustatakse tema kaitsealuse või kaitsja enda subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (p 59)
|
| 1-18-7408/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2020 |
|
Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)
Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)
Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 3001 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)
Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)
Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)
Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)
|
| 1-18-3901/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.12.2019 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kuni 14. veebruarini 2019 sätestas KrMS § 344 lg 2, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Kehtivas redaktsioonis on sätte sõnastus aga järgnev: „Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitajal ning tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvas osas“. KrMS § 344 lg 2 kehtiv sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast. Kannatanu võib, kuid ei pruugi kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. Seega ei piira KrMS § 344 lg 2 enam otsesõnu kannatanu kassatsiooniõigust. See tähendab, et kannatanu puhul tuleb juhinduda eeskätt paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Järelikult laiendab seadus varasemaga võrreldes kannatanu kassatsiooniõigust ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni. Vastupidine seisukoht viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni. (p-d 9-10)
Arusaam, et KrMS § 185 lg 2 peab silmas üksnes isiku poolt juba kantud kulusid, ei ole selle sõnastusega kooskõlas. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Menetluskulu kandmine KrMS § 185 lg 2 mõttes võib tähendada nii seda, et isik ei saa nõuda juba tehtud kulutuste (nt valitud esindajale makstud tasu) hüvitamist, kui ka kohustust hüvitada riigile määratud esindaja tasu, mis tuleb riigil kanda riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-des 21–23 sätestatud korras. (p 13)
Nii nagu süüdistataval, on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 42). Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. (p 14)
|
| 1-18-86/128
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.11.2019 |
|
Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)
Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)
Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)
Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)
Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)
KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)
KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)
KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)
See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)
Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)
Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)
|
| 1-16-6137/262
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.10.2019 |
|
Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt süüdistatavate süüküsimuse lahendamiseni. (p 8) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.12.2019, nr 1-18-3901/97, p 10)
KrMS §-st 182 tuleb juhinduda kohtul, kes jätab tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata. (p 12)
KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, vaid siis, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et need sätted ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (vt nt RKKKo 3-1-1-89-16, p 47 koos viitega). (p 13)
|
| 1-17-3858/93
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.09.2019 |
|
Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. (p 10)
Põhimõtteliselt ei saa välistada situatsioone, kus KrMS § 364 järgimine ei ole obligatoorne, s.o kõrgema kohtu seisukohtadest õigusküsimustes on ka samas kohtuasjas võimalik irduda. Nii ei ole faktikohtud seotud kõrgemal seisva kohtu seisukohtadega näiteks juhul, kui kriminaalasja uue läbivaatamise ajaks on muutunud otsuse tegemise aluseks olnud seadus, Riigikohus on asjasse puutuvas õigusküsimuses revideerinud enda õiguskäsitlust või on ilmnenud asjasse puutuva sätte põhiseadusvastasus, sh kui asja uuesti läbivaatav kohus jätab asjakohase sätte selle põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata. (p 12)
Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. KrMS §-s 364 sätestatut eirates rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 10 ja 12)
|
Facebook
Twitter