https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Näita kogu nimekirja|Peida kogu nimekiri

Kokku: 74| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1785/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.12.2025

Kui isik soovib halduskohtumenetluses kasutada tõendina jälitusteavet, millele tal riigisaladusega kaitstuse tõttu ligipääs puudub, võib isiku teadmata teha teabest järeldusi tema kahjuks. Sellisel juhul võib menetlusosaline anda kohtule tingimusliku nõusoleku saadud teabe kasutamiseks üksnes siis, kui teavet on võimalik kasutada tema väidete toetuseks. Kohtul tuleb HKMS § 2 lg-st 4 tuleneva selgitamiskohustuse raames tagada, et isik saab piisaval määral aru tagajärgedest, mis talle nõusoleku ning võimaliku põhiõigusi rikkuva tõendi kasutamisega kaasnevad. Isiku õiguste kaitsel on sellisel juhul suurem roll halduskohtul, kes saab teabega tutvuda. (p 22)

Kohtu põhjenduste üheselt mõistetavuse tagamiseks on ette nähtud kohtuotsuse kirjalik vorm. Põhjendused menetlusosaliste väidete suhtes seisukoha võtmise kohta tuleb kohtul esitada asjas tehtavas lõpplahendis (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p-d 1-6). Lõpplahendist peab menetlusosalistele ning kõrgema astme kohtutele olema selge, millistele konkreetsetele argumentidele kohus asja lahendades tugines. Ka avalikkuse võimalus tutvuda jõustunud kohtulahenditega pole põhjenduste esitamisel kohtuistungi protokollis tagatud, sest menetlusvälistel isikutel puudub üldjuhul ligipääs toimiku, sh kohtuistungi materjalidele (vrd HKMS § 89). (p 26)

Kolleegiumi järjepidevast praktikast tuleneb kokkuvõtvalt, et haldusmenetluses jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seda lahendust õigustab vajadus sätestada jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustavad ning riigi omavoli välistavad menetlustagatised. Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p-d 16-17). Kohtumenetluses on tõendi lubatavust võimalik sellisel juhul kontrollida HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 21). Kui selget õiguslikku alust pole sätestatud, on jälitustoiminguga saadud teavet võimalik haldus- ja kohtumenetluses kasutada üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 19). Need seisukohad kujundas kolleegium olukorras, kus jälitustoimingutega saadud teavet soovis kasutada haldusorgan tõendina haldus- ja sellele järgnenud kohtumenetluses (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 17). (p 13)

Jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil sätestatud selge õigusliku aluse nõue teenib isiku põhiõiguste kaitse eesmärki. Nagu eespool selgitatud, on see vajalik, et tasakaalustada jälitustoimingute tegemisega kaasnevat põhiõiguste riivet toimingute tulemusena saadud teabe kasutamisel. Halduskohtumenetluses lähtub samast eesmärgist HKMS § 62 lg 3 p 1, mis annab kohtule õiguse keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on saadud põhiõiguse rikkumisega. Jälitusteabe kasutamisel selle algsest ajendist erineval ajendil pole seega eesmärgiks kaitsta jälitusteavet või selle salajasust, vaid isiku põhiõigusi selle kogumisega kaasneva riive eest. (p 15)

Kui jälitustoimingutele allutatud isik soovib kasutada teavet tõendina kohtumenetluses enda väidete tõendamiseks, tuleb lähtuda tavapärastest kohtumenetluses kehtivatest tõendamisreeglitest. Sellisel juhul pole eesmärk ära hoida jälitustoiminguga kaasneva põhiõiguste intensiivse piirangu mõju kaugemale, kui jälitustoimingu lubamisel on vältimatult vajalikuks peetud. Arvestada tuleb seda, et kui menetlusosaline on põhiõiguse piiramisega saadud tõendi kasutamisega kohtumenetluses nõus, loobub ta seeläbi selles osas tuginemisest oma põhiõigusele, mille kaitseks jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamist üldiselt piiratakse. Menetlusosalise õiguse esitada enda väidete kinnituseks tõendeid kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 15 hõlmatud õiguse piiramine ei ole sel juhul vajalik. Teabe kasutamine tõendina ei eelda sellises olukorras täiendava õigusliku aluse olemasolu HKMS-s. (p 16)

Kui jälitustoimingutega saadud teave on kogutud selle kasutamist taotleva isiku põhiõiguste rikkumisega, ei välista see tõendi lubatavust. Nagu märgitud, loobub ta nõusolekuga tõendi kasutamiseks selles osas enda niisugusele põhiõigusele tuginemisest, mille rikkumise kohus tuvastab. Kuigi üldjuhul tuleb kohtul hinnata tõendi lubatavust ka HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel, st keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui see on saadud isiku põhiõiguse rikkumisega, ei saa kohus isiku nõusoleku korral tõlgendada HKMS § 62 lg 3 p 1 isiku kahjuks. Viidatud säte ei välista sellisel juhul tõendi lubatavust. (p 17)

Jälitusteabe kasutamist taotleva isiku nõusolek ei välista kohtu kontrollikohustust, kui jälitustoimingutega kogutud teave puudutab kolmanda isiku õigusi. Sellisel juhul tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil on olemas selge õiguslik alus, mis jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustab. Õigusliku aluse olemasolu korral kontrollib kohus kohtumenetluses tõendi lubatavust HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel. Õigusliku aluse puudumisel või põhiõiguste riive esinemisel osutub tõend lubamatuks, kui kolmas isik ei nõustu teabe kasutamisega ja teavet kasutatakse menetluses kolmanda isiku kahjuks. Tõendi lubatavus pole välistatud, kui kolmas isik pole vaidlusaluses kohtuasjas menetlusosaline ning teabe kasutamine ei kahjusta tema õigusi. (p 18)

Jälitustoimingutega saadud teabe lisamisel haldusasja materjalide juurde võib olla vajalik varjata seda menetlusosaliste, sh kaebaja eest. Menetluse (osaliselt) kinniseks kuulutamise ning menetlusosalise teabega tutvumiselt eemaldamise vajaduse üle otsustab kohus HKMS § 77 lg-s 1, TsMS §-s 38 ja HKMS §-s 79 sätestatud alustel. See on kohtu igakordse hinnangu küsimus, kusjuures huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-36-14, p-d 5 ja 6). Kohtul puudub kaalumisvõimalus teabe tutvustamise osas siis, kui tegemist on riigisaladust ning salastatud välisteavet puudutava teabega ning menetlusosalisel, kes menetlustoimingult eemaldatakse, puudub riigisaladuse luba. (p 19)

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1 p 1 kohaselt on riigisaladus nii jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave kui ka teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud osas, milles selle avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (vt ka RSVS § 9 p 4). KrMS § 21613 lg 1 ja § 21614 lg 1 sätestavad, et jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise korral teavitatakse viivitamatult isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Soovi korral võimaldatakse isikul tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Jälitusasutus jätab isiku prokuratuuri loal jälitustoimingust teavitamata KrMS § 21613 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. Teabe (osaliselt) tutvustamata jätmisel KrMS § 21614 lg 1 p-des 1-7 sätestatud alustel tuleb jälitusasutusel ja prokuratuuril kaaluda, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1-7 kaitstavale hüvele (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada (RKKKo nr 3-1-1-1-17, p 53; vt ka p-d 54 ja 55). Teabe ning selle kogumise aluseks olevate dokumentide tutvustamata jätmisel on isikul võimalik prokuratuuri otsustust maakohtus vaidlustada (KrMS § 21616 lg 2).

Erandid sellest on RSVS § 8 lg 1 p-d 2 ja 3, mis sätestavad erireeglid jälitusasutuste poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku ja variisiku ning jälitusasutuste politseiagendi kohta kogutud teabe salastatusele (vrd ka RSVS § 9 p 7). (p 20)

Kui isiku taotlusel lisatakse haldusasja materjalide juurde jälitustoimingutega kogutud teave, saab ta selle teabega tutvuda üksnes juhul, kui see pole kaitstud riigisaladusega. Riigisaladusega kaitstuse korral ei saa halduskohus ise otsustada, kas teavet isikule tutvustada või mitte (vt käesoleva otsuse p 19). Kui jälitusteavet on isikule tutvustatud, pole enam tegemist riigisaladusega kaitstud teabega RSVS § 8 lg 1 p 1 mõttes (vt käesoleva otsuse p 20) ning isik saab teabega tutvuda ka halduskohtumenetluses. Küll aga võib kohtul sellisel juhul olla vajalik otsustada, kas lubada teabega tutvuda teistel menetlusosalistel (HKMS § 77 lg 1 ja § 79) või vajaduse korral menetlusvälistel isikutel (HKMS § 89). Erandina võib RSVS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatud teave olla tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (RSVS § 11 lg 3), mis ei välista teabe tutvustamist tõendina halduskohtu määruse alusel (HKMS § 79 lg 1 p 1; vt ka RKHKo nr 3-23-671/33, p 9). (p 21)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-25-10/12 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.10.2025

Jälitustoimingu käigus tehtud teabetalletuse, mida ei ole lisatud kriminaaltoimikusse ja mida ei ole vaja säilitada, võib jälitustoimingu tegemisest teavitatud isiku taotlusel pärast jälitustoimiku sulgemist hävitada (Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4 „Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord“ § 7 lg 3). Jälitustoimik suletakse viidatud korra § 4 lg 1 järgi pärast KrMS § 1262 lg 1 p-des 1–4 nimetatud aluste äralangemist. Vähemalt üldjuhul on jälitustoimingust teavitamise ajaks olemas ka jälitustoimiku sulgemise alus. Kuigi praktikas suletakse jälitustoimik sageli hiljem, ei saa tõendiks mitteoleva teabetalletuse hävitamisest keelduda, kui puudutatud isik seda taotleb ja olemas on jälitustoimiku sulgemise seaduslikud eeldused. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-7248/21, p-d 40–47.) (p 18)

Jälitustoimingust puudutatud advokaate tuleb kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest teavitada ja võimaldada neil soovi korral toimingust osa võtta. (p 19)

KrMS § 12614 lg 3 volitab Vabariigi Valitsust määrusega reguleerima jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise korda (vt ka RKKKm nr 3-1-1-37-14, p 24.1). Muudes küsimustes tuleb koosmõjus KrMS § 1 lg-ga 2 kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, sh KrMS § 152, mis annab nii toimingule allutatud kui ka selles osalenud muule isikule menetlustoimingu protokolliga tutvumise õiguse. (p 26)

KrMS § 1604 lg 1 võimaldab isikul, kel on õigus menetlusdokumendiga tutvuda, teha sellest väljakirjutusi ja saada tasu eest selle koopia, kui seadustikus ei ole reguleeritud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustik jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamise protokolli koopia saamist ei keela ega piira. (p 26)

Üldjuhul on protokoll ja selle lisa õiguslikus mõttes üks dokument (vrd RKTKm nr 3-2-1-6-15, p 18 ja RKTKm nr 2-21-2657/17, p 12.4). Seega kehtib protokollist koopia väljastamise kohustus ka selle lisadele. (p 28)

Menetlustoimingu protokolli lisad peaksid sarnaselt protokolli endaga kajastama toimingu käiku ja selle tulemusi. (p 28)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-24-7248/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2025

KrMS § 12613 lg 1 seab juhuslikult jälitustoimingu mõjuulatusse sattunud kolmanda isiku teavitamiseks kolm tingimust: a) jälitustoiminguga riivati tema perekonna- või eraelu puutumatust; b) riive on oluline; c) isik on menetluses tuvastatud. Vähemalt ühe nimetatud tingimuse puudumise korral isikut jälitustoimingust teavitama ei pea. (p 21)

Advokaadi ja kliendi vaheliste konfidentsiaalsete telefonikõnede pealtkuulamine riivab vestluses osaleva advokaadi õigusi oluliselt, sõltumata sellest, kas kõne sisu puudutab otseselt õigusteenuse osutamise esemeks olevat õigusküsimust või üksnes õigusteenust puudutavaid korralduslikke teemasid. (p 34)

Advokaati peab jälitustoimingust teavitama, kui jälitustoiminguga saadud suhtluse konfidentsiaalne iseloom on keskmise mõistliku isiku jaoks äratuntav. Ex ante peab olema selgelt arusaadav see, et klient pöördub õigusteenuse saamiseks kutselise õigusteenuse osutaja poole, arutab temaga teenuse tasustamist või saab temalt õigusalast nõu. Teavitamiskohustus tekib, kui puudub alus ja vajadus kasutada talletatud teavet tõendina (vrd KrMS § 1267 lg 2). Kutsesaladust sisaldava suhtluse tuvastamise korral tuleb ühtlasi vältida puudutatud isiku õiguste riive süvenemist: teave tuleb tähistada ja muust teabest eraldada ning välistada võimalus, et sellega saavad lisaks teabega juba kokku puutunud menetleja ametnikule tutvuda ka teised sama asja menetlusega tegelevad isikud. (p 36)

KrMS § 12613 lg 1 sõnastusest ei tulene, et jälitusasutus peab tegema lisatoiminguid ainuüksi selleks, et jälitustoimingust oluliselt riivatud isikut teavitamise eesmärgil kindlaks teha. Teisalt ei nähtu viidatud normist ka keeldu selline isik tuvastada, kui see on vajalik mõne menetlusseadusest tuleneva põhimõtte järgimiseks. Jälitusasutusel on kohustus teavitada advokaati tema õiguste olulisest riivest juhul, kui ta on kõne konfidentsiaalse iseloomu sedastamise ajaks advokaadi tuvastanud või kui tema käsutuses olevate andmete põhjal saab advokaadi hõlpsasti identifitseerida. Mõistlikuks ja mitte ülemäära koormavaks pingutuseks saab lugeda seda, kui jälitusasutus võrdleb kõnes osalenud õigusteenuse osutaja telefoninumbrit Eesti Advokatuuri veebilehel avaldatud telefoninumbritega. Kutsetegevuses kasutatava telefoninumbri avaldamisega Eesti Advokatuuri veebilehel saab advokaat aidata kaasa enda tuvastamise lihtsustamisele. Sama tulemuseni viib enda tutvustamine kõne algatamisel või vastuvõtmisel. Kui advokaat enda kasutuses olevat telefoninumbrit ei avalda või ennast kõne vältel ei tutvusta, ei saa telefoninumbri kasutaja tuvastamata jätmist üldjuhul jälitusasutusele ette heita. (p 37)

Kui advokaadi isik selgub tema kliendile jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise käigus, tekib jälitusasutusel KrMS § 12613 lg-st 1 tulenev teavitamise kohustus. (p 38)

KrMS § 12613 lg 1 tähenduses tuleb perekonna- või eraelu riive sisustamisel arvestada nii põhiseadust kui ka konventsiooni. Konventsiooni kohaldamispraktika järgi hõlmab eraelu mõiste ka inimese kutse- või ärialast tegevust (tööelu) ning seega võib eraelu puutumatust riivata ka isiku töökõnede salajane pealtkuulamine. Seisukoht, et õigusteenuse osutamist puudutavate telefonikõnede pealtkuulamisega riivatakse advokaadi eraelu puutumatust, lähtub konventsiooni artikli 8 kohaldamise praktikast ning võtab arvesse ka direktiivi 2013/48/EL artikli 4 eesmärke. Eraelu puutumatuse riivet ei välista see, et samal ajal võib jälitustoiming riivata ka muid advokaadi põhiõigusi (nt kutsevabadust või õigust sõnumisaladuse kaitsele). Perekonna- ja eraelu kaitsmisväärsus ei olene vähemalt üldjuhul sellest, kas riivatud on advokaadi või mitteadvokaadist kutselise õigusteenuse osutaja või kaitsja või muu sisuga õigusteenuse osutaja õigusi. (p-d 23, 24 ja 30)

Advokatuuriseaduses sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse eesmärk pole pelgalt kliendi kaitsmine, vaid see toetab laiemas mõttes ka kohtusüsteemi toimimist. Kutselistel õigusteenuse osutajatel on kohtusüsteemis eriline roll, mis on õigusemõistmise õiglase ja tõhusa toimimise seisukohalt keskse tähtsusega. Advokaadid ei saaks oma kliente kaitsta, kui ei suuda tagada seda, et nende teabevahetus jääb konfidentsiaalseks. Samasugust arusaama peegeldavad ka direktiivi 2013/48/EL preambuli punkt 33 ja artikkel 4. (p-d 27–29)

Konventsiooni kohaldamise praktikat järgivalt peaks kriminaalmenetluse seadustik ning selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord olema konfidentsiaalse teabe kaitsmise osas üksikasjalikum. See ei tähenda, et riigisiseses õiguses on vaadeldavad küsimused täiesti reguleerimata ning et kriminaalmenetluse seadustik ja selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord on asjassepuutuvas osas vastuolus konventsiooni kohaldamise praktika ning EL-i õigusega. (p 40)

Konfidentsiaalse kõnesalvestise hävitamiseks annab piisavalt selge aluse jälitustoimiku säilitamise ja pidamise korra § 7 lg 3, mille järgi saab selle hävitada pärast jälitustoimiku sulgemist. Konfidentsiaalse teabe hävitamise vajaduse mõttes tuleb jälitustoimiku sulgemist tõlgendada kitsamalt, s.o seotuna jälitusteabe kogumise aluste äralangemisega. (p-d 43 ja 44)

Konfidentsiaalset kõnesalvestist peab säilitama vähemalt ajani, kuni jälitustoimingust puudutatud isikule on antud võimalus sellega tutvuda ning ta on saanud võimaluse otsustada, kas see teave tuleks säilitada või hävitada. Konfidentsiaalse teabetalletuse säilitamist selle ajani ei saa vaadelda isiku õigusi rikkuva viivitusena. (p 45)

Kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest on õigus osa võtta jälitustoimingust puudutatud advokaadil või mõnel juhul tema asemel riigisaladuse juurdepääsuloaga Eesti Advokatuuri esindajal. (p 47)

Mitteadvokaadist kaitsja suhtluse pealtkuulamisel saadud teabe kasutamisele ning jälitustoimingust teavitamisele laienevad samasugused reeglid, mis kehtivad advokaatide puhul. (p 31)

Kui konfidentsiaalsed kõnesalvestised kuuluvad KrMS § 12612 lg 1 teise lause kohaselt n-ö ülejäänud jälitustoimingu materjali hulka, ei saa nende säilitamist õigustada hüpoteetilise tõendamisvajadusega. Erandina võiks selle teabe tõendina kasutatavus tulla kõne alla siis, kui jälitustoimingule allutatud isik annaks nõusoleku teda puudutava kliendisaladuse avaldamiseks. Muul juhul on aga niisuguse teabe tõendina kasutamine KrMS § 1267 lg 2 kohaselt enamasti keelatud ning selle korrakohasest hävitamisest tingitud tõendamislünki ei saa ette heita uurimisasutusele ja/või prokuratuurile. (p 41)

Kriminaalmenetluse seadustiku alusel on tagatud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise üle tehtav kohtulik järelevalve. KrMS § 12616 lg-s 2 sätestatud edasikaebekorda järgivalt saab vaidlustada menetleja tegevust, mis on seotud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise, käitlemise, kasutamise ja hävitamisega. (p 46)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-24-4770/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.05.2025

See, kui mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks, ei tingi automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 60). (p 21)

Kriminaalmenetluses saab jälitustoiminguid lubada vaid KrMS § 1262 lg 1 p-des 1–4 toodud alustel. Esmajoones saab selliste toimingute eesmärgiks olla varjatult tõendusteabe kogumine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 19.3). Mingil muul seaduses sätestatust hälbival eesmärgil jälitustoiminguid lubada ei tohi. (p 25)

Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas on võetud omaks arusaam, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on lubatud tugineda vabatõendina käsitatavale teabele ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele. (p 22)

Kohus ei pea kuriteokahtluse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt nt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 18; viidatud 1-17-7077/14, p 60; 3-1-1-46-16, p 8; 3-1-1-126-13, p 8.) (p 22)

Jälitustoiminguks luba andes tuleks eelistatult tugineda algtõenditele, mitte menetleja koostatud kokkuvõtetele. Tõend on seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 80). (p 37)

KarS § 316 lg-s 1 sätestatud kuritegu ei saa kahtlustatavale inkrimineerida (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p-d 14–15), mistõttu ei ole võimalik kahtlustatava suhtes tehtavate jälitustoimingutega sellise teo kohta tõendeid koguda. (p 24)

KrMS § 1262 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi võib jälitustoiminguid teha, kui esineb vajadus koguda teavet kas kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil või kriminaalmenetluses kuriteo kohta. Oluline on seegi, et KrMS § 1263 lg 2 järgi võib ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil koguda teavet sõnumeid salaja pealt vaadates või kuulates üksnes teatud kuritegude puhul (vt ka RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 24)

Kuigi isiku salajane pealtkuulamine pärast tema teavitamist kahtlustatava staatusest võib riivata kaitseõigust, ei ole selline toiming siiski täielikult välistatud. Avaliku huvi kaalutlused ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks. Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-5013/17, p-d 19–21 koos viidetega EIK-i praktikale.) (p 26)

Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 31)

Erinevalt jälitusloast ja selle aluseks olnud taotlusest ei mõjuta muude andmete tutvustamata jätmine vahetult seda, kui tõhusalt saab isik jälitusloa õiguspärasust vaidlustada. Jälitusloa vaidlustamiseks ei pea kaebaja saama kõigi jälitustoimikus olevate andmetega eelnevalt tutvuda. Selles menetluses on oluline hinnata, kas määrus sisaldab nõuetekohaseid põhjendusi kuriteokahtluse põhjendatuse ja jälitustoimingu vajalikkuse kohta. Kui määruses on loa aluseks olev jälitustoiminguga saadud teave nõutaval määral lahti kirjutatud, siis sellest loa õiguspärasuse vaidlustamiseks piisab. Tähtis on seegi, et sellist andmetele juurdepääsu piiramisega kaasnevat kaitseõiguse riivet tasakaalustab kohtulik kontroll. Ringkonnakohus peab kaebust lahendades veenduma, et teave, millele jälitusloas viidatakse ja millega isik pole saanud tutvuda, on jälitustoimikus ja seda on loas õigesti kajastatud (vt RKKKm nr1-22-6933/9, p 16; vt ka RKKKo nr 1-21-5633/135, p-d 48–50). (p 33)

Andmetega tutvumise õigust sätestav KrMS § 12614 lg 1 ei erista informatsiooni talletavaid algdokumente ega neid reprodutseerivaid töödokumente, vaid räägib üldiselt isiku õigusest tutvuda tema kohta jälitustoiminguga kogutud andmetega. See õigus ei sõltu sellest, mil viisil menetleja jälitustoiminguga kogutud teavet dokumenteerib (KrMS § 12610). (p 37)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-24-5013/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.12.2024

Avaliku huvi kaalutlused (sh kuriteo raskus) ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks (nt EIK 01.03.2007, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 87; EIK 10.03.2009, Bykov vs. Venemaa, p 93). Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega (vt lähemalt nt EIK 13.09.2016, Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p-d 267–269). (p 19)

Ütluste andmiseks valmis olevate isikute eelduslik puudumine võib kogumis muude uurimise seisu iseloomustavate asjaoludega viia järeldusele, et jälitustoimingud on vältimatult vajalikud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-15, p-d 14–16). See, kas õigust mitte anda ütlusi on rikutud, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Nii võib see olla siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendi sisuks on ütluste andmisest keeldunud vahistatult tema tahet eirates välja meelitatud ülestunnistus (EIK 05.11.2002, Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 51–52). (p 20)

KrMS § 12616 lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Erinevalt menetlusvälisest isikust ei sõltu menetluspoole kaebeõigus KrMS § 384 lg 1 järgi sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. See aga ei tähenda, et kohtumenetluse poole kaebeõigus on piiramatu. Ka menetluspoolel on kaebeõigus vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (RKKKm nr 1-23-5287/47, p 6) (p 25)

Kui ringkonnakohus on jätnud kaebuse alusetult läbi vaatamata, kuid tegelikult on ta enda lahendis kaebusele sisulise hinnangu andnud (nt teise isiku samadele argumentidele tuginevat kaebust lahendades), ei ole läbi vaatamata jäetud kaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine otstarbekas. (p 27)

Jälitustoimingute kasutamine tõendite kogumisel ei ole lubatud mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas põhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid (RKKKo nr 3-1-1-31-12, p 8.5). (p 14)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse kohta. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selged põhjendused selle kohta, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 70) Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda mh kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine ja asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga (RKKKo nr 3-1-1-3-15, p 14). (p 15)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-3101/99 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.06.2024

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)

Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)

Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)

Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)

Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)

Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)

Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)

Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)

Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)

Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)

Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)

Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)

Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)

Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)

Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)

Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)

Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)

NB! Seisukoha muutus!

KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)

Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)

KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)

Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-22-7339/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.02.2024

Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)

Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)

Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)

Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-22-7792/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2023

Kohtu põhjendused jälitustoimingu vajalikkuse kohta võivad muu hulgas toetuda ka prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. See põhimõte laieneb ka põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamisele. (Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 32; RKKKm nr 1 17 7077/14, p-d 70 ja 73). (p 11)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendamise nõude eesmärk pole prokuratuuri taotluses väljendatud mõtete ülekordamine teistsuguses, algupärasest (st taotlusest) mingil moel erinevas sõnastuses. Oluline on tagada arusaadavus küsimuses, missugustele faktilistele asjaoludele ja tõenditele menetlustoiminguks antav luba toetub. Kui need asjaolud ja tõendid kajastuvad prokuratuuri taotluses selgelt ja veenvalt ning kohus nendega nõustumist kokkuvõtvalt või viidete kaudu sõnaselgelt väljendab, saab ka põhjendamiskohustust pidada täidetuks. (p 12)

KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ning § 3602 lg 3 kohaselt ei piirdu jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu volitused üksnes KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kontrollimisega. Ringkonnakohus on pädev kaebuse piiridest väljudes reageerima ka siis, kui tal tekib kahtlus, et jälitustoimingu loas sisalduv hinnang kuriteokahtlusele on nii puudulik või ekslik, et kõneleda saab kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest või isiku olukorda raskendavast materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. (p-d 8 ja 9)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-21-5633/135 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)

Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)

Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)

KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)

Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)

KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)

Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)

KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)

Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)

Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)

Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)

Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)

Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)

Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)

Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)

Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-22-6933/9 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.06.2023

Jälitustoimingu lubade tutvustamata jätmise vaidlustamise korral on kohtu ülesanne kontrollida, kas lubade tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist asjakohaselt põhjendanud. Kontrolli tegev kohus ei või kergekäeliselt nõustuda prokuratuuri konstateeringuga, et mingit teavet tuleb varjata. Kuna KrMS §-s 12614 sätestatud menetluse eripära tõttu on kaebaja võimalused võimalikele vigadele tähelepanu juhtida piiratud, peab kohus näitama ise üles tavalisest suuremat aktiivsust. Vastasel korral muutuks kohtulik kontroll näilikuks. (p 16)

Kuigi ringkonnakohus ei saa jälitustoimingu loa osalise tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel üldjuhul esitada määruses üksikasjalikke põhjendusi selle kohta, milliseid andmeid ja miks selle loa tutvustamisel varjata tuleb, ei tähenda see, et määrus võiks olla üldse sisulise põhistuseta ning tutvustamata jätmise tinginud faktide käsitlus saaks täielikult puududa. Kohtumääruse põhjendustest peab piisaval määral nähtuma, et kohus tutvus lisaks prokuratuuri loale, millega tutvumisõigust piirati, ka jälitusdokumentide terviktekstidega ning võrdles neid osaliselt varjatud dokumentide tekstidega. (p 17)

Ringkonnakohus saab nõuda prokuratuurilt kirjalikku põhjendust selle kohta, miks käsitati tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu lubade tekstist KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud teabena. Kui osa sellisest põhjendusest osutub KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teabeks, saab sellega tutvuda üksnes kohus. Sellist dokumenti saab säilitada näiteks jälitustoimikus, võimaldamaks sellega tutvuda hilisemas kaebemenetluses ka Riigikohtul. Kirjaliku selgituse küsimist saab prokuratuur ennetada KrMS § 12614 alusel antava loa kohase põhistamisega. Igal juhul lasub kohustus argumenteerida kõnealuse loa põhjendatust just prokuratuuril ja seda tuleb teha taasesitatavas vormis. (p 18)

Määruses tehtava otsustuse õigusliku aluse äramärkimine ja seaduse teksti kopeerimine ei ole põhistus. Sama moodi ei saa varjamist nõudvaks teabeks jälitusasutuse meetodite või taktika kohta olla pelk seaduse refereering või üldist laadi info, mis puudutab näiteks kriminoloogilisi seaduspärasusi või menetlusreegleid (nt üldine tõdemus, et „salasigarettide“ käitlemisega seotud kokkulepped sõlmitakse isikute salajasel suhtlemisel või et kahtlustatavatel puudub kohustus anda ütlusi, rääkida tõtt või aidata tõe tuvastamise eesmärgil uurimisele kaasa). Jälitusloa koormamist üldsõnaliste lausungite ja tervet kuriteoliiki iseloomustavate standardsete formuleeringutega tuleks vältida, selmet neid tutvustamisel põhjendamatult varjata. (p-d 19 ja 22)

KrMS § 12614 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus on tegu teabega, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga. (p 23)

Igaüks, kes on valmis jagama politseiga teavet, pole salajasele koostööle kaasatud isik KrMS § 12614 lg 1 p-de 4 ja 5 ning politsei ja piirivalve seaduse §-de 751–752 mõttes. Niisamuti ei ole riigisaladuseks riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 2 tähenduses igasugune jälitusasutust informeerinud isikut puudutav teave. See ei tähenda, et sellise isiku andmed, kes edastab jälitusasutusele teavet, olemata vormikohaselt salajasele koostööle kaasatud, oleks KrMS § 12614 alusel üldse kaitseta. Jälitusasutuse infoallikaks olemise avalikuks tulek võib mõnikord kahjustada allika privaatsust ja ohustada teda ennast või tema lähikondseid; mõne teavitaja kaitse on tagatud eriseadusega (nt korruptsioonivastase seaduse § 6 lg 2). Kui andmesubjekti osutatud õigused kaaluvad üles tutvumistaotluse esitanud isiku huvid, kohaldub KrMS § 12614 lg 1 p 2. (p 24)

Üldjuhul ei saa KrMS § 12614 lg 1 alusel varjata teavet, millest isik on saanud juba teadlikuks muudest allikatest. See võib olla põhjendatud üksnes siis, kui mõnel KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–6 nimetatud põhjusel on vaja varjata fakti, et see teave oli jälitusasutusel just kindlal ajahetkel (nt jälitusloa andmise ajal). (p 26)

KrMS § 12614 lg 1 p 2 alusel andmete tutvustamata jätmise eeldus on teise isiku sellise õiguse või vabaduse tuvastamine, mida võiks ülemääraselt kahjustada just jälituslubade tutvustamine kaebajale. Üksnes see, et tekstiosa sisaldab mõne isiku andmeid, ei anna alust tugineda KrMS § 12614 lg 1 p-le 1 või 2, iseäranis kui isik, kellele andmeid tutvustataks, on nendega juba tuttav. (p 26)

Ehkki on paratamatu, et kohtu kaalutlused jälituslubade tutvustamise piiramist puudutava määruskaebuse rahuldamata jätmise korral võivad jääda teatud ulatuses abstraktseks, pole Riigikohtu praktikaga kooskõlas olukord, kus abstraktsed on kõik ringkonnakohtu põhjendid. Kui ringkonnakohus pole lahendanud nõuetekohaselt küsimust, kas prokuratuur põhjendas jälitustoimingu lubade osalist varjamist korrektselt, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kohtumääruse põhjendamise kohustust (KrMS § 145 lg 1 p 1). (p-d 28 ja 29)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-2133/99 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.12.2022

KarS § 832 lg 1 alusel saab konfiskeerida nii kuriteo täideviija kui ka sellest osavõtja vara. (p 51)

Kui kaitsepool esitab KarS § 832 lg 1 teise lause mõttes tõendid pangakontole makstud sularaha legaalse päritolu kohta, loob ta sellega menetlejale võimaluse enda väited kontrollida. Kui niisugused väited pole ilmselgelt põhjendamatud või otsitud ning sularaha kriminaalse päritolu eelduse kasuks ei kõnele uskumisväärselt ka menetletava kuriteo tehiolud, ulatus, kasumlikkus jmt, ei saa süüdistatavalt lisaks nõuda selle tõendamist, et ta pole varasematel aastatel legaalselt saadud suuremat sularahasummat oma arvele kandnud või ei ole seda ära kulutanud. Kaitseversiooni ja KarS § 832 lg 1 teise lause taustal peab prokuratuur esitama oma tõendid, mis kinnitaksid sellise tulu ärakulutamist või mittesäilimist ja lubaksid tõsikindlalt veenduda sularaha kriminaalses päritolus. (p 56)

KrMS § 1261 lg 3 täpsustab KrMS § 64 lg-s 1 sisalduvat üldnõuet, mille kohaselt ei tohi tõendeid koguda viisil, mis riivab kogumises osaleja au ja väärikust, ohustab tema elu või tervist või tekitab põhjendamatult varalist kahju. Menetlusõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on mh keelatud juba isiku elu ja tervise ohustamine, rääkimata nende õigushüvede tegelikust kahjustamisest. (p 61)

Kuriteo matkimise lubatavust ei saa põhjendada proportsionaalsuse põhimõttega, kuna sellisel juhul mööndakse sisuliselt, et kaalukama õigushüve kaitseks võib ohustada või kahjustada vähem olulisi õigushüvesid. Niisugune arusaam poleks ühildatav kriminaalmenetluse aluspõhimõtete ja käsitusega, et matkija ei tohi ühelgi juhul kahjustada kuriteokoosseisuga kaitstavaid väärtusi tahtlikult. (p 62)

Olukorras, kus seadusandja on kriminaliseerinud karistatava käitumisena nö pelgalt mulje loomise, pole lubatav KarS § 120 või § 263 lg 1 p 2 tunnustele vastava kuriteo matkimine. Neid süütegusid jäljendav matkija ohustab kahju tekitamise kavatsusest teadaandmisega paratamatult kannatanu (ning pole välistatud, et ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute) vaimset tervist. Teisiti öelduna ei saa kõnesolevate kuriteokoosseisude puhul kahjuliku tagajärje realiseerumist vältida ning niisugusel moel tehtud jälitustoiming (kuriteo matkimine) ei vasta KrMS § 1261 lg 3 nõuetele. (p-d 64 ja 65)

Kuigi ähvardusest tingitud hirm ohustab isiku vaimset tervist ning kujutab endast KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisus kirjeldatud teo kahjulikku tagajärge, saab vaimse tervise kahjustamisest rääkida alles juhul, kui sellega põhjustatakse organismi normaalse talituse või tavalise seisundi hälve. Psüühika mõjutamise korral võib selleks olla nt organismi patoloogiline seisund. Lühiajalist hirmutunnet ei saa võrdsustada patoloogilise seisundiga ega kõneleda pelgalt seetõttu tervise kahjustamisest. (p 70)

Kui menetleja valib KrMS § 1261 lg 3 nõudeid rikkudes kuriteo matkimiseks viisi, mis tekitab isikus tõsist hirmu ning ohustab tema vaimset tervist, võidakse sellega alandada isiku inimväärikust põhiseaduse § 18 lg 1 mõttes ning see võib anda aluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. (p-d 71 ja 72)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-21-6587/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.09.2022

Enne süüdistusakti kohtusse saatmist on võimalik jälitustoimingute lubasid KrMS § 12616 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluse korras ning õigel ajal esitatud nõuetele vastav kaebus tuleb sellisel juhul ka läbi vaadata. Määruskaebemenetluse katkestamiseks ja kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei anna alust see, kui prokuratuur saadab kõnesoleva menetluse kestel süüdistusakti kohtule. Seaduses sätestatud menetluskorra põhjendatust ja otstarbekust puudutavate etteheidetega ei saa argumenteerida maksva menetlusseaduse normide ning kohtupraktika järgimata jätmist. (vt p 11)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-18-437/725 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.06.2022

Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)

Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)

Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)

Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)

Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)

Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)

KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)

Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)

Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)

Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)

Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)

Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)

Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)

Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)

Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)

Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)

Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-8278/95 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2022

Reegeljuhtumil ei tegutse matkija kuriteokoosseisu tähenduses tahtlikult ja tema teopanuseid ei saa seega KarS § 21 lg 2 alusel teisele täideviijale omistada. Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist KarS § 25 lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (KarS § 221 lg 2). Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik. KarS § 221 kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. (p 33)

Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). (p 35)

Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (KarS § 414) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (KarS § 415), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes KarS § 415 järgi, mitte aga KarS §-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on KarS § 414 käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (KarS § 415) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd RKKKo nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega). (p 22)

Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 12.) (p 31)

Kuriteo matkimise korral on toimepanija tahtluse hindamine tavaolukorrast erinev. Matkimise puhul on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Matkija tahtlus peab olema suunatud sellele, et matkitava kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12 ja nr 3-1-1-10-09, p 45.) (p 32)

Kuigi KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on matkimine kuriteotunnustega teo toimepanemine, keelab KrMS § 1261 lg 3 selle käigus absoluutsena kellegi elu ja tervise ohustamise, keelatud on ka põhjendamatult vara ja keskkonna ohustamine ja muude isikuõiguste riivamine. See kinnitab, et matkijal ei ole ega ka tohi üldjuhul olla tahtlust kuriteokoosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. (p 32)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-09-4486/1021 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.05.2020
KrMS § 111

KrMS § 367 lõike 2 lauseosa „samal õiguslikul alusel" tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. (p-d 23-25)

Konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt RKKKo 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) (p 35)

EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIKo Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning EIKo Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt Schenk vs. Šveits, p 46, EIKo Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja EIKo Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). (p 40)

Käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. (p 43)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-19-6490/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.03.2020
KrMS § 126 14
KrMS § 409

Ringkonnakohus, kes lahendab jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, saab eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 61). Samad õigused on kohtul KrMS § 12616 lg 2 kohaselt toimuvas kaebemenetluses (vt RKKKm 1-18-5236/8, p 12). Samuti on kohus prokuratuuri põhjendustest lähtudes pädev hindama, kas kinni kaetud teabe võib jätta tutvustamata teistsugusel õiguslikul alusel (vt RKKKm 1-17-7077/14, p-d 63 ja 67). (p 32)

Kui ringkonnakohus on KrMS § 12616 lg 2 alusel toimunud kaebemenetluses kontrollinud, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, ja on tuvastanud, et jälitustoimingu luba nendes sätetes nimetatud andmeid ei sisalda ning ringkonnakohtu määrus on edasi kaebamata jõustunud, pole prokuratuuril KrMS § 409 kohaselt õiguslikku alust jätta jõustunud kohtumäärust täitmata ega koostada uut, sisuliselt samadele argumentidele rajanevat määrust, millega jäetakse jälitustoimingute lubade sama tekst uuesti tutvustamata. Mittenõustumist ringkonnakohtu määruse seisukohtadega saab prokuratuur väljendada kohtumäärust vaidlustades, mitte uut määrust tehes ja õigustades, miks ta ei soovi jõustunud kohtumäärust täita. (p-d 33-34)

Prokuratuuri argumentidega nõustumine, mille kohaselt võib kirjeldatud olukorras koostada uue loa, muudaks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise vaidlustamise aeganõudvaks. Kui prokuratuur saaks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise õiguslikku alust korduvalt muuta, ei saaks teavitatud isik olla kindel, et ka prokuratuuri loa vaidlustamise ja kaebuse rahuldamise korral saavutab ta taotletava eesmärgi – jälitustoiminguga tutvustamata jäetud teabe tutvustamise. Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamist puudutav küsimus tuleb üldjuhul lahendada sama kaebemenetluse raames. (p 35)

Kuna kohus saab KrMS § 12616 alusel toimuva kaebemenetluse raames kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, on kohus lõppastmes pädev otsustama muu hulgas seda, kas tutvustamata jäetud andmed on käsitatavad riigisaladusena. Kui jõustunud kohtumäärusega on tuvastatud, et jälitustoimingute load ja nende aluseks olevad taotlused sellist teavet ei sisalda ning neid andmeid ei saa jätta kohtu hinnangul KrMS § 12614 lg 1 kohaselt tutvustamata, on edaspidi ainetu arutleda selle üle, kuidas haakub kõnealuse otsustusega RSVS § 13 lg 3 p-s 3 ja §-s 29 märgitu, kas on võimalik jaatada kohtumäärust täitva jälitusasutuse ametniku vastutust RSVS §-s 53 sätestatud süüteokoosseisu järgi ning kuidas peaks toimima siis, kui jälitusasutus keeldub jõustunud kohtumääruse täitmisest. Lisaks kustub KrMS § 12614 lg 1 p-s 6 (teave jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta) nimetatud teabe salastatus ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (RSVS § 3 p 1). (p 36)

Kui ringkonnakohus on KrMS § 12616 lg 2 alusel toimunud kaebemenetluses kontrollinud, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, ja on tuvastanud, et jälitustoimingu luba nendes sätetes nimetatud andmeid ei sisalda ning ringkonnakohtu määrus on edasi kaebamata jõustunud, pole prokuratuuril KrMS § 409 kohaselt õiguslikku alust jätta jõustunud kohtumäärust täitmata ega koostada uut, sisuliselt samadele argumentidele rajanevat määrust, millega jäetakse jälitustoimingute lubade sama tekst uuesti tutvustamata. Mittenõustumist ringkonnakohtu määruse seisukohtadega saab prokuratuur väljendada kohtumäärust vaidlustades, mitte uut määrust tehes ja õigustades, miks ta ei soovi jõustunud kohtumäärust täita. (p-d 33-34)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-15-1452/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.06.2019
KrMS § 10 lg 10
KrMS § 345 lg 2
KrMS § 172 lg 1
KrMS § 172 lg 2 p 2
KrMS § 10 lg 5

Senises kohtupraktikas on kohtuotsuse tõlke viibimist käsitatud võimaliku mõjuva põhjusena kassatsioonitähtaja ennistamisel KrMS § 172 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-31-14, p-d 38-38.2). Praeguseks on õiguslik olukord aga muutunud. Alates 16. jaanuarist 2016 kehtib KrMS § 10 lg 10, mis sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Kuigi ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsiooni esitamise õigust mitte vahetult süüdistataval endal, vaid tema advokaadist kaitsjal (KrMS § 344 lg 3 p 2), ei ole ka kassatsioonimenetluses süüdistatav ja kaitsja käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-8-17, p 9). Eirata ei saa tõsiasja, et efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles. Seega tuleb kassatsioonimenetluses kaebetähtaja arvutamisel silmas pidada, kas eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on ringkonnakohtu otsus tõlgitud. (p 17)

Samas tuleb tähele panna, et KrMS § 10 lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd KrMS § 319 lg 3) või juba vabadusekaotuslikku karistust kandva süüdistatava puhul. Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel). (p 18)

Arvestades jälitustoimingu eripära, ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Vastava taotluse esitamise korral lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 668; RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3). (p 20)

Kriminaalasja juurde tuleb võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-89-15, p 27). (p 21)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-18-5236/8 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.02.2019
KrMS § 126 14 lg 1 p 1
KrMS § 126 14 lg 1 p 2
KrMS § 126 14 lg 1 p 6

Lahendades jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, ei saa ringkonnakohus esitada mõistagi üksikasjalikke põhjendusi selle kohta, milliseid konkreetseid andmeid ja miks jälitustoimingu loas ning prokuratuuri taotluses varjata tuleb. Seetõttu on paratamatu, et kohtu kaalutlused määruskaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad asja eripära arvestades teatud ulatuses abstraktseteks. Kuid sellele vaatamata peab kohtumääruse põhjendustest piisaval määral nähtuma, et kohus on tõepoolest tutvunud lisaks prokuratuuri määrusele ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstidega ning võrrelnud neid osaliselt varjatud dokumentide tekstidega. (p 13)

Ringkonnakohus peab jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamata jätmise vaidlustamise korral kontrollima, kas jälitustoimingu loa ja selle aluseks oleva taotluse tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas KrMS § 12614 lg 1 p-des 1-7 nimetatud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist asjakohaselt põhjendanud (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 63). Viimase küsimuse lahendamisel tuleb kohtul vajadusel hinnata, kas prokuratuuri määruses on näidatud, miks kaalub huvi KrMS § 12614 lg 1 p-des 1-7 sätestatud teabe tutvustamata jätmise vastu konkreetsel juhul üles isiku õiguse selle teabega tutvuda (vt ka RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 53, 56 ja 61.) (p 12)

Jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus mõjutab vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt nt RKKKm 1-17-10682/13, p 34). (p 17)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-17-10682/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2018
KrMS § 339 lg 2
KrMS § 126 16

Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ning prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 60 ja 62.) (p 23)

Kui KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud kaebusest saab välja lugeda, et isik tahab muu hulgas vaidlustada jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste tutvustamata jätmist, tuleb see taotlus ringkonnakohtus toimuvas määruskaebemenetluses sisuliselt lahendada. Küsimuse andmete tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta võib tõstatada ka määruskaebemenetluse vältel, kui vastava prokuratuuri otsustuse olemasolu ja/või tutvustamata jätmise põhjendused selguvad alles pärast määruskaebuse esitamist. (p 31)

Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui isik saavutab uurimiskaebemenetluse tulemusena õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, võib täiendavate asjaolude teatavaks saamine tingida vajaduse esitada jälitustoiminguks loa andmise peale uus kaebus. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et selline lahendus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 59). Kirjeldatud tulemuseni viiks aga seisukoht, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjal tutvuda jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste osalise tutvustamata jätmise kohta tehtud määrustega pärast seda, kui ringkonnakohus on KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendanud ja kriminaalasja materjali prokuratuurile tagastanud. (p 32)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi mõjutab jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 58). Olukorda, kus jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta tehtud otsustustele antud hinnang osutub edasises määruskaebemenetluses ekslikuks või see taotlus jäetakse alusetult sisulise lahenduseta, tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-17-8049/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
RSVS § 8
KrMS § 126 14 lg 1

KrMS § 12613 lg-st 1 ja KrMS § 12614 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 12614 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 12613 lg 1 ja § 12614 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 10)

KrMS § 12614 lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. (p 11)

Kuigi KrMS § 12614 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 12614 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 12614 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 14-15)

[ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]

Kokku: 74| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json

Riigi Teataja veebisaidil kasutatakse kasutuskogemuse parendamiseks küpsiseid. Kas nõustute küpsiste kasutamisega? Rohkem teavet.