https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-5633/135 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)


Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)


Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)


KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)


Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)


KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)

Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)


KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)


Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)


Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)


Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)

Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)

Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)


Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)


Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)

Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)

1-18-437/725 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.06.2022

Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)


Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)


Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)


KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)


Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)

Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)

Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)


Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)


Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)

Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)

Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)


Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)


Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)

3-1-1-101-16 PDF Riigikohus 10.04.2017
JAS

KrMS § 63 lg 11 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23)

Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 11 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 1267 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 1261 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 11 ja § 1261 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24)

Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 11 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)


KarS § 2373 lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12)

Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 2373 lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 2373 lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)

3-1-1-131-13 PDF Riigikohus 28.05.2014

Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui kassaator pelgalt ei nõustu jälitustoimingu protokollis kajastatud vestluse hindamisest tehtud järeldustega, ei ole tegemist olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esineks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust.


KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust, mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja. Nende nõuete rikkumist ei heasta näiteks garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule.


KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.

Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.


KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.


NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.


Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.


Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.

3-1-1-105-13 PDF Riigikohus 29.11.2013

KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

Olukorras, kus kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.


KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust.


Ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise seisukoha jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.


Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu.


Kohtuistungi protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb.

Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Olukorras, kus istungi protokoll ei kajasta kohtumenetluse poole kohtuvaidluse käigus esitatud sõnavõttu tervikuna, ei saa rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust.


KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.

KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada.

Kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.

KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta.

Olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.


KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.

3-1-1-30-13 PDF Riigikohus 18.04.2013

KarS § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole ka tagajärjedeliktide puhul karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse. See tähendab, et juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt RKKKo 3-1-1-30-12, p 22).


KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud rangeid nõudeid arvestades ei ole võimalik aktsepteerida jälitustegevusega saadud teabe tõenduslikku vormivabadust.


Koosseisupärase teoga KarS § 3161 mõttes on tegemist ka siis, kui avaldatakse ebaseaduslikult kriminaalmenetluse raames kulgeva jälitustegevuse andmeid.

KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteokoosseisu puhul ei ole tegemist teodeliktiga, vaid materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10, p 12).

Koosseisupärast tagajärge kirjeldatakse KarS §-s 3161 sõnadega "kui sellega on tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine jälitusmenetluses". KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo tagajärjena tuleb käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või olulist raskendatust või teise alternatiivina kriminaalmenetluse välise jälitusmenetluse eesmärgi saavutamise võimatust või olulist raskendatust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-54-11, p 7.4).

Kriminaalmenetluses jälitustegevuse andmete ebaseaduslik avaldamine võib tähendada küll tõendite kogumise muude võimaluste raskendatust, kuid ei saa tähendada võimaluste puudumist.


Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus (RKKKo 3-1-1-68-12, p 9).


Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 12).

3-1-1-31-12 PDF Riigikohus 21.05.2012

Kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse. Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19).

Kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse. Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud.


Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p-d 13-14).


KrMS §-st 113 nähtub, et seadusandja pole näinud ette kohustust kajastada jälitusprotokollis selle kriminaalmenetluse alustamise ajendeid, mille raames jälitustoiming läbi viidi.

Üldjuhul ei ole enam riigisaladuseks jälitustoiminguga kogutud ja jälitusprotokollis vormistatud tõendusteave osas, mis on võetud kriminaaltoimikusse.

Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel (vt RKKKo 3-1-1-63-08 p-d 13.1-13.4). Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine üheaegselt mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, juhib kolleegium kohtute tähelepanu vajadusele koostada KrMS § 114 nõuetekohane luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.


Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p-d 13-14).

Isik võib anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus (RKKKo 3-1-1-31-11, p 19.1).


KarS §-s 164 sätestatud valimisvabaduse vastu suunatud kuriteo objektiivsed tunnused nõuavad teo toimepanija poolt teistele isikutele ainelise hüvitise andmist või pakkumist. Subjektiivsest küljest nõuab vaadeldav kuritegu aga vähemalt kaudset tahtlust hüvitise andmise või pakkumise osas, kuid lisaks sellele üksnes kavatsetust teise isiku mõjutamise suhtes. KarS §-s 164 sätestatud eesmärk - mõjutada isikut mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks - kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab teise isiku mõjutamise põhjust. Sellest tulenevalt on hääle ostmise koosseisu näol tegemist mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ei ole tähtis, kas hüve adressaat ka tegelikult teo toimepanija mõjutamisele allus ja tema soovi täitis. (Vt mutatis mutandis ka RRKKKo 3-1-1-38-11, p 12.1). Samas tuleb vastavat eesmärki tõlgendada kitsendavalt kui konkreetse isiku tahte seadusvastase mõjutamise kavatsust. Süüdistatav peab olema enda jaoks määratlenud nii mõjutatavate isikute ringi kui ka seda, kas mõjutatav peab jätma oma valimisõiguse teostamata või hääletama konkreetse (selgelt piiritletud) valiku kasuks.

KarS § 164 näol on tegemist n-ö igaühedeliktiga, mille järgi võib vastutada iga isik, kes selle tunnused täidab ja nõutud ei ole erilise isikutunnusega isikut.

Ebaseaduslikku hääle ostmist tuleb eristada valimisagitatsioonist kui oma poliitiliste vaadete ja seisukohtade tutvustamisest, mis on lubatav osa demokraatlikest valimistest. Vaba tahte väljendamine valimisel või rahvahääletusel eeldab valijate informeeritust kandideerijate poliitiliste vaadete sisust või vastuvõetavate otsuste tagajärgedest ning mõjust. KarS § 167 järgi näeb ette vastutust seadusliku valimisagitatsiooni takistamise eest. Karistatav on vaid ebaseaduslik agitatsioon (KarS § 168), milleks on aktiivne agitatsioon valimise või rahvahääletuse päeval. Seaduslik valimisagitatsioon välistab KarS § 164 koosseisu esinemise ka juhul, kui valimiskampaania käigus jagatakse avalikkusele näiteks kandidaadi poliitilisi vaateid selgitavat ja illustreerivat materjali või meeneid.

3-1-1-10-11 PDF Riigikohus 01.07.2011

Vt otsuse p 21 ja RKKKo 3-1-1-19-09, p 16 ja 3-1-1-33-08, p 8.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud KarS § 400 kohaldamise põhimõtteid. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega. Vt täpsemalt käesoleva otsuse p 12.

Kui alkoholi tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 1 sätestatust ei ole KarS §-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana.


Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.


3-1-1-31-11 PDF Riigikohus 28.04.2011

Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).


Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.


Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.


Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.

Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.


Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.

Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.


Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.


Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.

Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.

Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.


KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.


KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.


Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.

Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.


Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.


Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.

Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.


Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.


3-1-1-23-10 PDF Riigikohus 16.06.2010

Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest.

Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.


Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 8.1).


Karistusseadustiku § 184 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, mille koosseisuteod on esitatud lahtise loeteluna. Vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamist transpordivahendiga. Keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele.

Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.


Jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 9.3). Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul, kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust.

3-1-1-22-10 PDF Riigikohus 26.05.2010

Pistise võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna.

Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.


Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.


KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. KrMS § 114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. KrMS § 114 lg 4 näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega.

Suulise eelloa andmine tähendab paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimist. Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja materjaliga põhjalikumal tutvumisel tekkida tugev motivatsioonisurve läbiviidud toimingu sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (KrMS § 114 lg 4). Lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid, mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile.


KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.


Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Maakohus on otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades kohtuistungi käiku. Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. Tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18).


Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on välistatud, kui süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel oleks aga KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks pistise võtja teod ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal.


Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.


Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.


Õigus süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s 3(d). See ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 9).


Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.


Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid ¿ jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus ¿, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.


Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.

3-1-1-15-10 PDF Riigikohus 12.04.2010

KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.


KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).


Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).


Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.


Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.


Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.


AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

3-1-1-21-09 PDF Riigikohus 07.05.2009

Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo nr 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo nr 3-1-1-112-99, p 2).


Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud tuginevalt kaudsetele tõenditele - tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes.


Fakultatiivselt ei ole lähtuvalt menetleja suvaotsustusest jälitusprotokollile lisataval salvestisel iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2 ja 14.3).


Ei ole välistatud ee, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut.


Enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ülekuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud.

3-1-1-5-09 PDF Riigikohus 26.03.2009

Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.


Eraeluline telefonikõne salvestis on teabesalvestis KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Teabesalvestise vahetul uurimisel tuleb see teha KrMS § 15 tähenduses kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil, kohtus vahetu kuulamisega.


Eraelulise sfääri, sh kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumi saladus on kaitstud KarS §-ga 137. Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.


Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb KarS § 156. Karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks võib olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et ei ole kehtestatud isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest.

3-1-1-63-08 PDF Riigikohus 05.12.2008

KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.


Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Et aga KrMS § 63 lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll. See ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.


Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97).

Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada.


KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.


KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.


KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.


Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02, p 7 ja nr 3-1-1-127-06, p 9).


KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04).


Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli.

3-1-1-121-05 PDF Riigikohus 09.12.2005

Politseiameti käskkirjas sisalduv keelunorm, mille kohaselt ei või salajasele koostööle kaasata kuriteo toime pannud isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud korras süüdistust esitatud või kelle suhtes pole jõustunud kohtuotsust, ei muuda ebaseaduslikuks sellise isiku jälitustegevusele kaasamist, kelle suhtes on see JTS § 14 sätete kohaselt lubatav. JTS on ametkondliku käskkirja suhtes ülimusliku jõuga.

3-1-1-114-04 PDF Riigikohus 17.01.2005

Ringkonnakohtul puudus nende lahendite tegemise ajal pädevus saata kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks, sest igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud kriminaalmenetluse staadiumi eest.


Õigusriiklikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa lugeda õigeks seda, et menetleja rikuks tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-137-03).

Igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud kriminaalmenetluse staadiumi eest.


Mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse vahendusel teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse (KrMS § 111). Seega ei saa KrMS kohaselt kulgevas kriminaalmenetluses jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumisel enam lähtuda RKKKo nr 3-1-1-137-03 esitatud seisukohast.

3-1-1-110-04 PDF Riigikohus 02.12.2004

Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, oleks tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01). Süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda. Raskemate süütegude korral ei ole välistatud pikaajalised operatsioonid (nt palgamõrvad, inimkaubandus, altkäemaksu andmine). Matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni. Matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Kui matkija provotseeriv käitumine on sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile ja matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus, siis on provotseeritu vastutus välistatud. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise.


Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01).

Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.


Antud juhul tuleb tunnistada minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (KrMS § 339 lg 2), kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.


Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse (vt RKKK otsused nr 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03). Protokoll ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks.


Kuriteo matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni.


Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.

3-1-1-25-03 PDF Riigikohus 21.03.2003

JTS § 12 lg 2 p 3 puhul tuleb süstemaatilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et JTS see säte sisaldab lisaks PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka PS §-des 26 ja 19 sätestatud põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust.


Jälitustegevusega tõendi saamise käsitletava viisi puhul tuleb rõhutada, et tõendite kontrollimise ja hindamise üldised nõuded peavad olema võimalikult laiendatavad ka jälitustegevusega saadud tõenditele. Kõigepealt tuleb arvestada seda, et kuna KrMK § 17-1 lg 1 kohaselt on kohtunikul ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks, võib kohtunik juhul, mil see on vajalik jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu kontrollimiseks, taotleda tutvumist jälitustoimiku materjalidega. Kui aga kõnealuse tõendi kontrollimiseks puuduvad kohtul muud võimalused, võib kohus taotleda ka jälitustoimingut vahetult läbiviinud isiku ülekuulamist. Sellist võimalust ei ole kooskõlas JTS § 16 lg-s 4 sätestatuga välistanud ka seadusandja.


Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on JälitusTegS § 12 ebaõige tõlgendamine kohtute poolt toonud kaasa KrMK § 48 lg-s 2 sätestatu rikkumise - seadusega lubatud tõendi lugemise lubamatuks. Selline rikkumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.


Juhtudel, mil jälitustoiminguga teabe saamine ei too kaasa PS §-s 33 ettenähtud põhiõiguse (kodu, töökoha puutumatus) riivet, ei saa rääkida JTS § 12 lg 2 p 1 ettenähtud jälituse erandtoimingust.

JTS § 12 lg 2 p 3 puhul tuleb süstemaatilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et JTS see säte sisaldab lisaks PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka PS §-des 26 ja 19 sätestatud põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust.

Jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kirjalik fikseerimine ei ole uurimistoiming ja kirjaliku fikseerimise protokoll ei ole uurimistoimingu protokoll KrMK § 79 mõttes. Kõnealune kirjalik fikseerimine ja selle protokoll on jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kui tõendi suhtes sekundaarse tähendusega.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json