1-20-1503/111
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2024 |
|
KrMS § 426 lg 3 lubab kohtul KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes tema väljasaatmise või väljaandmise korral loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest. Loobuda saab ka väljasaadetava või -antava isiku suhtes elektroonilise valve kui ühe käitumiskontrolli raames määratava kohustuse kohaldamisest. (p-d 15 ja 16)
Kui kohus otsustab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamisest loobuda, ei ole nõutav, et süüdimõistetul oleks Eestis elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadmete paigaldamise tingimustele. (p 16)
Vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei ole tõendite kogumise ja esitamise kord reguleeritud sarnase põhjalikkusega nagu süüküsimuse lahendamisel ning kohtule on jäetud menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Määruskaebuses ei nähta ette KrMS § 321 lg-ga 6 sarnast piirangut ehk ringkonnakohus võib isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel vastu võtta ka edasikaebemenetluses esitatud tõendeid. (p 18)
|
1-23-2480/86
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.01.2024 |
|
KrMS § 385 p-s 16 sätestatud edasikaebepiirang puudutab vaid niisuguseid kohtulikus eelmenetluses tehtud otsustusi, millega kontrollitakse kohtualluvuse õigsust, süüdistusakti nõuetele vastavust ja menetlust välistavate asjaolude puudumist. Muude kohtu alla andmise määrusega lahendatud küsimuste puhul peab igal üksikjuhul eraldi kontrollima, kas tegemist on määruskaebemenetluses vaidlustatava otsustusega või mitte. (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 32) (p 9)
|
1-23-2939/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.12.2023 |
|
Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)
KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)
KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)
Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)
KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)
Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)
KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)
|
1-23-4049/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2023 |
|
Deklareerimata jäetud sularaha ei saa KarS § 391 lg 4 ja § 83 lg 2 alusel salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele KarS § 391 lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt KarS § 394 lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha. KarS § 391 lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. (p-d 10–13)
Kohus ei ole varalise nõude tagamise taotlust lahendades seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. (p 14)
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida mh rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seejuures tuleb silmas pidada KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu, mille kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega tuleb isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. (p 15)
Arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 17)
Vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKKm nr 3-1-1-46-16, p 9) Mõneti analoogilise olukorraga on tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist KarS § 391 lg 5 alusel. See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et KarS § 832 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 40). (p 18)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKKo nr 1-18-437/725, p-d 60–61). (p 16)
Kui Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm nr 3-1-1-97-13, p 26). (p 20)
|
1-17-6026/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2023 |
|
Karistusjärgne käitumiskontroll ei ole karistus ega muu mõjutusvahend, vaid seaduses ettenähtud täiendav meede, mis võimaldab kohaldada karistuse ära kandnud süüdimõistetule kindlaid piiranguid või kohustusi. (p 11)
Karistusjärgse käitumiskontrolli regulatsioon allub KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. (p 11)
KarS § 871 lg 21 avardas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise võimalusi, lubades seda teha ka nende isikute suhtes, kellel alalist elukohta pole. Järelikult on tegemist isiku olukorda halvendava seadusega, mida KarS § 5 lg 3 järgi tagasiulatuvalt kohaldada ei saa. (p 12)
Seadusandja ei ole tagasiulatuva jõu keelu omistamisel piirdunud ainuüksi selliste normidega, mis tunnistavad teo karistatavaks või raskendavad karistust. See järeldub KarS § 5 lg 3 sõnastusest, mille kohaselt puudub tagasiulatuv jõud ka sellisel seadusel, mis halvendab isiku olukorda muul viisil. (p 11)
Kaebuse ilmse põhjendamatuse kohta vt RKKKm nr 1-22-510/38, p 13. (p 9)
Määruskaebuse läbivaatamise piiride kohta vt RKKKm nr 1-22-7792/21, p 8. (p 9)
|
1-22-7792/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.11.2023 |
|
Kohtu põhjendused jälitustoimingu vajalikkuse kohta võivad muu hulgas toetuda ka prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. See põhimõte laieneb ka põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamisele. (Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 32; RKKKm nr 1 17 7077/14, p-d 70 ja 73). (p 11)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendamise nõude eesmärk pole prokuratuuri taotluses väljendatud mõtete ülekordamine teistsuguses, algupärasest (st taotlusest) mingil moel erinevas sõnastuses. Oluline on tagada arusaadavus küsimuses, missugustele faktilistele asjaoludele ja tõenditele menetlustoiminguks antav luba toetub. Kui need asjaolud ja tõendid kajastuvad prokuratuuri taotluses selgelt ja veenvalt ning kohus nendega nõustumist kokkuvõtvalt või viidete kaudu sõnaselgelt väljendab, saab ka põhjendamiskohustust pidada täidetuks. (p 12)
KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ning § 3602 lg 3 kohaselt ei piirdu jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu volitused üksnes KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kontrollimisega. Ringkonnakohus on pädev kaebuse piiridest väljudes reageerima ka siis, kui tal tekib kahtlus, et jälitustoimingu loas sisalduv hinnang kuriteokahtlusele on nii puudulik või ekslik, et kõneleda saab kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest või isiku olukorda raskendavast materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. (p-d 8 ja 9)
|
1-20-7354/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.09.2023 |
|
Määrus peab olema menetleja poolt allkirjastatud (KrMS § 145 lg 1 p 1, vt ka RKKKo nr 1-21-2243/43, p 16). (p 7)
Tuvastades olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 6 tähenduses, tuleb vaidlustatud lahend tühistada ja saata samale kohtule uueks arutamiseks. Selle tegemata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 8)
|
1-22-6750/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 ei laiene isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata jätmise määrusele, mida osutatud sättes ei nimetata. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku tsiviilkostjaks lugemine on tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise üks eeldus (RKKKm nr 1-17-9149/1226, p 24). Seega tähendab isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmine sisuliselt tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav ja KrMS § 385 p-s 17 sätestatud kaebekeeld seda ei hõlma (RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 31). Kuivõrd isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmise tagajärg on tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, on sellest tulenevalt määruskaebemenetluses vaidlustatav ka kohtu otsustus jätta isik menetlusosaliste hulgast välja. (p 9)
|
1-17-9149/1226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.03.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)
KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)
Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)
Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)
Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)
Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)
Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)
Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)
Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)
|
1-21-8988/133
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 21)
TsMS § 196 kohaldamine kriminaalmenetluses on vastuolus kriminaalmenetluse erisuste ja põhimõtetega, s.o kannatanute õiguste kaitse tagamise eesmärgiga. (p-d 24–28)
KrMS § 39 lg-s 1 nimetatud isikut saab kaasata tsiviilkostjana menetlusse vaid siis, kui hagi on tema vastu KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks esitatud. See tähendab, et tsiviilkostja kaasamine ei võimalda laiendada isikute ringi, kelle vastu hageja on nõude esitanud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega ja KrMS §-st 39 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-10, p 7.1). (p-d 33–35)
Riigikohtule saab esitada täiendavaid tõendeid vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, aga mitte faktiliste asjaolude tuvastamiseks. (p 43)
|
1-21-8988/134
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 17)
Asjaolu, et määrus ei ole määruskaebe korras edasikaevatav, ei tähenda, et selles tehtud otsustust ei saaks üldse vaidlustada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ning võib takistada menetluse jätkamist. Selliseid menetlusotsustusi saab üldjuhul vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. (Vt nt RKKKm nr 1-19-2279/437, p 15.) (p 18)
|
1-22-510/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 8)
KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel. Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. (p 9)
Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.3 ja RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 10)
Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole taandatav üksnes kahele varasemas praktikas märgitud kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei ole ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-7945/137, p-d 29–30 ja RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.4. (p 12)
Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu nende kolme üheaegse tingimuse esinemisel. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata. (p 13)
KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav määrus peab olema kirjalik ja sisaldama põhjendust. Täpsemalt peab ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus koosnema järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4). (p 15)
KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määrus ei pea seaduse kohaselt sisaldama varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõtet. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks. (p 16)
Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 326 lg-le 3 tuginevas määruses apellatsiooni perspektiivitust põhjendada viisil, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav. Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda. Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid. Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt RKKKm nr 3-1-1-5-10, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. (p-d 17 ja 18)
Ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluste kohta märgitu kehtib mutatis mutandis ka ilmselt põhjendamatu määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele. (p 8)
Vt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja RKKKo nr 1-18-8101/63, p 39. (p 9)
|
1-22-607/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2022 |
|
Kohtuliku arutamise uuendamise määrus ei ole KrMS § 385 p 21 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 8)
|
1-22-2874/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2022 |
|
Vara arestimise määruse tutvustamisele on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud erikord. KrMS § 142 lg 5 eristab määruse tutvustamist ja selle võimatuse korral määruse isikule edastamist. Vara arestimise määruse tutvustamine toimub üldjuhul uurimisasutuses ja see hõlmab määrust tervikuna, sealhulgas ka võimalust määrus koos kõigi selle põhjendustega läbi lugeda ehk tutvuda määruse sisuga. (p-d 17-18)
KrMS § 389 lg-d 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse määruskaebuse läbivaatamisel sõltuvalt sellest, kas kohus peab määruskaebust põhjendatuks või mitte. Kui kohus loeb määruskaebuse põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse viivitamata kõrgema astme kohtule (KrMS § 389 lg 4). Seejuures ei eelda KrMS § 389 lg-s 4 toodud otsustus kohtumääruse koostanud kohtult eraldi põhjendustega menetlusdokumendi koostamist. (p 21)
Ringkonnakohus ei saa kaebetähtaja ennistamise taotlust Riigikohtule edastada, vaid peab selle ise lahendama. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Alles siis, kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustada. (p 22)
|
1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
1-21-6587/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2022 |
|
Enne süüdistusakti kohtusse saatmist on võimalik jälitustoimingute lubasid KrMS § 12616 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluse korras ning õigel ajal esitatud nõuetele vastav kaebus tuleb sellisel juhul ka läbi vaadata. Määruskaebemenetluse katkestamiseks ja kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei anna alust see, kui prokuratuur saadab kõnesoleva menetluse kestel süüdistusakti kohtule. Seaduses sätestatud menetluskorra põhjendatust ja otstarbekust puudutavate etteheidetega ei saa argumenteerida maksva menetlusseaduse normide ning kohtupraktika järgimata jätmist. (vt p 11)
|
1-16-9171/1839
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2022 |
|
KrMS § 383 lõikes 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 26). (p 17)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
Kui kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-45-15). (p 22)
KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)
Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)
Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)
|
1-21-6033/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.05.2022 |
|
RÕS § 15 lg-s 2 peetakse silmas tsiviil- ja halduskohtute pädevusse kuuluvate asjadega seoses esitatud riigi õigusabi taotlusi, mille esemeks on eeskätt RÕS § 4 lg 3 p-des 8 ja 9 nimetatud riigi õigusabi liigid: õigusdokumendi koostamine, õigusnõustamine või muu esindamine, mille eesmärk pole isiku kaitsmine või esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses (p 13).
Riigi õigusabi taotlus lahendatakse süüteomenetlust, tsiviilkohtumenetlust või halduskohtumenetlust reguleeriva seadustiku alusel vastavalt sellele, missugune menetleja või kohus on nimetatud seadustike järgi pädev taotluses kirjeldatud asjaoludest lähtuvat nõuet lahendama (p-d 14 ja 16).
KrMS § 208 kohaselt on kannatanu kaebuse läbivaatamise ja lõpliku lahendamise pädevus ringkonnakohtul. Maakohus pole niisuguses asjas pädev menetleja, kellele kannatanu saaks RÕS § 10 lg 5 kohaselt kriminaalasja kohtueelses menetluses taotluse esitada (p 15).
Süüdistuskohustusmenetluses esitatud kannatanu riigi õigusabi taotluse lahendamisele ja selle kohta tehtud otsustuse vaidlustamisele tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku norme. Õigusselguse huvides võiks seadusandja aga riigi õigusabi seaduses nimetatud korda täpsustada (p 17).
KrMS § 384 lg 2 ja § 344 lg 3 kohaselt pole kannatanul niisuguses asjas õigust ringkonnakohtu määrust ise esitatud määruskaebusega vaidlustada (p 18).
|
1-21-4394/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2022 |
|
Olukorras, kus vaidlustatud vahistamismäärus on kaebemenetluse kestel oma kehtivuse kaotanud, ei saa kõrgema astme kohus seda enam tühistada, vaid üksnes hinnata selle õiguspärasust. (p 7)
KrMS § 9 lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 tuleneb, et kahtlustatava kinnipidamise õiguslik toime ammendub hiljemalt 48 tunni jooksul ja pärast seda võib isiku vabaduseta jätta üksnes juhul, kui selleks ajaks on olemas kohtu vahistamismäärus. Kahtlustatava toimetamine eeluurimiskohtuniku juurde ei ole võrdsustatav vahistamismääruse tegemisega. (p 12)
KrMS § 132 ja § 145 lg 1 p 1 kohaselt on vahistamismäärusena käsitatav vaid menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. (p 12)
|
1-21-2771/86
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.12.2021 |
|
NB! Seisukoha muutus!
KrMS § 258 lg 1 p 1 kohustab kohtunikku korraldama tõkendi muutmise või tühistamise otsustamiseks või tõkendi kohaldamise taotluse läbivaatamiseks eelistungi. Vahistuse põhjendatuse kontrolli raames võtab kohus seisukoha nii vahistamise tühistamise kohta kui ka isiku põhiõigusi vähem riivavate asendustõkendite kohaldamise võimalikkuse kohta, mistõttu ei ole kohtuliku eelmenetluse regulatsiooni kohaselt lubatud teha kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta lõplikku otsustust ilma eelistungita. Lisaks reguleerivad kohtu alla andmisega kaasnevat tõkendi jätkuva põhjendatuse kontrolli KrMS § 259 lg-d 2 ja 3, mille järgi on prokuröri ja kaitsja osavõtt eelistungist kohustuslik ning vajaduse korral tuleb kohtul istungile kutsuda ka vahistatu. (p 11)
Kui kohtu alla andmine toimub eelistungit korraldamata ning kohtueelses menetluses on süüdistatava suhtes tõkendina kohaldatud vahistamist, tuleb kohtu alla andmise määruse seisukohta tõkendi muutmata jätmise suhtes käsitada esialgsena ning see ei kujuta endast olemuslikult vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrolli lõplikku otsustust. Kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi jätkuv põhjendatus otsustatakse lõplikult kohustusliku eelistungi käigus sõltumata kohtumenetluse poolte taotlusest. Nimetatud istung peab toimuma viivitamatult, mille tarbeks on kohtul võimalik leppida kokku eraldi istungiaeg üksnes konkreetse vahistamisküsimuse lahendamisel asjasse puutuvate isikutega. (p 12)
Eelistungi järel koostatud määruses sisalduv kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi kohta tehtud otsustus on KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides vaidlustatav. (p 12)
Kohtumenetluse poolel on võimalik vaidlustada kohtu alla andmisel üksnes maakohtu lõplikku otsustust tõkendi küsimuses. Eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgses kohtu alla andmise määruses sisalduvale otsustusele tõkendi muutmata jätmise kohta määruskaebeõigus ei laiene, sest tegemist ei ole (lõpliku) vahistuse põhjendatuse kontrolliga. (p 12)
Kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise tühistamise taotlusega samal ajal asendustõkendi kohaldamise taotluste esitamine ei piira süüdistatava õigust esitada vahistamise jätkuva kohaldamise otsustuse peale määruskaebus - seda ka juhul, kui kohus on vaidlustatava määrusega asendustõkendi kohaldamise taotluse rahuldanud. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Varasemas kohtupraktikas on leitud, et kohtu alla andmisel tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast küll olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli, kuid kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustusele KrMS § 275 lg 2 regulatsioon. Ehkki nimetatud säte asetseb KrMS 10. peatüki 2. jaos pealkirjaga „Kohtuliku arutamise üldtingimused“, siis selle sõnastusest ei tulene, et see kohalduks üksnes kohtuliku arutamise faasis. KrMS § 275 lg 2 näeb ette, et kui süüdistatav on maakohtu menetluses vahi all, kontrollib kohus vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul, koostades selle kohta kirjaliku määruse. Selline sõnakasutus pole juhuslik, vaid peegeldab KrMS § 275 lg 2 eesmärki vältida süüdistatava põhjendamatult pikaks ajaks vahi alla jäämist maakohtu menetluses ehk pärast KrMS §-st 1311 tulenevate ajaliste piirangute lõppu olenemata sellest, millises kohtumenetluse etapis süüdistatav parasjagu vahi all viibib. Ka võrdse kohtlemise aspektist oleks raske põhjendada, miks ei ole kohtuliku eelmenetluse ajal vahistuses viibival isikul õigust vahistatuse põhjendatuse regulaarsele kontrollile, samas kui kohtuliku arutamise ajal vahi all viibivale isikule on selline õigus tagatud. Sellest tulenevalt leiab kolleegium oma varasemat seisukohta muutes, et KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määruse koostamise üldised põhimõtted kehtivad ka kohtulikus eelmenetluses toimuvale vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrollile. See tähendab, et maakohtunikul tuleb järgida KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määruse kohta sätestatut ka kohtu alla andmisel toimuva vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrolli raames. (p 10)
|