1-24-2128/171
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2025 |
|
Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kuidas uurida tõendeid nii, et see ei riivaks kohtuistungi avalikkuse põhimõtet ülemäära. Kohus ei ole seda otsustust tehes seotud istungi pealtvaatajate soovidega, mistõttu ei saa ka istungil viibiv menetlusväline isik nõuda, et tõendeid esitataks või uuritaks talle või kellelegi teisele meelepärasel viisil. (p 12)
KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte. Sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendite uurimise korda kohtumenetluses. Nii on kriminaalmenetluses kohtumenetluse poole otsustada, milliseid tõendeid ta oma väidete kinnitamiseks kohtule esitab ning kuidas neid tõendeid kohtus uurida soovib. (p 12)
Kohtuistungil viibiv menetlusväline isik ei saa kohtumenetluses otsustada ega kaasa rääkida küsimuses, milliseid tõendeid ja kuidas tuleb kohtuistungil uurida. Kuna tõendite uurimisega seotud küsimuste lahendamine ei piiranud menetlusvälise isiku õigusi ega seaduslikke huve, ei ole tal ka õigust sellises olukorras kohtuistungi osaliselt kinniseks kuulutamist vaidlustada. (p 13)
|
| 1-24-5013/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
Avaliku huvi kaalutlused (sh kuriteo raskus) ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks (nt EIK 01.03.2007, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 87; EIK 10.03.2009, Bykov vs. Venemaa, p 93). Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega (vt lähemalt nt EIK 13.09.2016, Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p-d 267–269). (p 19)
Ütluste andmiseks valmis olevate isikute eelduslik puudumine võib kogumis muude uurimise seisu iseloomustavate asjaoludega viia järeldusele, et jälitustoimingud on vältimatult vajalikud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-15, p-d 14–16). See, kas õigust mitte anda ütlusi on rikutud, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Nii võib see olla siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendi sisuks on ütluste andmisest keeldunud vahistatult tema tahet eirates välja meelitatud ülestunnistus (EIK 05.11.2002, Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 51–52). (p 20)
KrMS § 12616 lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Erinevalt menetlusvälisest isikust ei sõltu menetluspoole kaebeõigus KrMS § 384 lg 1 järgi sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. See aga ei tähenda, et kohtumenetluse poole kaebeõigus on piiramatu. Ka menetluspoolel on kaebeõigus vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (RKKKm nr 1-23-5287/47, p 6) (p 25)
Kui ringkonnakohus on jätnud kaebuse alusetult läbi vaatamata, kuid tegelikult on ta enda lahendis kaebusele sisulise hinnangu andnud (nt teise isiku samadele argumentidele tuginevat kaebust lahendades), ei ole läbi vaatamata jäetud kaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine otstarbekas. (p 27)
Jälitustoimingute kasutamine tõendite kogumisel ei ole lubatud mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas põhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid (RKKKo nr 3-1-1-31-12, p 8.5). (p 14)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse kohta. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selged põhjendused selle kohta, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 70) Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda mh kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine ja asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga (RKKKo nr 3-1-1-3-15, p 14). (p 15)
|
| 1-23-5287/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.10.2024 |
|
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei ole menetluspoole kaebeõigus sõltuv sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve (RKKKm nr 3-1-1-27-11, p 8). Menetluspoolel on kaebeõigus siiski vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle (RKKKo nr 1-18-8101/63, p 59). (p 6)
|
| 1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
| 1-21-6033/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.05.2022 |
|
RÕS § 15 lg-s 2 peetakse silmas tsiviil- ja halduskohtute pädevusse kuuluvate asjadega seoses esitatud riigi õigusabi taotlusi, mille esemeks on eeskätt RÕS § 4 lg 3 p-des 8 ja 9 nimetatud riigi õigusabi liigid: õigusdokumendi koostamine, õigusnõustamine või muu esindamine, mille eesmärk pole isiku kaitsmine või esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses (p 13).
Riigi õigusabi taotlus lahendatakse süüteomenetlust, tsiviilkohtumenetlust või halduskohtumenetlust reguleeriva seadustiku alusel vastavalt sellele, missugune menetleja või kohus on nimetatud seadustike järgi pädev taotluses kirjeldatud asjaoludest lähtuvat nõuet lahendama (p-d 14 ja 16).
KrMS § 208 kohaselt on kannatanu kaebuse läbivaatamise ja lõpliku lahendamise pädevus ringkonnakohtul. Maakohus pole niisuguses asjas pädev menetleja, kellele kannatanu saaks RÕS § 10 lg 5 kohaselt kriminaalasja kohtueelses menetluses taotluse esitada (p 15).
Süüdistuskohustusmenetluses esitatud kannatanu riigi õigusabi taotluse lahendamisele ja selle kohta tehtud otsustuse vaidlustamisele tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku norme. Õigusselguse huvides võiks seadusandja aga riigi õigusabi seaduses nimetatud korda täpsustada (p 17).
KrMS § 384 lg 2 ja § 344 lg 3 kohaselt pole kannatanul niisuguses asjas õigust ringkonnakohtu määrust ise esitatud määruskaebusega vaidlustada (p 18).
|
| 5-21-5/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
08.06.2021 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)
Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
|
| 1-17-9149/520
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2020 |
|
KrMS § 384 lg 1 järgi on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kaebaja ei ole kriminaalasjas kohtumenetluse pooleks. Seega tuleb tema kaebeõiguse üle otsustamiseks hinnata, kas maakohtu määrusega piirati tema õigusi või seaduslikke huve. (p 7)
PS § 45 lg 1 lause 1 sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selle õiguse kaitseala hõlmab ka ajakirjanikule kuuluvat ajakirjanduslikku väljendusvabadust. Väljendusvabadus ei ole aga absoluutne. Seda õigust lubavad PS § 45 lg 1 laused 2 ja 3 seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks, samuti riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Praegusel juhul ei tulene saladuses hoidmise kohustus vahetult seadusest. Aluse väljendusvabaduse riivamiseks annab küll KrMS § 12 lg 41, kuid konkreetse piirangu kehtestas kaalutlusõigust teostades kohus oma määrusega. (p-d 8, 9)
Maakohus kohustas menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma õigusemõistmise huvide kaitseks saladuses isikuliste tõendiallikate ütluste sisu kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Kaebaja viibis määruse kuulutamise ajal istungisaalis ja teda hoiatati keelu rikkumisele järgneda võiva kriminaalvastutusega. Ilma maakohtu määruseta polnuks kaebajal takistusi avalikul kohtuistungil kuuldud ütluste koheseks avaldamiseks. Kuna kohus keelas selle ära, siis muutus ajakirjaniku võimalus istungi kajastamiseks kitsamaks. Järelikult ei saa väita, et maakohtu määrusega ei piiratud kaebaja õigusi või seaduslikke huve. (p 10)
Maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisest alusetult loobumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 10)
|
| 1-19-8262/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2020 |
|
Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p-d 43 ja 44)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)
Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
|
| 1-17-10050/74
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab KrMS § 2742 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut. See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKm 1-16-7507/12, p 15.) (p 10)
Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Olukorras, kus kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. Selles seisnebki süüdistatava ja riigi kokkulepe, mille puhul loobuvad mõlemad pooled kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 2742 lg 1 alusel süüküsimuse edasisest lahendamisest. Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist. (p 11)
Kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel ei mõjuta see, kas süüdistatav soovib rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist. Menetlust ei lõpetata sel eesmärgil menetluse jätkamise taotluse korral KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi üksnes juhul, kui möödunud on kuriteo aegumistähtaeg (KrMS § 199 lg 1 p 2), amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise (KrMS § 199 lg 1 p 3) või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline menetluses osalema ega karistust kandma (KrMS § 199 lg 1 p 6). (p 12)
Kohtupraktikas on tõdetud, et kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ja süüdistatava poolt kõnesolevas osas kohtumääruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta sellise otsustusega nõustunuks, isegi kui süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks otseselt ei küsitud (vt RKKKm 1-16-7507/12, p 12 koos viidetega). (p 13)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt RKKKo 3-1-1-79-16, p 27). (p 15)
Riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võibki kohtueelset menetlust mõningal määral pikendada ja seda ei saa üldjuhul menetlejale ette heita. (p 19)
KrMS § 2742 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega.) Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. (p 23)
Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, sh ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (vt RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). (p 24)
Süüdistatav ei ole KrMS § 390 lg-st 1 ja § 344 lg-st 5 tulenevalt Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse pool. Süüdistatava seisukohti saab arvestada üksnes juhul, kui need on esitatud advokaadist kaitsja vahendusel (vt nt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-74-11, p 10 koos viidetega). (p 27)
|
| 1-16-5792/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2017 |
|
Karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (vt nt RKPJKo 3-4-1-19-10, p 40; RKHKo 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25. juuni 2009. a otsus asjas Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 12)
KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Lisaks tahtevastasele suguühtele, mille all mõistetakse kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt teise inimese kehaõõnsusse tungimist (penetratsiooni) peenisega või muu objektiga nii, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo 3-1-1-95-04, p 12), paigutub KarS § 141 alla ka suguühtest erinev sugulise iseloomuga tegu. Sellena on kohtupraktikas käsitatud näiteks suguelundite silitamist ja puudutamist (vt RKKKo 3-1-1-111-10, p 9.2; RKPJKo 3-4-1-13-15, p 46). Seega saab mingi teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse või rahulduse esilekutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist, seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms. (p 14)
Siiski ei saa sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures tuleb kohtul hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-ö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. (p 15)
KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10 aastane isik arusaamisvõimetuks. Seega täidab sugulise iseloomuga teo toimepanemine alla 10-aastase isiku suhtes kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine) või enne 23. detsembrit 2013 kehtinud KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu, sõltumata sellest, kas see tegu oli tema tahte vastane või mitte (vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 13). (p 17)
KarS § 178 lg 1 dispositsioon sisaldab noorema kui kaheksateistaastase isiku pornograafilises või noorema kui neljateistaastase isiku pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamist, omandamist või hoidmist, teisele isikule üleandmist, näitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist. Otsustamaks teo kvalifitseerimise üle KarS § 178 lg 1 järgi, vajab igal konkreetsel juhul lahendamist küsimus, kas alaealist kujutaval teosel on pornograafiline või erootiline sisu. Mõisted „pornograafia“ ja „erootika“ on normatiivsed koosseisutunnused, mis eeldavad õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse (vt ka RKKKo 3-1-1-146-05, p 8). (p 18)
Pornograafia mõiste sisustamisel saab lähtuda pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust, mille kohaselt on pornograafia selline kujutamisviis, mis toob teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile. Selles määratluses kasutatud seksuaalsuse kriteerium on kohaldatav ka erootika mõiste sisustamisel. Seksuaalsus on seega üldmõiste: käsitamaks mingit teost pornograafilise või erootilisena, peab sellel kujutatu olema rõhutatult seksualiseeritud. See tähendab, et nii pornograafilist kui ka erootilist situatsiooni kujutava teose all tuleb mõista sellist teost, mis sisaldab üheselt seksuaalsusele viitavat kujutist. Pornograafia ja erootika on eristatavad selle alusel, kas ja kuivõrd esiletükkivalt on seksuaalsust teosel kujutatud. Nagu pornograafilist situatsiooni kujutava teose puhul, on ka erootilise sisuga teosel kujutatud domineerivalt just seksuaalsusega seotut, näiteks poseeriva isiku erogeenset kehapiirkonda, kuid mitte labaselt ja pealetükkivalt nagu pornograafilise sisuga teosel. (p 19)
Erootilise sisuga on KarS § 178 lg 1 mõttes muu hulgas selline teos, millel on kujutatud iseenesest laste tavapärast olekut või tegevust (nt ujumine, basseini ääres kõndimine), kuid teoses on äratuntavalt keskendutud just alasti laste kehade näitamisele ja salvestamisele ning teosel kujutatu muu tähendus on pea olematu. (p 20)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Kuna ekspertide taotletava tasu kindlaksmääramisega otsustatakse hüvitatava ekspertiisitasu suuruse üle, puudutab see siduvalt ekspertide õigusi. Seepärast on ekspertidel kui menetlusvälistel isikutel KrMS § 384 lg 1 alusel määruskaebeõigus kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks ekspertiisitasu. (p 22)
|
| 3-1-2-4-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
|
| 3-1-1-96-15
|
Riigikohus |
16.11.2015 |
|
Veel tuleb märkida, et KrMS § 2742 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
KrMS § 2742 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel. (p 8)
Veel tuleb märkida, et KrMS § 2742 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 2631 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7)
Vastavalt KrMS § 389 lg-le 1 järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus sama seadustiku 11. peatüki sätteid. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Küll aga ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 10)
KrMS § 2742 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel. (p 8)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 2631 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7)
KrMS § 2742 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel. (p 8)
Veel tuleb märkida, et KrMS § 2742 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
|
| 3-1-1-87-15
|
Riigikohus |
02.11.2015 |
|
KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt RKKKo 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 10). (p 7)
Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning ka selle vajalikkus on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. (p 15)
Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13)
Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
|
| 3-1-1-84-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
Süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid (vt ka 3-1-1-97-10 p 23).
KarS §-s 293 sätestatud kuriteokoosseis ei ole kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus on KarS § 288 lg-s 2 nimetatud eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Samas kahjustab pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt ka majandusarengut ja vaba konkurentsi.
Kui kohtumäärusega otsustatakse isiku õiguste üle, on tal õigus kohtumäärus vaidlustada olenemata sellest, kas ta on kriminaalasjas menetlusosaline või menetlusväline isik.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.
Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
Kohtu otsustus apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vormistada määrusena ka siis, kui kohus leiab, et apellatsiooni esitaja ei ole kohtumenetluse pool, vaid menetlusväline isik.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.
Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.
Kohtu menetlusotsustus tuleb vormistada kohtumäärusena.
Hindamaks, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud süüdistuses või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes.
Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
|
| 3-1-1-132-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
KrMS § 425 lg 1 alusel saab süüdimõistetu parandamatult raske haigestumise korral esitada täitmiskohtunikule esildise isiku ennetähtaegseks vabastamiseks üksnes karistust täitva asutuse juht arstliku komisjoni otsuse alusel. Süüdimõistetu kaitsjal sellise taotluse esitamise õigus puudub. Ühtlasi pole kohtul õigust kaitsja poolt KrMS § 425 lg 1 ja KarS § 79 lg 1 alusel esitatud taotlust või taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadata.
Kui kaitsjal puudub taotluse ja määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 425 lg 1 alusel ja maakohus ja ringkonnakohus vaatavad kaitsja taotluse ja määruskaebuse läbi, rikuvad kohtu sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-95-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Sellisel isikul ei ole KrMS § 384 kohaselt õigust vaidlustada vara arestimist määruskaebe korras.
|
| 3-1-1-94-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega saab isikul olla määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega otsustataks siduvalt tema õiguste üle.
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt RKTKm 3-2-1-94-11, p 16 ja 3-2-1-127-06, p 8). Sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
|
| 3-1-1-93-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega saab isikul olla määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega otsustataks siduvalt tema õiguste üle.
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt RKTKm 3-2-1-94-11, p 16 ja 3-2-1-127-06, p 8). Sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
|
Facebook
X.com