1-17-6026/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2023 |
|
Karistusjärgne käitumiskontroll ei ole karistus ega muu mõjutusvahend, vaid seaduses ettenähtud täiendav meede, mis võimaldab kohaldada karistuse ära kandnud süüdimõistetule kindlaid piiranguid või kohustusi. (p 11)
Karistusjärgse käitumiskontrolli regulatsioon allub KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. (p 11)
KarS § 871 lg 21 avardas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise võimalusi, lubades seda teha ka nende isikute suhtes, kellel alalist elukohta pole. Järelikult on tegemist isiku olukorda halvendava seadusega, mida KarS § 5 lg 3 järgi tagasiulatuvalt kohaldada ei saa. (p 12)
Seadusandja ei ole tagasiulatuva jõu keelu omistamisel piirdunud ainuüksi selliste normidega, mis tunnistavad teo karistatavaks või raskendavad karistust. See järeldub KarS § 5 lg 3 sõnastusest, mille kohaselt puudub tagasiulatuv jõud ka sellisel seadusel, mis halvendab isiku olukorda muul viisil. (p 11)
Kaebuse ilmse põhjendamatuse kohta vt RKKKm nr 1-22-510/38, p 13. (p 9)
Määruskaebuse läbivaatamise piiride kohta vt RKKKm nr 1-22-7792/21, p 8. (p 9)
|
1-22-510/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 8)
KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel. Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. (p 9)
Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.3 ja RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 10)
Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole taandatav üksnes kahele varasemas praktikas märgitud kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei ole ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-7945/137, p-d 29–30 ja RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.4. (p 12)
Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu nende kolme üheaegse tingimuse esinemisel. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata. (p 13)
KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav määrus peab olema kirjalik ja sisaldama põhjendust. Täpsemalt peab ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus koosnema järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4). (p 15)
KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määrus ei pea seaduse kohaselt sisaldama varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõtet. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks. (p 16)
Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 326 lg-le 3 tuginevas määruses apellatsiooni perspektiivitust põhjendada viisil, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav. Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda. Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid. Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt RKKKm nr 3-1-1-5-10, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. (p-d 17 ja 18)
Ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluste kohta märgitu kehtib mutatis mutandis ka ilmselt põhjendamatu määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele. (p 8)
Vt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja RKKKo nr 1-18-8101/63, p 39. (p 9)
|
1-22-607/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2022 |
|
Kohtuliku arutamise uuendamise määrus ei ole KrMS § 385 p 21 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 8)
|
1-21-6587/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2022 |
|
Enne süüdistusakti kohtusse saatmist on võimalik jälitustoimingute lubasid KrMS § 12616 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluse korras ning õigel ajal esitatud nõuetele vastav kaebus tuleb sellisel juhul ka läbi vaadata. Määruskaebemenetluse katkestamiseks ja kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei anna alust see, kui prokuratuur saadab kõnesoleva menetluse kestel süüdistusakti kohtule. Seaduses sätestatud menetluskorra põhjendatust ja otstarbekust puudutavate etteheidetega ei saa argumenteerida maksva menetlusseaduse normide ning kohtupraktika järgimata jätmist. (vt p 11)
|
1-20-7989/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.03.2021 |
|
KrMS § 385 p 5 kohaselt võib määruskaebe korras vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, kuid mitte sellest keelduvat kohtumäärust. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata (RKKKm asjas nr 3-1-1-68-16, p-d 40 ja 41). (p 17)
Hüpoteek, sh kohtulik hüpoteek, millele asjaõigusseaduse (AÕS) § 364 järgi kohaldatakse mõningate erisustega hüpoteegi kohta käivaid sätteid, tagab nõuet selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325 lg 1). Hüpoteek tagab nõuet ja kõrvalkohustusi kinnistusraamatusse kantava hüpoteegisumma ulatuses (AÕS § 346 lg 1 ja § 327). Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele (AÕS § 353 lg 1). Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist (AÕS § 353 lg 2). (p 21)
Osutatud sätetest järeldub, et hüpoteegi – sh kohtuliku hüpoteegi – tagatisväärtus oleneb esmajoones kahest asjaolust: kinnisasja müügihinnast täitemenetluses (mis eelduslikult vastab kinnisasja turuväärtusele) ja kinnistusraamatusse eelnevatele järjekohtadele kantud õigustest, sh hüpoteekidest. Hüpoteegipidaja nõuet saab kinnisasja arvel rahuldada ulatuses, milles kinnisasja müügihind ületab eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suurust (ja täitemenetluse kulusid). Kinnisasja sundmüügil hilisema järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks vähendavad realiseeritava hüpoteegiga samal järjekohal või sellest eespool olevad õigused aga kinnisasja müügihinda. (p 22)
Vaatamata sellele, et hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu (AÕS § 325 lg 4), ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Märgitust ei saa aga järeldada, et KrMS § 1414 kohaldades tuleks hilisemal järjekohal oleva kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse hindamisel lähtuda sellest, kui suurt nõuet eelneval järjekohal olev hüpoteek parajasti tagab. Nimelt ei pruugi hüpoteegiga tagatud nõude suurus olla muutumatu, hüpoteegiga on lubatud tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu. Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet (AÕS § 346 lg 2) pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-591) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. (RKKKm asjas nr 3-1-1-92-12, p 14) Seega kui hinnata kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtust eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse põhjal, satuks kriminaalmenetluses esitatava nõude tegelik tagatus kinnisasja omaniku ja varasemal järjekohal oleva hüpoteegi pidaja meelevalda, sest nad võivad tagatavat nõuet hüpoteegisumma piires alati suurendada. (p 23)
Hindamaks, millises ulatuses on kriminaalmenetluses esitatav nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga sellisele kinnisasjale, mida koormab ka varem seatud hüpoteek, tuleb üldjuhul lähtuda kinnisasja väärtuse ja eelneval järjekohal oleva hüpoteegi rahalise suuruse (hüpoteegisumma) vahest. Teisisõnu tuleb kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse tuvastamiseks kinnisasja hinnangulisest väärtusest maha arvata eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegi (või hüpoteekide) summa. Kui osutatud lahutustehte tulem on vähemalt sama suur kui kriminaalmenetluses tagatav rahaline nõue koos AÕS § 346 lg-s 1 nimetatud kuludega, siis on kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus üldjuhul piisav. Sellisel juhul pole KrMS § 1414 lg 1 alusel lisaabinõude (nt pangakonto aresti) rakendamine tavaliselt vajalik. Näiteks kui kinnisasja teadaolev väärtus on miljon eurot ja seda juba koormava hüpoteegi summa on 500 000 eurot, piisab 100 000-eurose tsiviilhagi-nõude tagamiseks kohtulikust hüpoteegist sellele kinnisasjale. (p 24)
Kui aga esimesele vabale järjekohale seatavast kohtulikust hüpoteegist kriminaalmenetluses esitatud rahalise nõude täielikuks tagamiseks ei piisa, tuleb kaaluda KrMS § 1414 lg 1 alusel täiendava(te) tagamisabinõu(de) (nt pangakonto aresti) kohaldamist. Näiteks kui kinnisasja hinnanguline väärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek ning kriminaalmenetluses on esitatud 100 000 euro suurune haginõue, pole kohtulik hüpoteek üksinda tsiviilhagi tagamiseks piisav. Samas ei tähenda see, et kõnesoleva näite puhul ei võiks tsiviilhagi tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada või et selle summa ei tohiks ületada 50 000 eurot ehk summat, mille võrra on kinnisasja väärtus suurem varem seatud hüpoteegi summast. Ei ole välistatud, et nõude täielikuks tagamiseks on tarvis kasutada korraga mitut tagamisabinõu, nagu KrMS § 1414 lg 4 seda ka otsesõnu ette näeb. Samuti võib kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus ajas suureneda, näiteks kui eelneval järjekohal olev kinnisasjaõigus lõpeb. Seetõttu võibki olla põhjendatud, kui kohtuliku hüpoteegi summa ületab kinnisasja väärtuse ja varem seatud hüpoteegi summa vahet. Kui kohus otsustab selle üle, kas kohaldada kriminaalmenetluses esitatava nõude tagatiseks lisaks juba seatud kohtulikule hüpoteegile veel mõnd abinõu, tuleb KrMS § 1414 lg 3 järgimiseks võtta arvesse kohtuliku hüpoteegi tegelikku tagatisväärtust, mitte pelgalt hüpoteegisummat. (p 25)
Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade puhul on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 359 lg 1 ja § 360 lg 1). Hinnates eelneval järjekohal oleva ühishüpoteegi mõju kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtusele, ei saa arvestada ühishüpoteegiga kaaskoormatud kinnisasja väärtust, millele menetletavas asjas pole hüpoteeki seatud. AÕS § 360 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks võõrandama koos ning valiku teeb hüpoteegipidaja. Seega ei saa tagapool paikneval järjekohal oleva hüpoteegi pidaja arvestada, et eespool paikneval järjekohal oleva ühishüpoteegi pidaja rahuldaks oma nõude esmalt või kasvõi osaliselt kaaskoormatud kinnisasja arvel. (p 26)
KrMS § 1414 lg 1 alusel on võimalik tagada ka tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatavalt nõudelt arvestatav viivise- või intressisumma. Ka kohtulik hüpoteek ulatub TsMS § 388 lg 2 järgi nii põhi- kui ka kõrvalnõudele. Kõrvalnõuete suurus ei pruugi olla nõude tagamise ajal täpselt teada. Näiteks tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. (RKTKm asjas nr 3-2-1-73-12, p 11 ja RKTKm asjas nr 3-2-1-162-09, p 12) Sama põhimõtet saab rakendada ka näiteks maksuintressi-nõude tagamisel. Öeldust johtuvalt peab prokuratuur rahalise nõude tagamise abinõu kohaldamise taotluse esitamisel põhjendama sedagi, millise osa kohtuliku hüpoteegi summast moodustab kõrvalnõue ning missuguses eeldatavas ulatuses see võib muutuda. Sellistest põhjendustest lähtudes saab taotlust lahendav kohus hinnata, kas menetluse võimalikku kestust silmas pidades on taotletav kohtuliku hüpoteegi summa põhjendatud. (p 27)
|
1-17-9149/520
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2020 |
|
KrMS § 384 lg 1 järgi on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kaebaja ei ole kriminaalasjas kohtumenetluse pooleks. Seega tuleb tema kaebeõiguse üle otsustamiseks hinnata, kas maakohtu määrusega piirati tema õigusi või seaduslikke huve. (p 7)
PS § 45 lg 1 lause 1 sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selle õiguse kaitseala hõlmab ka ajakirjanikule kuuluvat ajakirjanduslikku väljendusvabadust. Väljendusvabadus ei ole aga absoluutne. Seda õigust lubavad PS § 45 lg 1 laused 2 ja 3 seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks, samuti riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Praegusel juhul ei tulene saladuses hoidmise kohustus vahetult seadusest. Aluse väljendusvabaduse riivamiseks annab küll KrMS § 12 lg 41, kuid konkreetse piirangu kehtestas kaalutlusõigust teostades kohus oma määrusega. (p-d 8, 9)
Maakohus kohustas menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma õigusemõistmise huvide kaitseks saladuses isikuliste tõendiallikate ütluste sisu kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Kaebaja viibis määruse kuulutamise ajal istungisaalis ja teda hoiatati keelu rikkumisele järgneda võiva kriminaalvastutusega. Ilma maakohtu määruseta polnuks kaebajal takistusi avalikul kohtuistungil kuuldud ütluste koheseks avaldamiseks. Kuna kohus keelas selle ära, siis muutus ajakirjaniku võimalus istungi kajastamiseks kitsamaks. Järelikult ei saa väita, et maakohtu määrusega ei piiratud kaebaja õigusi või seaduslikke huve. (p 10)
Maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisest alusetult loobumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 10)
|
1-15-330/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.01.2020 |
|
Kohtupraktika kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus. Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses. (Viimati RKKKm nr 1-17-9149/400, p 9.) (p 10.)
|
1-17-9149/400
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk siis kui need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt RKKKm 1-18-7632/56, p-d 10–11 koos viidetega). Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses (KrMS § 390 lg 1 koosmõjus § 326 lg-ga 3). (p 9)
|
1-19-4291/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.11.2019 |
|
Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. (p 7)
|
1-16-10503/150
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2018 |
|
Isegi kui ringkonnakohus on eelmenetluses jaatanud põhjendamatult kohtumenetluse poolel kaebeõiguse olemasolu ja võtnud määruskaebuse ekslikult menetlusse, on ta ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. (p 32)
KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v. a samas sättes nimetatud erandid). Olukorras, kus prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel, on tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamisega. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.1). (p 33)
Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem – kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt RKKKm 1-17-1205/147, p 26 ja 3-1-1-113-10, p 7.) (p 34)
KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab süüdistatava suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise ja seega ei ole tegemist üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldava otsustusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20 ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene. (p 35)
Analoogia KrMS § 385 p-ga 10 pole selle küsimuse lahendamisel asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201–2031 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt RKKKm 3-1-1-113-10, p 8.) (p 36)
KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. (p 37)
Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt RKKKm 1-17-1205/147, p 29). (p 38)
Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199 lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. (p 40)
Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. (p 41)
KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)
Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)
Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)
Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)
Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)
Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)
Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)
Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni. (p 43)
Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)
Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)
Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)
Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
Kui ringkonnakohus on hinnatud kriminaalmenetluse lõpetamist eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on teinud maakohtule alusetuid etteheiteid, tuleb seda eksimust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 63)
|
1-17-8625/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2018 |
|
Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg 1 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Kui kaitsja määruskaebusest loobumise avaldus on esitatud pärast seda, puudub KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 15)
Vara arestimisel tuleb arvestada KrMS § 142 lg-t 10 ja hinnata, kas piirangud vara arestimiseks võivad tuleneda täitemenetluse seadustikust (vt RKKKm 3-1-1-36-14, p-d 6-7). Seejuures sätestab KrMS § 142 lg 10 vara arestimise piirangu üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1 loetletud alusel või eesmärgil vara arestimist taotletakse. Kolleegiumi hinnangul tuleneb KrMS § 142 lg-st 10, et eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteoga ei anna õigustust jätta kriminaalmenetlusele allutatud isik menetluse kestel ilma kõigist toimetulekuks vajalikest vahenditest. TMS-is sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab näiteks tõik, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise isiku ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt RKTKm 2-16-12972/57, p 23; RKTKm 3-2-1-62-15, p 15). (p-d 17-19)
|
1-12-7865/54
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
02.03.2018 |
|
Ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse saab ringkonnakohus jätta KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
|
3-1-1-42-16
|
Riigikohus |
24.05.2016 |
|
Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 12612 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.)
Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)
|
3-1-1-43-16
|
Riigikohus |
24.05.2016 |
|
Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 12612 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.)
Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)
|
3-1-1-23-16
|
Riigikohus |
31.03.2016 |
|
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Esimese või teise astme kohus saab jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. (p 24)
Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)
Vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (3-1-1-110-10, p-d 14–16) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (p 42)
KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang hõlmab ka kohtu alla andmise määruses tehtud otsustust kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta (3-1-1-104 13 p 14). (p 22)
Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. (p 23)
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)
Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)
|
3-1-1-107-15
|
Riigikohus |
07.12.2015 |
|
Kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20). (p 6)
Kui kriminaalasi ei ole veel saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks, s.o kohtueelse menetluse ajal, ei ole veel teada, kas kriminaalasja kohtusse saadetakse ning millistele tõenditele soovitakse kohtus tugineda. Sel juhul pole selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine põhjendatud. Kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega võib isik kaotada võimaluse tema suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Seega on kohtueelses menetluses jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine võimalik määruskaebe korras (vt ka 3-1-1-76-15.) (p 7)
|
3-1-1-106-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20). (p 6)
Kui kriminaalasi ei ole veel saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks, s.o kohtueelse menetluse ajal, ei ole veel teada, kas kriminaalasja kohtusse saadetakse ning millistele tõenditele soovitakse kohtus tugineda. Sel juhul pole selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine põhjendatud. Kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega võib isik kaotada võimaluse tema suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Seega on kohtueelses menetluses jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine võimalik määruskaebe korras (vt ka 3-1-1-76-15.) (p 7)
|
3-1-1-76-15
|
Riigikohus |
20.10.2015 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium on jälitustoimingu loa vaidlustamise küsimustel peatudes selgitanud, et grammatilise tõlgenduse järgi lubab KrMS § 12616 lg 1 esitada kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale määruskaebuse sama seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Edasi leidis kolleegium, et grammatilisest tõlgendusest KrMS § 12616 lg 1 sisu avamiseks siiski ei piisa, ja märkis, et kõnealuse sätte kehtestamisega soovis seadusandja võimaldada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkuse vaidlustamist kriminaalmenetlusvälises olukorras, s.o juhul, kui jälitustoiminguga puudutatud isikul puudub igasugune võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkust kriminaalmenetluses. Lähtudes eelnevast, jõudis kolleegium järeldusele, et kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20). (p 6)
Kui isiku üle on käimas mitu kriminaalmenetlust, kuid puuduvad andmed, et mõni neist oleks saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks ning kohtueelse menetluse ajal pole veel teada, kas ja millised kriminaalasjad kohtusse saadetakse ning millistele tõenditele neis tuginetakse, pole selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine põhjendatud. (p 7)
Samuti võib kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega isik kaotada võimaluse tema suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. (p 8)
Riigikohtu kriminaalkolleegium on jälitustoimingu loa vaidlustamise küsimustel peatudes selgitanud, et grammatilise tõlgenduse järgi lubab KrMS § 12616 lg 1 esitada kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale määruskaebuse sama seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Edasi leidis kolleegium, et grammatilisest tõlgendusest KrMS § 12616 lg 1 sisu avamiseks siiski ei piisa, ja märkis, et kõnealuse sätte kehtestamisega soovis seadusandja võimaldada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkuse vaidlustamist kriminaalmenetlusvälises olukorras, s.o juhul, kui jälitustoiminguga puudutatud isikul puudub igasugune võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkust kriminaalmenetluses. Lähtudes eelnevast, jõudis kolleegium järeldusele, et kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20). (p 6)
Kui isiku üle on käimas mitu kriminaalmenetlust, kuid puuduvad andmed, et mõni neist oleks saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks ning kohtueelse menetluse ajal pole veel teada, kas ja millised kriminaalasjad kohtusse saadetakse ning millistele tõenditele neis tuginetakse, pole selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine põhjendatud. (p 7)
Samuti võib kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega isik kaotada võimaluse tema suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. (p 8)
Loobudes alusetult maakohtu määruste peale esitatud kaebuse läbivaatamisest, rikub ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)
|
3-1-1-76-10
|
Riigikohus |
16.09.2010 |
|
Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda.
Eesti Advokatuuri juhatuse poolt RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud tasude ja kulude hüvitamise korra p-i 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. Seega tuleb menetlejal korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. Sama kehtib ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi - näiteks õigust vabadusele (vt nt RKKKm nr 3-1-1-20-08, p 8) või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08 ja nr 3-1-1-69-08). Kui ringkonnakohus jätab osa kaitsjatasust advokaadi enda kanda tehes sellega ebaseadusliku määruse, on ringkonnakohus süüditatava olukorda kergendanud ning seetõttu ei too ringkonnakohtu määrus kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.
|
3-1-1-53-10
|
Riigikohus |
25.05.2010 |
|
Kui varasemale eksperdiarvamusele tugineda ei saa, tuleb uue ekspertiisiga saadavat eksperdiarvamust käsitada täiendava tõendina. Sellest lähtuvalt kujutaks maakohtu määrus endast täiendava tõendi kogumise määrust KrMS § 385 p 17 tähenduses ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul jätta maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata mitte tuginedes KrMS § 385 p-le 17.
|