1-22-7101/86
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2023 |
|
Väljaandmismenetluses on kaitsepoolel õigus esitada tõendeid asjaolude kohta, mis on selle menetluse vaidlusesemeks. (p-d 32–34)
Väljaandmistaotluse lahendamine peab toimuma võimalikult kiiresti ja tõhusalt. Kriminaalmenetluse seadustik näeb väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ette ranged tähtajad, millest ei ole lubatud kõrvale kalduda. Nii nagu maakohtul tuleb korraldada kohtuistung väljaandmistaotluse kohtusse saabumisest alates kümne päeva jooksul (KrMS § 450 lg 1), peab ka ringkonnakohus vaatama maakohtu määruse peale esitatud kaebuse kirjalikus menetluses läbi kümne päeva jooksul, arvates asja saabumisest ringkonnakohtusse (KrMS § 4511 lg 3). Asja läbivaatamise järel on mõlemad kohtuastmed kohustatud tegema põhjendatud otsuse väljaandmise õigusliku lubatavuse või lubamatuse kohta viivitamata (vt ka KrMS § 452 lg 3; aga samuti RKKKm nr 3-1-1-105-12, p 6). Seejuures on ringkonnakohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata (KrMS § 4511 lg 4). (p 56)
Väljaandmisvahistamise eeldused sõltuvad sellest, kas väljaandmisvahistamise taotlus on edastatud enne väljaandmistaotluse saabumist või taotletakse vahistamist väljaandmismenetluses (p 39).
Eesti ja USA vahel sõlmitud väljaandmislepingu kohaselt on väljaandmisvahistamine enne väljaandmistaotluse saabumist võimalik vaid juhtudel, kui asi on kiireloomuline (art 11 lg 1). Lisaks peab taotlev riik esitama nõuetekohase väljaandmisvahistamise taotluse, mis peab sisaldama mh asja tehiolude lühikest selgitust, milles võimaluse korral teatatakse kuriteo toimepanemise aeg ja koht (art 11 lg 2 punkt c), samuti teatist väljanõutava isiku suhtes koostatud vahistamismääruse või süü tõendamise või tema suhtes langetatud süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu kohta (art 11 lg 2 p e). Ka peab väljaandmisvahistamise taotlust edastav riik võtma kohustuse edastada taotluse saanud riigile väljaandmistaotlus 60 päeva jooksul (art 11 lg 2 p f ja art 11 lg 4). Kriminaalmenetluse seadustiku järgi on võimalik võtta isik enne väljaandmistaotluse saabumist vahi alla edasilükkamatutel juhtudel (KrMS § 447 lg 2). Vahistamist taotlev riik peab sellisel juhul kinnitama, et isiku suhtes on taotlevas riigis koostatud vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (KrMS § 447 lg 2 p 1), ja kohustuma viivitamatult välja saatma väljaandmistaotluse (KrMS § 447 lg 2 p 2). (p 40)
Väljaandmisvahistamise kiireloomulisus või edasilükkamatus eeldused, mille täidetust näitab üldjuhul juba see, et taotluse esitanud riik on soovinud väljaandmisvahistuse kohaldamist enne väljaandmistaotluse esitamist. Erandiks on juhtumid, mil ilmnevad asjaolud, mis asja kiireloomulisusele või edasilükkamatusele ühemõtteliselt vastu räägivad. Kohus, kes otsustab väljaandmisvahistamise üle enne väljaandmistaotluse laekumist, ei saa väljaandmist välistavaid asjaolusid üksikasjalikult kontrollida, sest enne taotluse saabumist on kohtu käsutuses väga piiratud teave. Öeldu ei tähenda aga seda, et kaitsepool ei võiks sellistele asjaoludele tähelepanu juhtida. Näiteks saab ta kahtluse alla seada ja esitada omapoolseid tõendeid selle kohta, et isiku väljaandmist taotletakse tema süüdistamiseks poliitiliste tõekspidamiste pärast (väljaandmislepingu art 4 lg 1 ja KrMS § 436 lg 1 p 3) või et isikule välisriigis etteheidetav tegu on Eesti seaduse kohaselt aegunud (väljaandmislepingu art 6 ja KrMS § 440 lg 1 p 3). Niisugusele väljaandmise õiguslikule takistusele osutamise korral peab kohus seda kontrollima ja kui kõnealune kaitseväide leiab kinnitust, siis tuleb väljaandmisvahistamisest keelduda (KrMS § 447 lg 4). (p 41)
Kui isiku väljaandmisvahistamist taotletakse väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses, on kohtul võimalik anda väljaandmist taotleva riigi vahistamisotsusele sisulisem hinnang. Samas ei ole Eesti kohtul ka sellisel juhul harilikult võimalik kontrollida kuriteokahtluse ega vahistamisaluste olemasolu. Eelkõige saab kohus kontrollida väljaandmistaotluses esitatud asjaolusid sellest vaatepunktist, kas taotluse põhjal on tuvastatav mõni väljaandmise õiguslik takistus, mis välistaks KrMS § 447 lg 4 alusel väljaandmisvahistuse. (p 42)
Kui väljaandmisvahistuse eeldused on täidetud, siis saab taotlust lahendav kohus kohaldada väljaandmisvahistamist asjakohases välislepingus või selle puudumisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tähtaja piires. Üldreeglina ei tohi väljaandmisvahistamise kestus enne väljaandmistaotluse saabumist ületada 40-päevast tähtaega. Näiteks Eesti-USA väljaandmislepingus on tehtud sellest reeglist aga erisus, mille kohaselt võib isiku, kellele on kohaldatud väljaandmisvahistust, vabastada 60 päeva möödumisel, kui väljaandmistaotlust pole esitatud. Seda, et isikut peetakse selles olukorras vahi all kauem kui 60 päeva, saab pidada õigustatuks vaid äärmiselt erandlikel juhtudel. Pärast väljaandmistaotluse saabumist tohib isikult väljaandmismenetluse tagamiseks vabaduse võtta kuni üheks aastaks ja seda tähtaega saab pikendada üksnes erandlikel asjaoludel (KrMS § 447 lg 7). EIK on rõhutanud, et kui vahistusega tagatakse sellist väljaandmist, mille eesmärgiks on kohtupidamine, mitte jõustunud kohtuotsuse täitmine, peab riik näitama üles erilist hoolikust ja kärmust, välistamaks väljaandmisvahistuse ülemäärast kestust, kuna sellisel juhul on isiku võimalused kaitseõigust teostada piiratud (EIK 03.02.2022, Komissarov vs. Tšehhi Vabariik, p 46; 24.03.2015, Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 42). Leides, et väljaandmisvahistuse õiguspärasuse kontroll ei pea olema nii sagedane ega selle ulatus nii lai kui vabaduse võtmisel EIÕK art 5 lg 1 punkti c alusel, on EIK pidanud siiski oluliseks, et kohus kontrolliks perioodiliselt ka pikaajalise väljaandmisvahistuse õiguspärasust (EIK 26.06.2012, Taylor vs. Eesti, p-d 51–56). Selle praktikaga on kooskõlas kohtu võimalus otsustada asjaoludest sõltuvalt nii, et väljaandmisvahistust kohaldatakse teatud perioodiks (näiteks kaheks kuuks), mille järel saab kontrollida isiku vahistamise jätkuvat põhjendatust. (p 43)
NB! Seisukoha muutus!
KrMS § 433 lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvusvahelist koostööd reguleerivas 19. peatükis sätestatuga. Väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamine, kui see võimaldab tagada isiku osavõtu väljaandmismenetlusest ja tema võimaliku väljaandmise seda taotlevale riigile, on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö sätetega. Mitte ükski KrMS 19. peatüki norm ei välista väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamist. Ka ei sisaldu sellist välistust asjassepuutuvas väljaandmislepingus. (p 45)
Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise põhiseaduslik alus PS § 20 lg 2 p 6, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks (RKKKm nr 3-1-1-101-13, p 10). Samas on kohus ka väljaandmismenetluses seotud PS § 11 teises lauses sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ehk ülemäärasuse keeluga, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (vt ka RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17). Sellest tulenevalt on Eesti kohtutel kohustus keelduda väljaandmisvahistuse kui kõige raskema tõkendiliigi kohaldamisest, kui see oleks kõiki asjaolusid silmas pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne. (p 46)
Väljaandmisvahistamise kergemaliigilise tõkendiga asendamise kasuks räägib ka rahvusvahelises suhtlemises kehtiv vastastikkuse põhimõte (principle of reciprocity). Osutatud printsiibi järgi tuleb eeliseid, soodustusi või karistusi, mida riik A kohaldab riigi B füüsilistele või juriidilistele isikutele, kohaldada riigil B samal viisil ka riigi A füüsilistele või juriidilistele isikutele. Kuna USA on kohaldanud isiku suhtes, kelle väljaandmisvahistamist Eesti taotles, asendustõkendit, on selline võimalus ka Eestil. (p 47)
Väljaandmisvahistuse asendamine tuleb kõne alla näiteks juhtudel, kui selle isiku vahistamise, kelle väljaandmisvahistamist taotletakse, muudab kõiki asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalseks näiteks tema terviseseisund või kuulumine mõnda haavatavasse gruppi (nt rase, eakas või erivajadustega inimene). Lisaks väljaantavast isikust tulenevatele kriteeriumitele tuleb väljaandmisvahistamise asendamise kaalumisel hinnata – menetluse isepära arvestades küll piiratud ulatuses – ka objektiivseid asjaolusid, näiteks isikule etteheidetava kuriteo raskust, teda välisriigis ähvardava karistuse pikkust ja võimalust, et väljaandmistaotlust ei ole võimalik rahuldada. (p 48)
Tõenäosus, et väljaandmisvahistus on tarvis asendada kergemaliigilise tõkendiga, suureneb ajas, sest mida kauem on isikult vabadus võetud, seda intensiivsem on tema vabaduspõhiõiguse riive (vt ka RKKKm nr 1-16-2411/677, p 40). Erandlikuks meetmeks tuleb vahistuse asendamist pidada aga olukorras, kus väljaandmisvahistust kohaldatakse enne väljaandmistaotluse saabumist ja isikult saab vabaduse võtta vaid piiratud ajaks. (p 49)
Sarnaselt väljaandmisvahistamisega on ka asendustõkendeid võimalik kohaldada KrMS 19. peatükis või asjakohases väljaandmislepingus nimetatud tähtajaks. See tähendab, et väljaandmisvahistuse asemel võib kohaldada elektroonilist valvet või kautsjonit üldjuhul kuni aasta aega, üksnes erandlikel juhtudel on võimalik seda tähtaega pikendada (KrMS § 447 lg 7). Ka muus osas tuleb asendustõkendite kohaldamisel väljaandmismenetluses lähtuda esmajoones KrMS 19. peatükis või väljaandmislepingus sätestatust. KrMS 4. peatükist tuleb juhinduda üksnes elektroonilise valve või kautsjoni formaalsete eelduste osas – näiteks peab kohus sarnaselt riigisisese menetlusega veenduma, et isiku elukoht vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. (p 50)
Väljaandmistaotlust lahendava riigi aktiivne tegutsemine selle nimel, et jõuda võimalikult kiirelt väljaandmist lubava või keelava otsuseni, teenib rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö efektiivsuse kõrval ka väljaandmisvahistusele allutatud isiku huve, sest tema vabaduspõhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb. Isikult vabaduse võtmine väljaandmisvahistuse korras on õigustatud üksnes niikaua, kuni toimub väljasaatmis- või väljaandmismenetlus. Kui sellist menetlust ei viida läbi vajaliku hoolsusega, siis ei ole kinnipidamine enam EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f alusel lubatav (viidatud Taylor vs. Eesti, p 41). Ka asjaolu, et väljaandmismenetluse kulgu on aeglustanud kaitsepoole vastuväited, ei vabasta riiki vastutusest kohtumenetluse ajal aset leidvate põhjendamatute viivituste eest (viidatud Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 50). (p 57)
|
Facebook
X.com