/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 921| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-4665/257 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2020

Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 1-17-9941/80, p 8 ja RKKKo 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks ja millega või kas üldse loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (RKKKo 3-1-1-83-10, p 19 ja RKKKo 3-1-1-66-12, p 9.4.) (p-d 10, 11)

4-19-1809/48 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.05.2020

Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)


KrMS § 183 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude suurus kindlaks määrata kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. (p 17)

KrMS § 183 lg 2 eesmärk on, et kriminaalasja materjalide väärteomenetlusse saatmisel ei jääks automaatselt riigi kanda menetluskulu, mis tekkinuks ka juhul, kui sama tegu oleks algusest peale uuritud väärteomenetluses. KrMS § 183 lg 2 annab võimaluse määrata sellise menetluskulu kandmiseks kohustatud isik kindlaks väärteomenetluse tulemuse põhjal väärteomenetluses ette nähtud korras. Väärteomenetluses saab otsustada üksnes selle üle, kes on kohustatud varem lõpetatud kriminaalmenetluse kulu kandma (või hüvitama), mitte aga selle kulu olemasolu ja suuruse üle. Seega peab kriminaalasja menetleja menetlust lõpetades ja kriminaalasja materjale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks saates tuvastama kriminaalmenetluse kulu olemasolu ja suuruse ning andma hinnangu, kas see kulu oleks tervikuna või mingis osas eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses. Jaatava vastuse korral on kriminaalasja menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti. (p-d 20-22)

Kriminaalasja menetleja hinnang, et lõpetatava kriminaalmenetluse kulu tekkinuks ka väärteomenetluses, pole siiski väärteoasja menetlejale täiel määral siduv. Nii võib ka alles väärteomenetluses selguda, et mingi kriminaalmenetluses tekkinud kulu (nt riigi ekspertiisikulu või kahtlustatava valitud kaitsjale makstud tasu), mille kandmiseks kohustatud isik jäeti kriminaalmenetluse lõpetamisel otsustada väärteomenetluse lahendis, ei oleks väärteomenetluses siiski tekkinud. Sellisel juhul on väärteoasja menetleja õigustatud ja kohustatud jätma kõneks oleva kulu riigi kanda, isegi juhul, kui menetlusalune isik jääb väärteos süüdi. (p 23)

Kohtueelses menetluses teeb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse uurimisasutus või prokuratuur (KrMS § 189 lg 1), kelle otsustus on vaidlustatav KrMS §-s 228 jj ette nähtud korras (KrMS § 191 lg 1). (p 28)

Menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine on võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel. Kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49.) Nimetatud põhimõtted kehtivad ka kohtueelses menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine hiljemalt koos menetluse lõpetamisega. Seega tuleb menetlusosalistel esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Hilinenult esitatud taotlus jääb läbi vaatamata. (p-d 29-30)

Menetlusosalisel peab olema võimalus esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus ja seda kinnitavad tõendid (kuludokumendid) õigeks ajaks. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse menetlusosalise enda taotlusel, on menetluse lõpetamine menetlusosalisele enamasti – ehkki mitte tingimata alati – mõistlikult ettenähtav ja ta saab koos kriminaalmenetluse lõpetamisega taotleda ka menetluskulu hüvitamist. Peaks aga uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetama omal algatusel või mingitel muudel asjaoludel nii, et see osutub mõne menetlusosalise jaoks ootamatuks, on kohtueelse menetleja ülesanne tagada, et menetlusosalistel oleks reaalne võimalus taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist. Üldjuhul piisab sellest, kui uurimisasutus või prokuratuur annab enne kriminaalmenetluse lõpetamist menetlusosalistele mõistliku tähtaja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse ja seda kinnitavate tõendite esitamiseks. (p 31)

Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)

1-17-4942/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.05.2020

Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse 2008/947/JSK artikli 1 lõiget 2 tuleb koostoimes sama raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktiga d tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse tunnustamine, millega on mõistetud vangistus, mis on jäetud täitmisele pööramata üksnes tingimusel, et täidetakse seadusjärgset kohustust hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest, kuulub selle raamotsuse kohaldamisalasse, kui see seadusjärgne kohustus nähtub nimetatud kohtuotsusest või selle kohtuotsuse alusel tehtud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevast otsusest. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-2/19). (p 15)

Viidatud otsuse nr C-2/19 punktides 55-58 selgitati muu hulgas, et kohustus hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest võib põhimõtteliselt kujutada endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui see on üks tingimustest, mis on vangistuse täitmisele pööramata jätmisele seatud. Raamotsuse artikli 2 punktidest 2 ja 7 järeldub, et kohtuotsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne on kindlaks määrata tingimused, millistel jäetakse mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede täitmisele pööramata, võimaldades nii täidesaatva liikmesriigi asutustel kohtuotsuse või karistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsuse alusel kindlaks teha, milliseid tingimuslikke meetmeid süüdimõistetule on kohaldatud. (p 16)

Süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest raamotsuse mõttes. Raamotsus on kohaldatav ka siis, kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatud isiku ainuke kohustus on hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest. KarS § 73 lg-s 1 nimetatud kohustus kujutab endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 ja artikli 4 lg 1 punkti d tähenduses. KrMS § 508^57 punkti 4 kohaselt võib tingimuslik meede muu hulgas seisneda ka isiku käitumist puudutava juhise andmises. Järelikult on viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sättega raamotsuse artikli 4 lg 1 p-s d kirjeldatud meede Eesti õigusesse üle võetud ning liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha ka siis, kui tegemist on karistusest tingimisi vabastamisega analoogiliselt KarS §-ga 73. (p 17)

Olukorras, kus tunnustamiseks esitatud välisriigi kohtu otsusega kindlaks määratud katseaeg on lõppenud ja puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks toime pannud uue kuriteo, puudub seaduslik alus ning võimalus välisriigi kohtu otsust tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha, olenemata sellest, kas muud menetlusseaduses loetletud eeldused on täidetud. KrMS § 489^11 lg 1 p 3 alusel lõpetatakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus määrusega, kui isik on temale kohtuotsuse või muu otsusega pandud kohustused täitnud. Katseaja lõppemine toob vältimatu järelmina kaasa taotluse suhtes alustatud asja menetluse lõpetamise. (p 19)

Lisateabe küsimist peab kohus KrMS § 508^61 kohaselt kaaluma ja kasutama eeskätt siis, kui tunnustamise käigus tekib n-ö põhjendatud kahtlus, keegi menetlusosalistest tõstatab küsimuse lisateabe vajaduse kohta või kohtul endal tekib selle kohta küsimusi (nt vastuolu tunnistuse ning sellele lisatud kohtuotsuse või pädeva asutuse tingimuste määramise kohta tehtud otsusega). (p 20)


Eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, mis on vajalik määruskaebuse lahendamiseks ning milles osalemiseks on süüdimõistetul õigus kasutada ka kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada määruskaebemenetluse raames. (p 24)

1-17-8089/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.05.2020

Kui kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud, miks kaebaja on sedavõrd ohtlik, et ambulatoorne sundravi tuleb asendada statsionaarse raviga, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)


Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39; vt ka RKKKm 1-10-8154/359, p 16). Statsionaarne sundravi on õigustatud vaid juhul, kui ravivajadusega isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet (RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 31, 33). (p 9)

Ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses võib erinevalt tsiviilkorras kinnisesse asutusse paigutamise alustest väljenduda ka sellistes tegudes, mis on suunatud erinevate karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede vastu, mitte üksnes elu või tervise vastu. Ohtlikkust tuleb igal üksikjuhul hinnata ja tuvastada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Sealjuures tuleb arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (nt kuidas väljenduvad või võivad tulevikus väljenduda diagnoosiga kaasnevad ohutegurid). (p 13)

KarS § 86 lg 1 alusel võib psühhiaatrilist sundravi määrata üksnes isikule, kes on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik. Teisisõnu saab sundravi kohaldamise alusena arvestada üksnes ohtlikkust, mis on tingitud sellest konkreetsest psüühikahäirest, mis on kriminaalmenetluses tuvastatud (vt ka RKTKm 3-2-1-155-13, p 39.6). See tähendab ühtlasi, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest. (p 14)

Ohtlikkuse hindamisel isiku varasemale käitumisele tuginemine ei ole välistatud, kuid ka sellisel juhul tuleb kohtul selgelt ja jälgitavalt näidata, miks on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (RKKKm 1-16-7389/30, p 15). Isiku seisundit tuleb hinnata kohtumääruse tegemise aja seisuga (RKKKm 1-16-7102/18, p 14). Mida kaugemale sellest kriminaalasja esemeks olnud teod jäävad, seda väiksem on nende mõju isiku ohtlikkuse hinnangule ning seda enam tuleb isiku jätkuvat ohtlikkust põhjendada muude asjaoludega. (p 15)

Pelgalt alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega ei saa isiku ohtlikkust õigustada (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 47.1-47.2). Pelk väide, et sundravi tuleb kohaldada, kuna ravimite võtmata jätmine ohustab isiku tervist ja tingib seega tema ohtlikkuse iseendale, läheb vastuollu kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa sundravi kohaldada üksnes põhjusel, et isik keeldub ravist vabatahtlikult (RKKKm 3-1-1-105-16, p 23; RKTKm 3-2-1-155-13, p 41; vt ka EIKo D.R. vs. Leedu, p 95). (p 17)


KrMS § 4021 lg 2 kohaselt on ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Ambulatoorse sundravi asendamise statsionaarsega võib kohus KrMS § 4021 lg 1 järgi otsustada muu hulgas tervishoiuteenuse osutaja taotlusel, arvestades sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvamust. Avalduse ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamiseks võib KrMS § 402^1 lg 1 alusel esitada ka ravialuse lähedane, seadusjärgne esindaja või kaitsja. (p 8)

Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39; vt ka RKKKm 1-10-8154/359, p 16). Statsionaarne sundravi on õigustatud vaid juhul, kui ravivajadusega isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet (RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 31, 33). (p 9)

Kohtul tuleb KrMS § 402^1 lg 1 alusel esitatud taotluse puhul hinnata, kas isikut on vaja jätkuvalt ravida ning kas ta on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et see õigustab temalt vabaduse võtmist. (p 10)

1-18-4590/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.05.2020

Süüdistuse tekst tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (vt nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 34)


Igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena. Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). (p 36)

Kättesaadavaks ja seega ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks võib lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus (RKTKo 3-2-1-22-07, p 13). (p 39)

Teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus on tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. (p 40)

Teavet ei muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud. (p 41)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)

Ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud kaitsjatasu hüvitamist tuleb taotleda ringkonnakohtult (vt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49). (p 47)


Kohtuotsuses ei ole välistatud õiguslike seisukohtade toetuseks jõustunud kohtulahendile viitamine, isegi kui seda lahendit ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. (p 33)

1-19-5146/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.05.2020

Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Korduvus tähendab KarS § 121 lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust. (p 9, vt ka p 10, 11)


Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Paljud karistusseadustiku eriosa kuriteokoosseisud sisaldavad ühe tunnusena vägivalda, mille all mõistetakse muu hulgas sellist tegu, mis vastab kehalise väärkohtlemise koosseisule (vt nt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Kui isik on varem pannud toime niisuguse kuriteo (nt KarS § 200 lg 1 või § 263 lg 1 p 1), mille käigus ta täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, avaldub uues kehalises väärkohtlemises tema retsidiivsus. Et ta on varemgi toime pannud sama teo, siis näitab see kalduvust kasutada vägivalda KarS § 121 tähenduses, täites kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse. Öeldu ei sõltu sellest, kuhu on kehalise väärkohtlemise koosseisulisi tunnuseid hõlmav kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosas paigutatud ja milliste õigushüvede kaitsele on see lisaks KarS §-ga 121 kaitstavale õigushüvele veel suunatud (nt KarS § 263 lg 1 p 1 puhul avalik kord). Mõistagi langeb KarS § 121 lg 2 p 3 alla ka varasem raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118), mis sisaldab kehalise väärkohtlemise koosseisu realiseerimist (täpsemini tervise kahjustamist) (vt RKKKo 1-17-105/35, p 11). (p 10)

Samuti täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse varem toime pandud tapmine (KarS § 113) või mõrv (KarS § 114). KarS § 121 kaitseb teise inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Inimese tervis on olemuslikult seotud elu kui õigushüvega. Elu kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud on suunatud sisuliselt inimese kehalise puutumatuse kõige intensiivsema ründe vastu. Kuna elu on tervisest õigushüvena kaalukam ehk siis seda kaitsvad koosseisud ületavad oma raskusastmelt kehalise väärkohtlemise koosseisu, siis seda enam täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse ka varem toime pandud tapmine või mõrv. Kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud näiteks mõrva eest, näitab seegi tema retsidiivsust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. (p 11)

Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)


Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)

1-18-7408/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2020

Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)

Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)


Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 300^1 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)


KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)


Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)

Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)


Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)

1-18-7807/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.05.2020

Varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. (p 11)

Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. (p 12)

Altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt RKKKo 3-1-1-31-14, p 21.1.) Abstraktne lubadus toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni ei ole piisavalt konkretiseeritud tegu. Sellises olukorras on tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele. (p 13)


Kohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo 1-17-5210/59, p 34). (p 12)


Õigusteenuse osutajal on õigus kliendiga selliselt kokku leppida, et isegi kui töötunde kulub tegelikkuses rohkem, siis arve esitatakse väiksema arvu tundide eest. Kokkulepitud ajamahtu ületavad tunnid jäävad sel juhul tasustamata. Alust advokaadi tunnitasu ümberarvutamiseks selline kokkulepe ei anna. (p 16)


Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Kohtul ei ole ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. (p 20)

1-19-7121/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.05.2020

KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt ei ole kutse kinnitamata jätmisel adressaadi poolt alati õiguslikku tähendust. Vaid juhul, kui vastust ei saadeta menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressil saadetud kutsele, peab kutse saatja kutsuma isiku kohtusse tavaposti kasutades. Juhul, kui menetleja on kasutanud kutse saatmisel sellist meiliaadressi, mida ta ei ole ise välja selgitanud, ei ole adressaadi kättesaamiskinnituse saabumata jäämise korral vajalik saata kutset allkirja vastu väljastatava postisaadetisena või anda seda üle allkirja vastu. Elektronposti aadress, mida menetleja ei ole ise välja selgitanud, saab KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause tähenduses olla üksnes selline meiliaadress, mille on menetlejale teatavaks teinud menetlusosaline. Kõik ülejäänud viisid, kuidas menetleja võib elektronposti aadressist teadlikuks saada (nt otsib menetleja menetlusosalise tööandja meiliaadressi üles Interneti abil, saab sellest teadlikuks tööandjale helistades, kasutab oma andmebaasis salvestatud aadressi), tuleb lugeda elektronposti aadressi väljaselgitamiseks menetleja poolt KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause mõttes. Juhul, kui menetleja saadab kutse e-posti aadressile, mille ta on ise välja selgitanud, kuid jätab kolme tööpäeva jooksul arvates selle saatmisest kutse kättesaamise kohta kinnituse saamata jätmise korral kutse allkirja vastu väljastatava postisaadetisena saatmata või kutse allkirja vastu üle andmata, pole isikut menetleja juurde kutsutud (vt RKKKm 3-1-1-11-13, p-d 12 ja 13). (p 6)


Trahvihoiatuseta isiku trahvimine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt nt RKKKm 1-16-10503/126, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-16, p 15). (p 8)

4-19-447/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.04.2020

Ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 15^1 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)


Riigikohus on varem märkinud ka seda, et isiku süüküsimuse lahendamisel vaid kaudsetele tõenditele tuginedes tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga kogum, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude kohta. Sel põhjusel omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Järelikult eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (RKKKo 3-1-1-55-13, p 7 koos viitega RKKKo-le 3-1-1-15-12, p 14). Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks kõnealust praktikat osaliselt muuta. (p 11)

Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, p 10). Põhimõtteliselt on küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt. Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud. (p 13)

Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk). (p 14)

Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 15^1 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)

1-19-8262/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.04.2020

Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)


Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)


KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)


Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)

Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p 43–44)

Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)

Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)


Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

1-15-6483/415 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.04.2020

KrMS § 385 p 20 kohaselt pole määruskaebe korras edasi kaevatav maakohtu protokolliline määrus, millega lahendati kaitsja taotlus ja võeti seisukoht küsimuses, kas rahvakohtuniku asendamise tõttu muutunud kohtukoosseis peab alustama kriminaalasja arutamist algusest peale. Tegemist on menetluse käiku korraldava lahendiga (vt nt RKKKm 1-16-10503/150, p 34). KrMS § 385 p-s 20 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu ei ole võimalik sättes toodud määruse peale esitatud määruskaebuse väidete põhjendatust sisuliselt hinnata, vaid kaebuses sisalduvat kriitikat saab KrMS § 383 lg 2 kohaselt vajadusel korrata kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis. (p 19)

Ekslik on arvamus, et määruskaebuse esitamise lubatavust saab põhjendada erandlike asjaoludega, s.o kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud lahendi punktides 15–18 asus kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ühesele seisukohale, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainuke alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusevastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p 15; RKKKm 3-1-1-23-16, p-d 23 ja 24; RKKKm 1-17-1205/147, p 22; RKKKm 3-1-1-3-17, p 29). Määruskaebuse lubatavuse aspektist pole asjasse puutuv see, kas kriminaalasja tehiolud on erandlikud või rikub maakohtu määrus oluliselt süüdistatavate põhiõigusi. (p 20)

Kui maakohus tuvastab menetlusosaliste poolt nende õiguste kuritarvitamise, võib see kriminaalasja edasisel arutamisel olla oluline menetlusaja mõistlikkuse hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-81-11, p 19; vt ka vahistamise jätkuva põhjendatusega seonduvalt RKKKm 1-16-9171/1206, p 14 ja RKKKm 1-16-2411/677, p-d 34–38). (p 21)


Seadusandja on KrMS § 339 lg 1 p-des 1–11 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi hinnanud sedavõrd kaalukateks vigadeks, et nende tuvastamise korral ei saa kohtuliku arutamise tulemina kujunenud kohtulahendit ühelgi juhul pidada sisuliselt õigeks. Seetõttu puudub eelneval menetlusel kohtulahendit legitimeeriv toime, mis omakorda tingib kohtumenetluse osalise või täieliku kordamise samas kohtuastmes. (Vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 11 ja RKKKm 3-1-1-37-11, p 12.1.) (p 23)


Otsustamaks, missugusel juhul saab kõneleda kohtulahendi tegemisest ebaseaduslikus kohtukoosseisus, tuleb arvestada ühest küljest seda, millised nõuded seab menetlusseadustik kohtukoosseisu moodustamisele, teisalt aga hinnata kohtulahendi tegemist reguleerivaid sätteid. (p 24)

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis (§ 18 lg 1), teise astme kuritegude kriminaalasju ning kriminaalasju lihtmenetluses aga kohtunik ainuisikuliselt (§ 18 lg 2). Lisaks on KrMS § 18 lg 4 järgi võimalik kaasata kohtuistungile varukohtunik või varurahvakohtunik juhuks, mil kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev ja võib tekkida vajadus kohtunik või rahvakohtunik asendada. Ringkonnakohtus arutab kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis, kuhu võib kaasata ka sama kohturingkonna maakohtu kohtuniku (§ 19 lg-d 1 ja 2). Eelmenetlust võib maa- või ringkonnakohtu kohtunik toimetada ainuisikuliselt (§ 18 lg 5 ja § 19 lg 1 teine lause), v.a eelistungi korraldamisel KrMS § 327 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Nende nõuete eiramisest piisab, et tuvastada KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusõiguse rikkumine. Tegemist pole aga ainukeste kriminaalmenetluse reeglitega, mille rikkumine tähendab seda, et kohtulahend on tehtud ebaseaduslikus kohtukoosseisus. (p 25)

Kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud peavad olema osalenud ka asja arutamisel, vastasel juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumisega (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). Teisisõnu on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 12). (p 26)

KrMS § 339 lg 1 p 1 rikkumisena on käsitatud sedagi, kui apellatsioonimenetluses teeb kohtuotsuse eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis ja eelmenetluses on tehtud otsustusi, mis mõjutavad kriminaalasja edasise arutamise käiku ning apellatsioonimenetluse tulemusena kujunenud kohtuotsuse sisu (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 15). Olukorras, kus kriminaalasja arutav kohtukoosseis enne kohtuniku pensioneerumist lahendini ei jõua, antakse kriminaalasja menetlemine üle uuele kohtukoosseisule, kes peab alustama süüküsimuse lahendamist otsast peale (vt RKKKm 1-16-9171/1206, p 13). (p 27)

Riigikohtu praktikast tuleb ühemõtteliselt arusaam, et kohtukoosseisu seaduslikkuse kontrollimisel ei saa piirduda KrMS §-des 18 ja 19 ette nähtud formaalsete kriteeriumite järgimisega, vaid nõutav on muu hulgas seegi, et kooskõlas kõnealuste sätetega moodustatud kohtukoosseis on arutanud kriminaalasja algusest lõpuni. Kui kohtukoosseis kriminaalasja arutamise kestel muutub, tuleb alustada asja arutamisega algusest peale. Erandi saab teha siis, kui on täidetud KrMS § 18 lg-s 4 sätestatud eeldused. (p 28)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eriti oluliseks võib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist pidada isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainult ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus. Kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Sellega haakub ka KrMS § 18 lg-s 4 sisalduv erand, mis võimaldab juhul, kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, kaasata kohtumäärusega kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ning tõendite vahetu uurimise juures viibimise tõttu ei too sellisel juhul kohtukoosseisu liikme muutus kaasa vajadust alustada kohtulikku uurimist algusest peale. Ühtlasi järeldub KrMS § 18 lg 4 teisest lausest üheselt, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. (p 29)

Ka KrMS § 15 lg-s 1 sisalduv tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõte võimaldab erandeid (viimati RKKKm 1-12-5921/425, p 11). Samas KrMS § 18 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisu liikme asendamise korrast erandi tegemise võimalust seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik kehtiva menetlusseaduse tõlgendamisel lähtuda EIK praktikast, milles on mõnel juhul tõepoolest aktsepteeritud menetluse uuesti alustamata jätmist erandlike asjaolude tõttu (vt nt EIK 6. detsembri 2016. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44, 9. juuli 2002. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja 10. veebruari 2005. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51). De lege ferenda võib seadusandja näha ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga. Oluline on aga rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle kohaldamispraktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. (Vt RKKKm 1-16-2411/677, p 17; vrd ka RKKKo 3-1-1-125-06, p 9.) (p 30)

Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kuidas peaks üldkorras esimese ja teise astme kuritegusid puudutavat kriminaalasja arutav kohtukoosseis toimima siis, kui prokuratuur muudab süüdistust või loobub osaliselt süüdistusest nii, et muudatuse tulemusena jääb menetluse esemeks üksnes teise astme kuritegu. Teisisõnu, kas sellisel juhul tohib kriminaalasja arutamist jätkata kohtunik ainuisikuliselt või peab asja edasi arutama kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Lühi- ja kokkuleppemenetluse puhul on see üheselt reguleeritud: KrMS § 18 lg 2, § 2371 lg 1 ja § 250 lg 1 kohaselt saab kohtunik jätkata asja arutamist ainuisikuliselt. Sel moel toimimise lubatavust saab eelkõige põhjendada lihtmenetlustes tõendite uurimise, kohtuliku arutamise tingimuste ning kohtulahendi sisu kohta kehtestatud nõuetega (vt nt KrMS § 233 lg 1, § 237 lg 4, § 238 ja §-d 247–249). Üldmenetluses sarnaseid kohtukoosseisu muutmise aluseid ette nähtud ei ole. Juhul, kui näiteks prokuröri süüdistusest osalise loobumise tõttu piirdub üldmenetluses arutatav kriminaalasi teise astme kuriteo või kuritegudega, on asja arutamist pädev jätkama maakohtunik ainuisikuliselt (KrMS § 18 lg 2). KrMS § 14 lg 2 ls 1 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja kohus peab tegema menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301). Kuigi kohtulik arutamine hõlmab kohtupraktikas juurdunud arusaama järgi ka kohtuotsuse tegemist (vt nt RKKKm 3-1-1-54-14, p 6.2), toetab sellist järeldust õigeksmõistmise lõplikkus ja prokuröril puuduv edasikaebeõigus (KrMS § 318 lg 3 p 5). (p 31)


Kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud peavad olema osalenud ka asja arutamisel, vastasel juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumisega (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). Teisisõnu on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 12). (p 26)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eriti oluliseks võib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist pidada isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainult ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus. Kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Sellega haakub ka KrMS § 18 lg-s 4 sisalduv erand, mis võimaldab juhul, kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, kaasata kohtumäärusega kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ning tõendite vahetu uurimise juures viibimise tõttu ei too sellisel juhul kohtukoosseisu liikme muutus kaasa vajadust alustada kohtulikku uurimist algusest peale. Ühtlasi järeldub KrMS § 18 lg 4 teisest lausest üheselt, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. (p 29)

Ka KrMS § 15 lg-s 1 sisalduv tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõte võimaldab erandeid (viimati RKKKm 1-12-5921/425, p 11). Samas KrMS § 18 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisu liikme asendamise korrast erandi tegemise võimalust seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik kehtiva menetlusseaduse tõlgendamisel lähtuda EIK praktikast, milles on mõnel juhul tõepoolest aktsepteeritud menetluse uuesti alustamata jätmist erandlike asjaolude tõttu (vt nt EIK 6. detsembri 2016. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44, 9. juuli 2002. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja 10. veebruari 2005. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51). De lege ferenda võib seadusandja näha ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga. Oluline on aga rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle kohaldamispraktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. (Vt RKKKm 1-16-2411/677, p 17; vrd ka RKKKo 3-1-1-125-06, p 9.) ( 30)

1-18-2232/179 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.04.2020

KarS § 184 lg-s 21 kirjeldatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. (Vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 30 ning RKKKo 3-1-1-18-08, p 17.) Nii võib KarS § 184 lg 21 alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu. (p 52)

Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 12^1 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 2^1 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 2^1 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 2^1 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 21 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2^1 dispositsioonist välja. (p 79)


Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 12^1 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 2^1 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 2^1 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 2^1 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)


Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)


Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta käideldud narkootilise või psühhotroopse aine hinda õigesti või tuleb nende hinnangul väidetavalt taotletud või saadud kasust maha arvata selle aine ostuhind, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab väidetavalt taotletud kasust maha arvama. Samasugune tõendamiskoormus lasub kaitsepoolel näiteks ka juhtudel, mil vaidlustatud on narkootilise aine suure koguse tuvastatus. (Vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 25.) (p 66)

Seega juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja esitab versiooni, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega kaasnes või pidi tulevikus kaasnema teatud suurusega kulu, mis tuleb toimepanija loodetud kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 29 ja RKKKo 4-16-6037/46, p 20). (p 67)


Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 71)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 2^1 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2^1 dispositsioonist välja. (p 79)

1-19-2627/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.03.2020

Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. (p 22)

Riigikohtu praktikas (RKKKo 1-17-8179/92, p-d 13 ja 16; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5; RKKKo 3-1-1-121-06, p 13; RKKKo 3-1-1-95-16, p 28) on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. (p-d 23 ja 24)

Olukorras, kus tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis, on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Nimelt ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (RKKKo 1-17-5760/47, p 11). Olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, ei ole puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. (p-d 25 ja 26)


Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (RKKKo 3-1-1-56-15, p 10). (p 33)

NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik. (p 34)

Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (RKKKo 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2015. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt RKKKo 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise. (p 35)

Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. (p 36)

4-19-2526/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.03.2020

VMS § 106 lg 11 kohaselt võib välismaalase lühiajalise töötamise registreerida, kui välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised ning tööandja on Eestis registreeritud. Need nõuded peavad olema välismaalase Eestis töötamise jooksul jätkuvalt täidetud (VMS § 106 lg 12). Välismaalane võib Eestis tööle asuda alates sellest kalendripäevast, kui Politsei- ja Piirivalveamet on teinud otsuse registreerida välismaalase lühiajaline töötamine (VMS § 107^1 lg 2). Siseministri 4. detsembri 2015. a määruse nr 67 „Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise kord“ (edaspidi määrus) § 1 lg 1 kohaselt esitab lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse Politsei- ja Piirivalveametile tööandja. Taotluses tuleb esitada erinevaid andmeid tööandja, töötaja, töökoha, töötasu jm kohta (määruse § 8). Taotluse esitamisega kinnitab tööandja, et ta on veendunud välismaalase vastavuses töökoha nõuetele (välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 252 SE seletuskiri, lk 15). VMS § 280 lg 1 p 5 kohustab välismaalast mh teavitama Politsei- ja Piirivalveametit töötamistingimuste muutumisest, lepingu lõpetamisest ja töösuhte lõppemisest. Sarnane kohustus on ka tööandjal (VMS § 285 lg 1). Otsus välismaalase lühiajalise Eestis töötamise kohta tehakse tööandja esitatud andmete alusel (mh töökoha, töötasu jmt andmed), mis võivad tööandja vahetumisel muutuda. Uue registreerimistaotluse esitamisel saab Politsei- ja Piirivalveamet kontrollida välismaalase lühiajalise töötamise lubatavust uue tööandja juures. Seega on välismaalase lühiajalise töötamise Eestis registreerimine tööandjapõhine ja eeldab enne uuele töökohale asumist Politsei- ja Piirivalveametis registreerimist. (p-d 7-8)


Juriidiline isik kui abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises on kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et juriidilise isiku väärteoasjades peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma mainitud füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. (RKKKo 4-18-6507/42, p-d 26-28.) (p 10)

Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)


Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)


KrMS § 10 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel. Menetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kõik seda valdavad. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde (vt nt RKKKm 3-1-1-62-15, p 9). VTMS § 2 alusel laienevad osundatud sätted ka väärteomenetlusele. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks. (RKKKo 3-1-1-22-14, p 10.1.) (p 12)

1-17-11682/102 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.03.2020

Surmaga kaotab kahtlustatav/süüdistatav menetlusosalise staatuse ja temast saab isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Sellise isiku varem antud ütluste avaldamine on võimalik KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo 3-1-1-80-08, p-d 10 ja 12). (p 22)

Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)


Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 26)

1-19-9448/32 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.03.2020

Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt RKKKm 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 3-1-1-110-15, p 21 ja RKKKm 3-1-1-15-16, p 13). (p 8)


Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. (p 9)

1-17-6021/333 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2020

KrMS § 341 lg-s 5 sätestatud reformatio in peius-keelust tuleneb muu hulgas, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes kaitsja apellatsiooni põhjal, ei või esimese astme kohus asja uuesti arutades mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud otsusega (vt ka RKKKo 1-18-117/65, p 13). Ühe erandina kehtestab aga KrMS § 341 lg 6 teine lause, et esimese astme kohus võib raskendada süüdistatava olukorda juhul, kui seda taotleti prokuröri või kannatanu apellatsioonis, mille põhjendatust ei saanud ringkonnakohus asja uueks arutamiseks saatmisel hinnata. (p 16)

Olukorras, kus prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse ja ringkonnakohus tühistab lahendi täies ulatuses, andmata seejuures hinnangut prokuröri argumentidele, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata (vt ka mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 23 ja 24-24.2 ning RKKKo 3-1-1-90-11, p-d 14-16). Jättes prokuröri kaebuse aga rahuldamata, võtab ringkonnakohus maakohtult uue otsuse tegemisel võimaluse süüdistatavate karistust raskendada. Prokurör saaks niisuguse olukorra kujunemist vältida, esitades Riigikohtule seaduses ette nähtud tähtaja jooksul määruskaebuse. Kui ta seda ei tee, langeb ära võimalus karistada süüdistatavaid uue otsusega raskemalt võrreldes tühistatud otsusega. Kaebeõiguse kasutamata jätmisega loobub prokurör sisuliselt võimalusest uue otsuse tegemisel süüdistatavate karistuste raskendamiseks. (p-d 18-19)

1-19-8835/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.03.2020

Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Üldine vahistamisalus tuleneb küll KrMS § 130 lg-st 2, kuid KrMS § 3951 lg 2 annab aluse raske psüühikahäirega kahtlustatava vahistamiseks psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse sätete järgi. Seega tuleb vaimse häirega isiku vahistamist eelistatult toimetada osutatud korras, mis tagab tema kinnipidamise sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). Seejuures ei ole sundravimenetluses isiku vahistamise vältimatuks eelduseks see, et talle oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. KrMS § 3951 lg 2 alusel võib isiku vahistada ka siis, kui kogutud on muid kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad raske psüühikahäire olemasolu. Kohus saab vajadusel juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab sellega nõustumise korral vahistamisalust kohtuistungil muuta. (RKKKm 1-19-401/34, p-d 12-18.) (p 8)

1-19-6227/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.02.2020

Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, saab tugineda kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele ja jõuda järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (vt RKKKm 3-1-1-103-16, p 27; RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). (p 6)

Arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)


Kriminaalmenetluse raames tehtud arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)

Kokku: 921| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json