/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 884| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7111/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019
KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9) Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11) Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12) Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14) Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18) KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 22) Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1067). (p 23) Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59.) (p 24) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25)
1-17-3858/93 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.09.2019
Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. (p 10) Põhimõtteliselt ei saa välistada situatsioone, kus KrMS § 364 järgimine ei ole obligatoorne, s.o kõrgema kohtu seisukohtadest õigusküsimustes on ka samas kohtuasjas võimalik irduda. Nii ei ole faktikohtud seotud kõrgemal seisva kohtu seisukohtadega näiteks juhul, kui kriminaalasja uue läbivaatamise ajaks on muutunud otsuse tegemise aluseks olnud seadus, Riigikohus on asjasse puutuvas õigusküsimuses revideerinud enda õiguskäsitlust või on ilmnenud asjasse puutuva sätte põhiseadusvastasus, sh kui asja uuesti läbivaatav kohus jätab asjakohase sätte selle põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata. (p 12)
Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. KrMS §-s 364 sätestatut eirates rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 10 ja 12)
1-17-11930/45 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019
Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
Arutades üldmenetluses uuesti süüdistatava kuritegu, mille kohta varem toimunud lühimenetluses tehtud otsuse vaidlustas üksnes süüdistatava kaitsja, ei ole kohus seotud lühimenetluses KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse raskendamise keeluga. (p 14) Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019
Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)
Tulenevalt KrMS § 34^1 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12) Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)
1-15-1452/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.06.2019
Senises kohtupraktikas on kohtuotsuse tõlke viibimist käsitatud võimaliku mõjuva põhjusena kassatsioonitähtaja ennistamisel KrMS § 172 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-31-14, p-d 38-38.2). Praeguseks on õiguslik olukord aga muutunud. Alates 16. jaanuarist 2016 kehtib KrMS § 10 lg 10, mis sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Kuigi ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsiooni esitamise õigust mitte vahetult süüdistataval endal, vaid tema advokaadist kaitsjal (KrMS § 344 lg 3 p 2), ei ole ka kassatsioonimenetluses süüdistatav ja kaitsja käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-8-17, p 9). Eirata ei saa tõsiasja, et efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles. Seega tuleb kassatsioonimenetluses kaebetähtaja arvutamisel silmas pidada, kas eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on ringkonnakohtu otsus tõlgitud. (p 17) Samas tuleb tähele panna, et KrMS § 10 lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd KrMS § 319 lg 3) või juba vabadusekaotuslikku karistust kandva süüdistatava puhul. Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel). (p 18)
Arvestades jälitustoimingu eripära, ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Vastava taotluse esitamise korral lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 668; RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3). (p 20) Kriminaalasja juurde tuleb võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-89-15, p 27). (p 21)
1-17-2291/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2019
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 296^2 lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 296^2 lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)
1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega. Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada. Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)
1-19-1933/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2019
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7) Kui advokaadibüroo asukoht, mille kaudu kaitsja riigi õigusabi osutas, asub ühes linnas, ja kaitsealusega kohtumiseks tuleb sõita teise (kõrval asuvasse) valda, on täidetud korra § 17 lg 1 teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt hüvitatakse sõidukulu, kui riigi õigusabi osutati mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. (p 10) Sõidukulu arvestamisel peab lähtuma advokaadibüroo asukohast. Nimelt hüvitatakse korra § 17 lg 4 järgi sõidukulud ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud määruses lähetusega seotud sõidukulude hüvitamise kohta sätestatud tingimustel, arvestades korra §-s 17 sätestatud erisusi. ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ § 3 lg 4 p 1 järgi võetakse lähetusega seotud sõidukulu hüvitamisel aluseks isiku alaline teenistuskoht. Alalise teenistuskohana tuleb riigi õigusabi osutamise tähenduses mõista advokaadibüroo asukohta. Eelnevat järeldust toetab tõsiasi, et ka korra § 15^1 kohaselt tuleb juhul, kui otsustama peab hüvitise sõidule kulutatud aja eest, lähtuda advokaadibüroo asukohast. (p 11)
1-18-10372/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2019
KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (KrMS § 341^1 p 3). Kui sedastatakse, et apellandil puudub KrMS § 318 lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. (p 7) Kui süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse, ei saa nad maakohtu otsust vaidlustada KrMS § 318 lg 4 teisest lausest tulenevalt. Olukorras, kus süüdistatav aga märgib, et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud, on käsitatav selge etteheitena kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. (p 8) Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm nr 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9) Kui ringkonnakohus peab hindama, kas KrMS § 313 lg 1 p-s 10^1 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, tuleb silmas pidada KrMS § 245 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt RKKKo 3-1-1-103-15, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Samuti peab vaagima, kas KrMS § 313 lg 1 p 10^1 alusel tehtud märge saab mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on KrMS § 38 lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja KrMS § 313 lg 1 p 10^1 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 6^1 kohaselt). Kui tuvastatakse, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tehakse vajadusel kindlaks karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. (p-d 10-11)
Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)
1-18-9343/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.05.2019
Isikuvastase kuriteo mõistet KrMS § 141^1 lg 1 tähenduses ei saa sisustada sedavõrd kitsalt, et see piirduks vaid karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud rikkumistega. Isikuvastase kuriteona KrMS § 141^1 lg 1 mõttes on käsitatav ka KarS §-s 157^3 sätestatud kuritegu ehk ahistav jälitamine. (p-d 9 ja 16)
1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21) Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21) Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24) Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27) Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29) Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31) Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40) Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43) Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
1-19-401/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.05.2019
Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p 12). (p 9)
Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Niisugusest seisukohast on lähtunud seadusandja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisel §-ga 395^1. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjale tulenes erikorra loomise vajadus sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervetega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla samad (seletuskiri lk 120). Analoogselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud mitmetes lahendites, et üldjuhul on ebaterve psüühikaga inimese vabaduse võtmine õigustatud haiglas või sarnases kohases asutuses (vt nt EIK 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 147). (p 12) Kohtumenetluses üldalusel vahi all pidamise maksimaalset tähtaega seaduses sätestatud ei ole (samas vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 20-25). KrMS § 395^1 lg 2 võimaldab vahistada raske psüühikahäirega kahtlustatava KrMS 16. peatükis sätestatud erikorra järgi. (p 13) KrMS § 395^1 lg 2 esimene alternatiivi kohaselt saab sundravimenetluses isiku vahistada ka üksnes tema ohtlikkusele tuginedes, kui menetlusest kõrvalehoidumise ja/või uute kuritegude toimepanemise ohtu ei esine. (p 13.1) Sundravimenetlusele allutatud isik ei või olla vahistatud üle kuue kuu (KrMS § 395^1 lg 6). Erandlikel asjaoludel saab sundravimenetlusele allutatud isiku vahistamistähtaega pikendada kuni ühe aastani (KrMS § 395^1 lg 7). Kuna seadus ei erista siin kohtueelset ja kohtumenetlust, on see tähtaeg absoluutne, hõlmates ka kohtumenetluse. (p 13.3) Sundravimenetluses vahistatud isiku kinnipidamistingimused erinevad üldalusel vahistatu kinnipidamistingimustest. KrMS § 130 alusel eelvangistust kandvad isikud paigutatakse vangla eelvangistusosakonda või arestimajja (vangistusseaduse § 90 lg 2). KrMS § 395^1 lg 1 alusel paigutatakse sundravimenetluses vahistatud isik vangla meditsiiniosakonda või psühhiaatria tervishoiuteenust osutavasse haiglasse. Vangla meditsiiniosakonna ja psühhiaatriahaigla kinnipidamistingimused on erinevad. KrMS § 395^2 alusel vahistatu kinnipidamiskohaks peab üldjuhul olema haigla ja vanglas on psüühikahäirega isiku kinnipidamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel, nt kui haiglas ei leidu kinnipidamiseks vajalikul hulgal kohti. Kuna otsustus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma vahistamismääruse resolutsioonis (vt ka RKKKo 3-1-1-20-14, p 11.1). Sõltuvalt asjaoludest võib kinnipidamiskoha valiku sõnastada ka tingimuslikult, võimaldades näiteks haiglas vabade kohtade puudumisel pidada isikut kinni vangla meditsiiniosakonnas. (p 13.4) KrMS 16. peatüki sätete alusel vaimse häirega isiku vahistamise kord on erinev KrMS §-s 130 kehtestatud vahistamise üldkorrast, võimaldades enam arvestada psüühikahäirega isiku seisundit. Seega tuleb raske psüühikahäirega isiku vahistamist toimetada eelistatult sundravi kohaldamise menetluses KrMS § 395^1 alusel, mis tagab, et isikut peetakse kinni talle sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). (p 14) Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 395^1 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 395^1 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 137^2 lg 1 alusel. (p 15) KrMS 16. ptk-s sätestatud sundravi kohaldamise menetlusele ülemineku vältimatuks eelduseks ei ole see, et isikule oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sundravimenetlust saab kohaldada ja KrMS § 395^1 lg 2 alusel kahtlustatava vahistada ka siis, kui ekspertiisi ei ole (veel) tehtud, kuid kogutud on muid kaalukaid tõendeid (nt mõnes varasemas menetluses tehtud ekspertiisiakt), mis kinnitavad, et isikul on raske psüühikahäire. (p 16) Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17) Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)
Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 395^1 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 395^1 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 137^2 lg 1 alusel. (p 15) Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17)
Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)
1-16-4665/224 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2019
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)
Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)
KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17) KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18) Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19) Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)
KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24) Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 296^2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25) Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)
1-17-9941/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2019
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12) KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13) Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14) KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
1-18-8222/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.03.2019
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7) Põhjendatud kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse olemasolu tõendamise kohustus lasub prokuratuuril, mistõttu peab vahistamise nõuetekohane argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas lasub ka maa- ja ringkonnakohtul kohustus kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtlustuse olemasolu. Seejuures ei pruugi kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 17 ja 19). (p 8) Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9) Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13) Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14) Kuna enam kui pooleteise aasta jooksul ei ilmnenud ühtki uut asjaolu, mis viitaks narkokuritegude jätkuva toimepanemise ohule, ei olnud kahtlustatava vahistamine vältimatult vajalik. (p 19) Ainuüksi välisriikide külastamine ei anna alust arvata, et isik võib asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. (p 20)
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7) Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13) Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14)
Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9)
1-18-4908/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.03.2019
21. märtsil 1983 Strasbourgis koostatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lg 1 punkti d kohaselt võib üks riik tema territooriumil karistatud isiku konventsiooni alusel tema elukohariigile üle anda, kui karistatud isik sellega nõustub. Euroopa Nõukogu on 18. detsembril 1997 vastu võtnud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli, mille artikli 1 lg 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas lisaprotokolli sätetega. Lisaprotokolli artikli 3 lg 1 näeb ette, et karistava riigi palvel võib elukohariik nõustuda kohtulikult karistatud isiku üleandmisega ilma isiku nõusolekuta, kui viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Seega nõuab konventsioon isiku üleandmiseks küll tema nõusolekut, kuid teatud tingimuste esinemisel ei ole see siiski vältimatult vajalik. (p-d 18-19) Kriminaalmenetluse seadustik käsitleb nõusoleku küsimust konventsiooni ja selle lisaprotokolliga sama moodi. KrMS § 477 lg-te 2 ja 3 regulatsioon on kooskõlas nii konventsiooni kui ka lisaprotokolliga. (p 20) Asjaolu, et isik on süüdi mõistetud Norras, kuid Norra vanglate ülerahvastatuse tõttu kannab karistust Hollandi territooriumil, ei mõjuta isiku üleandmise eelduste täidetust KrMS § 477 lg 3 mõttes. Samuti ei kohaldata sellisel juhul Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted. (p 21)
Olukorras, kus esineb ebakõla isiku eelvangistuses viibitud aja osas ning on tõsiselt võetav kahtlus, et maakohus on eksinud isiku ärakandmata karistuse pikkuse määramisel tema kahjuks enam kui nelja kuuga, kuid maa- ega ringkonnakohus ei ole vastuolulistele lähteandmetele tähelepanu pööranud, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 24-25)
1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21) Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22) Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23) Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25) Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
1-18-1247/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2019
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 2^1 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo 3-1-1-73-15, p 21). Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (p 37) Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus. Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. (p-d 53-54)
Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta täisealise, kuid vaimse alaarenguga kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise erisusi kohtueelses menetluses ega näe ette nende ütluste avaldamise võimalusi kohtulikul arutamisel. Tegemist seaduselüngaga, mis on KrMS § 2 p 4 alusel tõlgenduslikult ületatav. KrMS §-de 70 ja 290^1 eesmärk on ühest küljest vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. Teisalt on sätete eesmärk tagada videosalvestamise, asjakohase väljaõppega menetleja (või erialaspetsialisti) kaasamise ja kahtlustatavale ning kaitsjale küsimuste esitamise võimaldamisega nii alaealise isiku ütluste kvaliteet kui ka kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigus. Osutatu on oluline ka vaimse alaarenguga täisealise isiku ülekuulamisel, sest arvesse tuleb võtta tema arengutaset ja sellest tulenevat vajadust eritingimuste järele. Seetõttu ei saa lugeda piisavaks, et KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatust lähtudes kohalduvad KrMS § 70 lg-d 2-4 vaimupuudega tunnistaja puhul vaid siis, kui tegemist on alaealisega. Ei ole välistatud, et vaimse alaarenguga isiku vaimne seisund ei võimaldagi teda kohtus küsitleda. Sellega haakuvalt on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võimalik jätta menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda (vt KrMS § 395 ja § 400 lg 4). Seega, tuginedes KrMS § 2 p-le 4, tuleb vaimse alaarenguga täisealise kannatanu ja tunnistaja ülekuulamisel kohtueelses menetluses ning nende ütluste avaldamisel analoogia korras lähtuda §-des 70 ja 290^1 sätestatust. (p 48)
Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). (p 59)
1-16-2411/677 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2019
EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17) EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19) Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30) Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)
EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17) EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19) Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20) 1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21) Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22) Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23) Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25) Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26) Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27) Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28) Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30) Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33) Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34) Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36) Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 143^1 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 143^1 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40) Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)
Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 143^1 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 143^1 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40) Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)
1-17-10573/181 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.12.2018
Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33)
Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33) Vahistuse põhjendatuse kontrollimine asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel pole iseenesest välistatud. Sel viisil toimimine eeldab, et muude küsimuste kõrval peab kohus eraldi hindama, kas vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse, ja otsustama, kas vahi all pidamise saab tunnistada põhjendatuks. Kohtul tuleb vahistuse põhjendatuse kontrollimise kavatsusest kohtumenetluse pooli teavitada ja võimaldada neil märgitud küsimuses arvamust avaldada. Kohtumääruses peab siis ka selgitama, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise osas on kohtumäärus KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevatav. Lisaks tuleb järgida KrMS § 275 lg-s 4 märgitud kohustust teavitada sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud määrusest kohtu esimeest. (p 34) Kui kohus kontrollib eelnevalt kirjeldatud nõudeid järgides vahistuse põhjendatust koos asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisega, aitab see vältida osaliselt kattuvates küsimustes mitme kohtuistungi korraldamist, korduvat seisukohtade esitamist ja eraldi menetlusdokumentide vormistamist. Samas ei halvenda sel moel toimimine süüdistatava jaoks mõeldud tagatist, mille eesmärgiks on põhiõiguste riive regulaarne ja sisuline kontroll. Kui kohus kontrollib vahistuse põhjendatust kohtumenetluse poole taotlusest lähtudes, ei pea ta oma algatusel veel kord sama küsimust lahendama, vaid sel juhul tuleb KrMS § 275 lg-s 2 märgitud 6-kuulist tähtaega arvestada taotluse lahendamise kohta määruse tegemisest. (p 35) Seaduseelnõu nr 599 SE algteksti käsitlevas seletuskirjas märgiti kokkuvõtlikult, et sama moodi kui KrMS §-s 130, on kavas seada ajalised piirangud ka esimese astme kohtu menetluses toimuvale vahi all pidamisele. Seega sooviti KrMS §-s 275 sätestada, et esimese astme kohtu menetluse ajal ei või süüdistatav olla üldjuhul vahistatud üle ühe aasta. Kohtule vahistamisaja kehtestamisel oli kaks eesmärki: kindlustada paremini isiku põhiõigustega kooskõlas olev menetlus ja välistada juhtumid, kus isik unustatakse vahi alla; distsiplineerida menetlejat. KrMS §-des 130 ja 275 märgitud tähtaegade puhul oli aga kolm läbipõimunud eesmärki: anda (nagu iga teinegi menetlustähtaeg) teatud garantii mõistliku menetlusaja saavutamiseks; osutada punase joonena, millal lõpeb menetleja kaalutlusõigus põrkuvate huvide ja õiguste tasakaalustamisel ehk millal isiku õigus vabadusele kaalub üles muud konkurendid, sõltumata kaasuse üksikasjadest (v.a erandid); anda kaudselt piirid erilise hoolikuse hindamiseks, kuna soovitakse kehtestada eelduslik tähtaeg teatud menetlusfaasi läbimiseks kriminaalasjades, kui puuduvad erandlikud asjaolud. Seaduseelnõu teisel lugemisel tehtud muudatusettepanekuga nr 74 siiski loobuti jäiga üldise vahistustähtaja sätestamisest. Selle asemel nähti KrMS § 137 eeskujul ette kontrollimeetmed vahi all pidamise tähtaja üle kohtumenetluses. Lisaks märgiti ettepanekus, et KrMS § 275 lg-st 4 tulenev kohustus annab kohtu esimehele võimaluse võtta ebaproportsionaalselt pikaajalise vahistuses viibimise korral tarvitusele kohased administratiivsed või distsiplinaarsed meetmed. (p-d 36-37) Arvamust, mille kohaselt tuleb isik KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja järgimata jätmisel vahi alt vabastada, võiks aktsepteerida vaid juhul, kui seaduseelnõu oleks vastu võetud algtekstis kirjeldatud kujul ja muudatusettepanekut poleks arvestatud. KrMS § 275 redaktsioon võeti vastu muudatusettepanekus toodud kujul ja sellisena kehtib see säte ka praegu. Kuna kehtiv menetlusseaduse redaktsioon kohtumenetluses vahistamise tähtaega ette ei näe, ei saa KrMS § 275 lg 2 sisustamisel kõigile eelnõu algteksti käsitleva seletuskirja põhjendustele tugineda ja võrdlust kohtueelses menetluses kehtiva vahistamise regulatsiooni eesmärkidega ei teki. Mööndes, et kohtumenetluses kehtiv vahistuse põhjendatuse kontroll peab kindlustama isiku põhiõiguste parema kaitse ja distsiplineerima menetlejat, pole selle menetlustoimingu tegemata jätmist seotud tõkendimääruse toime lõppemisega nii nagu kohtueelses menetluses. Järelikult ei tulene seadusest nõuet, et süüdistatav tuleb igal juhul vahi alt vabastada, kui tema vahistuse põhjendatust 6-kuulise tähtaja vältel ei kontrollitud. (p 38) Vahistamismääruse täitmise peatamise saavad tingida vaid kaalukad ja erandlikud asjaolud, mis välistaksid igal juhul vahistamise kohaldamise (vt RKKKm 3-1-1-126-05, p 8). KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud tähtaja rikkumine iseenesest selliste kaalukate ja erandlike asjaolude olemasolust kõneleda ei võimalda, sest sellisel juhul ei saa veel kõneleda isiku vahi all pidamise eelduste puudumisest ega vahistuse mõistliku aja möödumisest. Kuigi KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega luuakse oht süüdistatava vabaduspõhiõiguse põhjendamatuks riiveks, tuleb vabaduspõhiõiguse rikkumine siiski eraldi tuvastada. Järelikult ei saa KrMS § 275 lg 2 nõuete eiramine iseenesest kaasa tuua süüdistatava vahi alt vabastamist. (p 39) Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41) Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)
Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41)
Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)
Põhjendamatu on väita, et KS § 45 lg 1^1 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras on kohtu esimehel muu hulgas õigus KS § 45 lg 1^1 p-dele 3 ja 4 tuginevalt jaotada kohtunike vahel kohtuasju ümber või kalduda kõrvale tööjaotusplaanist. (p 45)
1-16-10503/150 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.12.2018
Isegi kui ringkonnakohus on eelmenetluses jaatanud põhjendamatult kohtumenetluse poolel kaebeõiguse olemasolu ja võtnud määruskaebuse ekslikult menetlusse, on ta ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. (p 32)
KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v. a samas sättes nimetatud erandid). Olukorras, kus prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel, on tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamisega. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.1). (p 33) Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem – kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt RKKKm 1-17-1205/147, p 26 ja 3-1-1-113-10, p 7.) (p 34) KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab süüdistatava suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise ja seega ei ole tegemist üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldava otsustusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20 ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene. (p 35) Analoogia KrMS § 385 p-ga 10 pole selle küsimuse lahendamisel asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201–203^1 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt RKKKm 3-1-1-113-10, p 8.) (p 36) KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. (p 37) Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt RKKKm 1-17-1205/147, p 29). (p 38)
Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199 lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. (p 40) Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. (p 41) KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42) Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46) Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51) Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56) Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58) Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59) Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42) Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)
Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni. (p 43)
Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51) Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56) Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58) Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59) Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
Kui ringkonnakohus on hinnatud kriminaalmenetluse lõpetamist eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on teinud maakohtule alusetuid etteheiteid, tuleb seda eksimust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 63)

Kokku: 884| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json