/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019
Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)
Tulenevalt KrMS § 34^1 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12) Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)
1-15-10806/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 15.11.2017
Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab kohus kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdimõistetule tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 432 lg 3 kohaselt kaitsja osavõttu kohtuistungist. Selleks peab kohus mh teavitama süüdimõistetut sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osavõttu kohtuistungist. Ühtlasi peab kõnealuse teavitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t kohus peab selle jälgitavalt fikseerima. Olukorras, kus kohtu selgitamiskohustuse täitmine on jälgitavalt fikseerimata, tuleb kahtlused selgitamiskohustuse võimaliku rikkumise kohta tõlgendada süüdimõistetu kasuks.
1-17-5664/13 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017
Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab menetleja kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 45 lg 4 p 1 kohaselt kaitsja osavõttu kokkuleppemenetluses toimuvast kohtulikust arutamisest. Selleks peab menetleja esiteks teavitama süüdistatavat sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osalemist kohtuistungil. Teiseks tuleb menetlejal omal algatusel välja selgitada, kas süüdistatav soovib kaitsja osavõttu kokkuleppe kohtulikust arutamisest või mitte. Osutatud teavitamis- ja väljaselgitamiskohustus laieneb nii prokuratuurile kokkuleppe sõlmimisel kui ka maakohtule kohtumenetluses (juhul, kui süüdistatav pole kohtueelses menetluses juba kaitsja osalemist taotlenud). Ühtlasi peab kõnealuse teavitamis- ja väljaselgitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t menetleja peab selle fikseerima.
1-17-6021/27 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 17.08.2017
Juhul, kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse tõkend muutmata, tuleb määruse vaidlustamisviites muu hulgas märkida, et määruses tehtud otsustus jätta süüdistatavale kohaldatud tõkend muutmata on määruskaebe korras vaidlustatav, ja selgitada lühidalt määruskaebuse esitamise korda.
3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1) Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5) Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6) Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)
KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)
Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1) Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)
3-1-1-25-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
KrMS § 34^1 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule siiski alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhususe huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 10.1)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. Erandjuhul võib elektroonilise valve taotluse lahendamine vajada lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (p 11 ja 11.2)
3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)
NPALS § 3^1 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21) Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24) Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25) Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28) Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8) Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)
Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)
Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16) Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)
Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24) Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25) Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28) Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
3-1-1-19-16 PDF Riigikohus 21.06.2016
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7) Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7) Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8) KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise ning prokuröri ja kaitsja ärakuulamise) tulemusena. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest on alust rääkida alles siis, kui kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. (p 11)
Kui tõendite kõrvalejätmise korral oleks kohus pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, toob kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)
3-1-1-110-15 PDF Riigikohus 04.05.2016
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 34^1 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17) Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 34^1 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 34^1 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 34^1 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17) Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 34^1 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 34^1 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 34^1 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17) Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18) Vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). (p 21)
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega. KrMS § 137^1 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390 lg te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. (p 25)
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 34^1 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)
3-1-1-24-16 PDF Riigikohus 30.03.2016
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5) Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7) Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6) KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5) Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7) Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9) KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7) Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7) Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
3-2-1-83-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
Kuna seadusandja ei ole KrMS § 8 p 5 järgset hoidu eraldi reguleerinud, tuleb vahistatu vara hoiuleandmisel juhinduda võlaõigusseaduses sätestatust. KrMS § 8 p 5 sätestab vahistatu vallasvara hoiuleandmise. VÕS §-st 883 tulenevalt saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, st KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse (tagatud peab olema kohaliku omavalitsuse tegelik võim vallasasja üle). Vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. Vahistatu kinnisvara valvamise ja hoolduse kohustus saab tuleneda nt käsundus- või töövõtulepingust või vahistatu varale TsMS § 516 kohaselt kohtu seatud hooldusest. (p 11) Juhul kui KrMS § 8 p 5 alusel vahistatu vara üleandmine kohaliku omavalitsuse hoiule ei toimu vahistatu käsundi alusel, tuleb hoiusuhe lugeda tekkinuks riigi (hoiuleandja) ja kohaliku omavalitsuse (hoidja) vahel. (p 12) Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
3-1-1-68-14 PDF Riigikohus 16.12.2014
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).
KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 126^13 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).
Kriminaalkolleegium on varem tõlgendanud KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Samas ei näe kolleegium veenvaid vastuargumente mõistmaks KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest lähtudes teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Vähemalt kaudselt toetab sellist tõlgendust ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2013 on selline võimalus otsesõnu sätestatud KrMS § 126^2 lg-s 4. Jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Enne seda, kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei saanud KrMS §-st 110 tuleneda alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks. Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel. Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 126^1 ja 126^2). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.
Jälitustoimingu loa taotlust lahendav kohus lähtub neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus) ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada.
Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.
KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 126^13 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul.
Tuleb möönda, et mõjuka tutvusringkonna ja laialdaste sidemetega inimese kohta tõendite kogumisel on kriminaalasja kohtueelse uurimise avalikuks tuleku tõenäosus suurem, kui teistsuguse suhtlusringkonnaga inimese puhul. Eelkõige realiseerub menetluse avalikuks tuleku oht seoses isikuliste tõendiallikatega (nt tunnistajate ülekuulamine).
Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 126^1 ja 126^2). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.
3-1-1-74-14 PDF Riigikohus 02.12.2014
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele. Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele. Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu. Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu.
3-1-1-54-14 PDF Riigikohus 24.11.2014
Riigikohus leidis otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-75-13, et kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat, sh kohtuotsuse kuulutamist. Seega kohtuotsuse kuulutamata jätmisel võetakse prokurörilt ja kaitsjalt võimalus kohtumenetlusest osa võtta, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 tähenduses. Jättes kohtuotsuse kuulutamata ja kohtuistungi pidamata, jätab kohus ühtlasi süüdistatava ilma võimalusest osaleda enda kohtuotsuse kuulutamisel, mis kujutab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.) Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes. Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana. Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48). Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05). Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 126^7 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 126^7 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126^12 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale. Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3). Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274^2) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6^1). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274^2 lg 1 ja § 205^2 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126^1 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126^1 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
3-1-1-17-13 PDF Riigikohus 06.03.2013
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Ideaalkogumi võivad iseenesest moodustada ka järjestikku toimepandud süüteod, kui tegemist on loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega (vt RKKKo 3-1-1-97-12, p-d 11 ja 12). Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik ei võimalda (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1 - 8.2).
Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik ei võimalda (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1 - 8.2).
KrMS § 269 lg-s 2 on loetletud juhud, millal on võimalik kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava osavõtuta. Nende tingimuste sedastamine peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis kinnitavad isiku tahet hoiduda kõrvale kohtulikust arutamisest ja et tegemist pole üksnes riigi tegematajätmistega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu Sejdovic v. Itaalia, otsus 1. märtsist 2006). Tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest (KrMS § 14 lg 1) peavad esmalt pooled hindama, kas kohtulik arutamine on võimalik ilma süüdistatava osavõtuta ja kas on vaja rakendada täiendavaid meetmeid süüdistatava kohtusse toimetamiseks.
Ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt kitsendada (vt nt RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt RKKKo 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria, otsus 21. septembrist 1993, p 59). Üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus. Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina põhjendatud.
Süüdistataval on sarnaselt kahtlustatavaga õigus kohesele kohtulikule ärakuulamisele pärast tagaotsitavana tabamist. Vastupidine tõlgendus oleks otseselt vastuolus KrMS § 35 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on süüdistataval kõik kahtlustatava õigused ja kohustused. Samuti eiraks see täielikult EIK otsuses Harkmann v. Eesti 11. juulist 2007 toodud põhimõtteid. Selle otsuse kohaselt kehtib EIÕK art 5 lg-s 3 sätestatud kohustus toimetada vahistatu kohtu ette mitte üksnes kohtueelsel uurimisel, vaid ka kohtumenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-125-05, p-d 10 ja 11).
Pelgalt üldsõnaline deklareerimine, et ka siis kui kohus ei jää kaitsja tegevusega rahule, tuleb lähtuda kaitse kõrge kvaliteedi eeldusest, on käsitatav põhistamiskohustuse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
Ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt kitsendada (vt nt RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt RKKKo 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria, otsus 21. septembrist 1993, p 59). Üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus. Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina põhjendatud. Põhiõiguste piiramine kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks peab olema alati proportsionaalne (RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47 jj).
3-1-1-89-12 PDF Riigikohus 18.02.2013
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
Isikuliste tõendiallikate osas võib kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. KrMS § 291 lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Riigipiiri all mõistetakse selles süüteokoosseisus sõltumata karistusseadustiku ruumilise kehtivuse põhimõtetest mitte igasuguste maailma- või Euroopa riikide vahelist piiri, vaid Eesti Vabariigi riigipiiri, mida defineerib riigipiiri seadus. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
3-1-1-2-13 PDF Riigikohus 18.02.2013
Menetlejal lasub kohustus näidata, et pärast vara arestimise taotluse esitamist on ta võtnud ette mõistlikke pingutusi selleks, et tuvastada isiku asukoht ja tagada talle kahtlustatava õigused. Olukorras, kus see osutub võimatuks, ei ole vara arestimine kui menetlust tagav abinõu siiski välistatud. Arestitava vara omaniku ehk kahtlustatava õigused on tagatud vara arestimise menetluses ettenähtud vahenditega, muu hulgas tuleb vara arestimise määrus isikule viivitamatult tutvustada ja selle kohta võetakse isikult allkiri. Vara arestimist on võimalik vaidlustada määruskaebekorras kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis ettenähtud tingimuste kohaselt. Samuti ei ole tegemist lõpliku otsustusega isiku vara üle, milline võetakse vastu kohtumenetluse tulemina.
KrMS § 33 lg-s 1 sisalduva alternatiivi - piisava aluse esinemine isiku kahtlustamiseks ja tema allutamine menetlustoimingule - tuvastamiseks tuleb esmalt otsustada, kas kõnealused tingimused olid täidetud. Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud kuriteokahtlus) saab tuleneda kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle konkreetse isiku - kahtlustatava - poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus reeglina menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isikut menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja - vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku väljakutsumine kahtlustatavana ülekuulamiseks). Seadus ei piira kahtlustatava seisundi tekkimist kindla menetlustoimingu liigiga. Tegemist ei pea muuhulgas olema uurimistoiminguga ehk tõendi saamisele suunatud menetlustoiminguga. Isikut saab käsitada kahtlustatavana ka siis, kui tema suhtes on esitatud vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt sundtoomine kui menetluse tagamisele suunatud toiming ei saa luua isikule kahtlustatava staatust.
Maa- ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, leides, et isikut, kelle suhtes on esitatud sundtoomise taotlus ja vara arestimise taotlus, ei saa käsitada kahtlustatavana, kuna teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Selline otsustus mõjutas vahetult asja lahendamise lõpptulemust.
3-1-1-124-12 PDF Riigikohus 10.01.2013
Tulenevalt KrMS § 131 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleb prokuröril olukorras, kus isikul on kaitsja, koheselt teavitada seda kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest. Üksnes juhul, kui süüdistatav või kahtlustatav avaldab sõnaselgelt kirjalikus vormis, et ta ei soovi vahistamistaotluse arutamise juurde kaitsjat, võib jätta kaitsja kutsumata. Prokuratuuri kohustus teavitada kaitsjat tähendab muuhulgas ka seda, et juhul kui vahistamistaotlus koostatakse samal päeval, mil toimub eeluurimiskohtuniku juures vahistamistaotluse arutamine, peab prokurör teavitama kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest viivitamatult ja viisil, et kaitsjale oleks tagatud võimalus asja ettevalmistamiseks ja arutamisel osalemiseks.
Tulenevalt KrMS § 131 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleb prokuröril olukorras, kus isikul on kaitsja, koheselt teavitada seda kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest. Üksnes juhul, kui süüdistatav või kahtlustatav avaldab sõnaselgelt kirjalikus vormis, et ta ei soovi vahistamistaotluse arutamise juurde kaitsjat, võib jätta kaitsja kutsumata. Prokuratuuri kohustus teavitada kaitsjat tähendab muuhulgas ka seda, et juhul kui vahistamistaotlus koostatakse samal päeval, mil toimub eeluurimiskohtuniku juures vahistamistaotluse arutamine, peab prokurör teavitama kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest viivitamatult ja viisil, et kaitsjale oleks tagatud võimalus asja ettevalmistamiseks ja arutamisel osalemiseks. Olukorras, kus kaitsjana osaleb menetluses isik, kellel puudusid selleks volitused, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 3 tähenduses (kaitsja ei ole osalenud kohtumenetluses).
Tulenevalt KrMS § 131 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleb prokuröril olukorras, kus isikul on kaitsja, koheselt teavitada seda kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest. Üksnes juhul, kui süüdistatav või kahtlustatav avaldab sõnaselgelt kirjalikus vormis, et ta ei soovi vahistamistaotluse arutamise juurde kaitsjat, võib jätta kaitsja kutsumata. Prokuratuuri kohustus teavitada kaitsjat tähendab muuhulgas ka seda, et juhul kui vahistamistaotlus koostatakse samal päeval, mil toimub eeluurimiskohtuniku juures vahistamistaotluse arutamine, peab prokurör teavitama kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest viivitamatult ja viisil, et kaitsjale oleks tagatud võimalus asja ettevalmistamiseks ja arutamisel osalemiseks. KrMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaitsja ajavahemikuks, mil tema osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja. See tähendab, et asenduskaitsja saab määrata üksnes juba määratud või valitud kaitsja.
KrMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaitsja ajavahemikuks, mil tema osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja. See tähendab, et asenduskaitsja saab määrata üksnes juba määratud või valitud kaitsja.
Olukorras, kus kaitsjana osaleb menetluses isik, kellel puudusid selleks volitused, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 3 tähenduses (kaitsja ei ole osalenud kohtumenetluses).

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json