/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-86-14 PDF Riigikohus 02.12.2014

KrMS § 385 p-s 15 nähakse ette, et määruskaebust ei saa esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. KrMS § 385 p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. KrMS § 385 p-s 15 sätestatu ei saa hõlmata sellise määruse vaidlustamise keeldu, mille tegemise võimalust menetlusseadustik ette ei näegi. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette võimalust, mis annaks kriminaalasja üldmenetluses arutavale kohtule pädevuse kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada.


KrMS § 269 lg 1 järgi on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest üldjuhul kohustuslik. Osutatud nõue tuleneb põhiseaduse § 24 lg-st 1 ja § 15 lg-st 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, milles nähakse ette isiku õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures, õigus olla kohtus ära kuulatud ning kaitsta ennast talle esitatud süüdistuse vastu. Loetletud õigustele vastandub aga süüdistatava kohustus võtta osa kohtulikust arutamisest, mille tagamiseks on seadusandja sätestanud mitme põhiõigusi riivava kriminaalmenetlust tagava sunnivahendi rakendamise võimaluse. Ühelt poolt tuleb kriminaalmenetluses tagada isikule võimalus ennast kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures. Teiselt poolt peab arvestama ka menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema efektiivne, s.t et riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et riik peaks isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb leida mõistlik tasakaal, mille tarbeks ongi kriminaalmenetluses ette nähtud süüdistatava kohtulikust arutamisest osavõttu reguleeriv norm (vt RKKKm 3-1-1-30-04, p 10.3).

KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sisalduv erandlik kriminaalasja tagaselja arutamise alus on mõeldud tagama kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkumist neil juhtudel, mil menetleja mõistlikele pingutustele vaatamata ei ole süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis tuvastatud ja on ilmne, et väljaspool Eesti Vabariigi piire viibiv süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused on sisult võrreldavad olukorraga, kus kohus on küll teinud mõistlikke pingutusi, tagamaks juriidilisest isikust süüdistatava seadusliku esindaja ilmumist kohtuistungile, kuid süüdistatava tahtliku tegevuse tulemusena sellel ühingul seaduslik esindaja üldse puudub. Sellisel juhul ei saa tuvastada, kes on see isik, kes oleks KrMS § 36 mõttes pädev juriidilisest isikust süüdistatavat kriminaalmenetluses esindama, ega teha kindlaks ka tema asukohta. Teisalt võimaldavad kirjeldatud asjaolud järeldada, et juriidilisest isikust süüdistatav on sisuliselt asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, jättes ühingu juhtorgani koosseisu seaduse nõuetega kooskõlla viimata, vältimaks tema suhtes menetletava kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkamist.


KrMS § 36 kehtestamisel on seadusandja arusaadavalt lähtunud eeldusest, mille kohaselt vastab kriminaalmenetluses osalev kahtlustatav või süüdistatav ühing seaduses sätestatud nõuetele selles osas, et tal on seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga nõutavad pädevad juhtorganid, mille kaudu ta tegutseb ning mille liikmed juriidilist isikut esindavad. Seega ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik olukorda, kuidas peaks menetleja toimima siis, kui kriminaalmenetlust tuleb toimetada juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava suhtes, kellel KrMS § 36 tähenduses pädev esindaja puudub.

Olukorras, kus juriidilise isiku pädev organ ei ole juhatuse liiget või liikmeid valinud ja kohus tuvastab, et selliselt on toimitud kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil, ning süüdistatava kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja temata on kohtulik arutamine võimalik, võib analoogiat aluseks võttes KrMS § 269 lg 2 p 2 järgi kriminaalasja erandlikult arutada juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta.

KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sisalduv erandlik kriminaalasja tagaselja arutamise alus on mõeldud tagama kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkumist neil juhtudel, mil menetleja mõistlikele pingutustele vaatamata ei ole süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis tuvastatud ja on ilmne, et väljaspool Eesti Vabariigi piire viibiv süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused on sisult võrreldavad olukorraga, kus kohus on küll teinud mõistlikke pingutusi, tagamaks juriidilisest isikust süüdistatava seadusliku esindaja ilmumist kohtuistungile, kuid süüdistatava tahtliku tegevuse tulemusena sellel ühingul seaduslik esindaja üldse puudub. Sellisel juhul ei saa tuvastada, kes on see isik, kes oleks KrMS § 36 mõttes pädev juriidilisest isikust süüdistatavat kriminaalmenetluses esindama, ega teha kindlaks ka tema asukohta. Teisalt võimaldavad kirjeldatud asjaolud järeldada, et juriidilisest isikust süüdistatav on sisuliselt asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, jättes ühingu juhtorgani koosseisu seaduse nõuetega kooskõlla viimata, vältimaks tema suhtes menetletava kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkamist.

3-1-1-133-13 PDF Riigikohus 20.01.2014

Tulenevalt KarS § 2 lg-st 2, § 32 lg-st 1 ja §-st 37 ei saa karistada juriidilist isikut, kes ei olnud teo toimepanemise ajal TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 kohaselt õigusvõimeline. Äriühingu jagunemisel eraldumise teel tekkinud uuele äriühingule ei saa karistusõiguslikult omistada jagunenud ühingu poolt enne jagunemist toime pandud tegu.

Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) ei saa üle minna õigusjärgluse korras.

Kehtiv õigus ei näe ette alust omistada ühe juriidilise isiku süütegu teisele juriidilisele isikule tulenevalt nende juriidiliste isikute majanduslikust identsusest (nt tulenevalt ettevõtte üleminekust).


Väljendite "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine on maksuõigussuhetes liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Termini "fiktiivne" arve/tehing asemel võiks kasutada termineid "võltsarve" ja vajadusel ka "näilik tehing", eristades seejuures sellist näilikku tehingut, millega varjatakse teist tehingut (vt ka RKHKo 3-3-1-23-12, p 17 ja 3-3-1-81-12, p 16).


Olukorras, kus on tuvastatud, et ilma nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha kasutati äriühingust maksumaksja ettevõtluses, pole TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaldatav olenemata sellest, kas nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha enne ettevõtluses kasutamist ka maksumaksja pangakontole või kassasse tagastati.

Kui äriühing teeb nõuetekohase algdokumendita (nt võltsitud arve alusel) väljamakse ja see tagastatakse äriühingule, kes kasutab seda raha oma töötajatele töötasu maksmiseks, tuleb ka väljamakse kvalifitseerida töötasuna. Sellisel juhul on algne väljamakse maksuõigusliku tähenduseta ja seda võib majanduslikult sisult võrrelda raha toomisega pangakontolt kassasse. Kõnealuses olukorras ei teki äriühingul mitte TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksukohustust esiti tehtud väljamakselt, vaid TuMS § 40 lg 2 ja § 41 p 1 alusel tulumaksu kinnipidamiskohustus ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ja § 4 p 1 alusel sotsiaalmaksukohustus töötajatele tehtud väljamaksetelt (lisandub veel töötuskindlustusmaksete maksmise ja kinnipidamise kohustus, mis pole aga käsitatav maksukohustusena).


Kui kohtud on jätnud süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult kajastamata, kuid kohtute tahe süüdistatavate osaliseks õigeksmõistmiseks on kohtuotsuses ilmne, saab Riigikohus resolutiivosa puuduse kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel.


Kohtu otsustus süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohta peab kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas (vt ka 3-1-1-61-08, p 15.1). Maksuhaldurile valeandmete esitamises (KarS § 389^1) esitatud süüdistuse puhul tuleb silmas pidada, et kui süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonis pole valeandmeid esitatud, tuleb isik selles deklaratsioonis valeandmete esitamises õigeks mõista. Kui aga väheneb summa, mille võrra konkreetses maksudeklaratsioonis maksu- või kinnipidamiskohustust tegelikust väiksemana või tagastusnõuet tegelikust suuremana näidati, ei too see üldjuhul kaasa süüdistatava osalist õigeksmõistmist, vaid üksnes kuriteo ulatuse vähenemise.


Süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt ka 3-1-1-47-07, p 23 ja 3-1-1-61-08, p 16.7).

3-1-1-136-13 PDF Riigikohus 27.12.2013

PankrS § 35 lg 1 p 2 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Pankrotivara puudutava vaidlusena on kõnealuste sätete tähenduses käsitatav ka süüdistatavaks oleva pankrotis äriühingu kriminaalasja lahendamine kohtus. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga võivad pankrotis juriidilisest isikust süüdistatava jaoks kaasneda õigused ja kohustused, mis puudutavad vara, mille võib arvata pankrotivarasse või nõuded, mida saab pankrotimenetluses pankrotivõlgniku vastu esitada.

Võlgniku ja võlausaldajate huvid ei satu konflikti olukorras, kus pankrotihaldur esindab kriminaalmenetluses pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat. Seda põhjusel, et osalemine kriminaalmenetluses just süüdistatava seadusliku esindajana aitab eelduslikult tagada nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvide parema kaitse. Teistsugune oleks olukord aga siis, kui pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat esindaks äriühingu endine juhatuse liige, kellel võlgniku ning võlausaldajate huvide järgimise kohustus puudub.

Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.


Kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Sellest lähtuvalt puudub alus väita, nagu saaks juriidilisele isikule etteheidetava kuriteo tehiolude kohta selle juriidilise isiku esindajana ütlusi anda pelgalt see füüsiline isik, kes juriidilise isiku huvides vahetult teo toime pani. Kuriteo toimepanemise aja, koha ja viisi ning muude tehiolude kohta kriminaalmenetluses ütluste andmiseks ei pruugi süüdistatavat esindav juriidilise isiku juhtorgani liige olla ise kuriteoga vahetult puutumuses. Ta saab aga anda tõendamiseseme asjaolude seisukohalt vajalikku teavet selle kohta, mis puudutab näiteks süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (tema majanduslikku olukorda) ja muid vastutust mõjutavaid tegureid.


Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json