1-18-86/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2020 |
|
Ühe kriminaalmenetluse käigus saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha, mis vastab tema raskeima kuriteo astmele (KrMS § 179 lg 2). Olukorras, kus süüdistatav tunnistatakse esmalt süüdi osaliselt ja edasikaebemenetluses veel mõnes süüdistuses märgitud teos, on tegemist ühe süüdimõistmisega KrMS § 179 lg 1 mõttes. See tähendab, et ka sellises olukorras saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha. (p 15)
|
| 3-1-1-81-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
Kohtuotsuse resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, kuid eraldi tuleb välja tuua otsustus sundraha väljamõistmise kohta. (RKKKo 3-1-1-79-14, p 52). (p 10.1)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1)
KrMS § 340 lg 4 süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb asuda seisukohale, et selles sätestatakse juhud, mil ringkonnakohus on pädev tegema maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendava kohtuotsuse. Selline süüdistatava olukorra raskendamine on tõepoolest võimalik üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 8.2)
KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks, näiteks tunnistades isiku süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. (p 8.1)
KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja süüdistatava olukord halveneb tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu, siis rikub ringkonnakohus kõnealust nõuet ja läheb seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega. Seda rikkumist saab lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 9.2)
|
| 3-1-1-79-15
|
Riigikohus |
28.10.2015 |
|
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). (p 6)
Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)
Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKK 3-1-1-63-14, p 15.2). (p 9)
Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)
Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)
Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)
Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)
Menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt RKKK 3-1-1-79-14, p 52). (p 10)
|
| 3-1-1-79-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
Vangistustähtaegade arvestamisel kohaldub kriminaalmenetluslike tähtaegade arvutamise kord (KrMS § 171).
Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.
Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-14-14, p 1065).
Asjaolu, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse prokuratuuri apellatsiooni alusel ja kaitsja apellatsioon jäi rahuldamata, ei anna KrMS § 185 kohaselt alust apellatsioonimenetluse kulu süüdistatava kanda jätta isegi juhul, kui kuludokumentidest ei nähtu, et kaitsjatasu oleks makstud seoses prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega.
Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu alusetult tema enda kanda, saab Riigikohus teha selles osas uue otsuse, lahendades ise süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29.)
Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058).
KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus.
Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29.)
Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058).
KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus.
Vangistustähtaegade arvestamisel kohaldub kriminaalmenetluslike tähtaegade arvutamise kord (KrMS § 171).
Aastates arvutatava tähtaja lõpu kindlaksmääramisel on analoogia korras kohaldatav KrMS § 171 lg-s 4 kuudes arvutatava tähtaja kohta sätestatu. See tähendab, et aastates arvutatav tähtaeg lõpeb viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.
"Vastav" KrMS § 171 lg 4 tähenduses on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev (3-1-1-14-14, p 756).
|
| 3-1-1-24-11
|
Riigikohus |
02.05.2011 |
|
Kui kohus leiab, et isik tuleb KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest tingimuslikult vabastada, tuleb liitkaristusest lähtuvalt määrata uus katseaeg üldistel alustel ning et tulenevalt KarS § 78 p-st 1 hakkab uus katseaeg kulgema üldjuhul liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest (vt RKKKo 3-1-1-66-10, p 11.7).
Kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11). Seega, kui isiku suhtes jäetakse põhjendamatult kriminaalasjad ühendamata, siis ei ole õigustatud sundraha kahekordne väljamõistmine ja teistkordne väljamõistmine ei ole KrMS § 179 lg-st 2 tulenevalt enam õigustatud.
|
| 3-1-1-83-10
|
Riigikohus |
16.11.2010 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.
Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.
Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).
Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
|
| 3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
| 3-1-1-63-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Antud juhul on isiku tõelise õigusena KrK § 188 mõttes käsitatav tema õigus nõuda teiselt isikult võla tasumist. Teise isiku asjade müümine ei ole vaadeldav mitte isiku tõelise või oletatava õigusena, vaid võla sissenõudmise ebaseadusliku viisina.
Kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks saame rääkida kuludest, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Teiseks on kriminaalmenetluse üldised kulud, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.
Ilma isiku tema tahteta kaitsja määramine olukorras, kus kaitsja osavõtt kriminaalasjast ei ole kohustuslik, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena (vt RKKKo-d 3-1-3-5-99, 3-1-1-109-02).
Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu.Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki. Asjaolu, et sundraha suurus on sõltuvuses Vabariigi Valitsuse poolt PalgaS § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga alammäärast, ei ole põhiseadusevastane.
|
| 3-1-3-14-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. KrK § 210-2 (KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult eriti taunitav.
Kui KrK mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, siis peab KrK jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel, sest kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas.
|
Facebook
Twitter