/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 60| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7111/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019
KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9) Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11) Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12) Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14) Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18) KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 22) Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1067). (p 23) Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59.) (p 24) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25)
1-17-9149/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2018
KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 24. aprilli 2018. a otsuses nr 1-16-8601/66, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik (vt viidatud lahendi p 27). Analoogiliselt eeltooduga ei välista kriminaalmenetluse seadustik riigi kohustust hüvitada menetluskulud ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisega. (p 9) Kuna kriminaalmenetluses tekkinud kulude hüvitamise põhimõtted on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus, pole selle küsimuse lahendamisel põhjust juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. (p 12) Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Lepingulise kaitsja pädevus kriminaalmenetluses tuleneb KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt kokkuleppest kaitsealusega. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine maakohtus ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Kaitsealuse ja kaitsja sõlmitud kokkulepe kriminaalmenetluses kaitseülesannete täitmiseks ei ole automaatselt siduv kaitsealuse üldõigusjärglase suhtes tema huvide esindamiseks. (p 14)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
1-16-357/18 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 09.04.2018
Advokaat on kohustatud esitama vastavad kaitsjatasu taotlused RÕS § 23 lg 1, KrMS § 306 lg 1 p 14 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel asja arutavale kohtuastmele. Eeltoodu on põhjendatav sellega, et üksnes taotlust või määruskaebust lahendav kohus on pädev hindama, kas kaitsjatasu taotlus, mis on esitatud konkreetse menetlusdokumendi koostamise eest konkreetsesse kohtuastmesse, on põhjendatud või mitte.
4-17-3766/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018
AÜS §-s 26^2 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26^2 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25^1). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)
Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26^2) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26^2 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26^2 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)
Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)
1-17-7461/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
KrMS § 126^13 lg-st 1 ja KrMS § 126^14 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126^13 lg 1 ja § 126^14 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11)
KrMS § 126^13 lg-st 1 ja KrMS § 126^14 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126^13 lg 1 ja § 126^14 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11) KrMS § 126^14 lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. ( p 12) Kuigi KrMS § 126^14 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126^14 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126^14 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 15-16)
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele (vt RKKKm 1-17-7077/14, p 80). (p 22)
1-17-8756/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
Kuigi KrMS § 126^14 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126^14 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126^14 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 9-10)
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele (vt RKKKm 1-17-7077/14, p 80). (p 22)
1-17-7077/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 126^3 mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 126^4 lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 126^1 lg 2 ja § 126^2). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126^16 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126^16 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56) KrMS § 126^16 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126^16 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1^1 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64) Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126^14 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126^14 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 402^3 ja 402^4 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126^2 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402^3 kui ka §-s 402^4 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126^2 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70) Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71) Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
4-16-5811/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.2017
PS § 48 lg 4 järgi ei ole välistatud kohtuvälise menetleja poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. (p 9)
Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. (p 11) Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis. Juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (p 12) Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. (p 15)
Kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKo 12. juuni 2017. a asjas nr 3-1-1-34-17, p 11 koos edasiste viidetega). (p 17) Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 15. aprilli 2015. a asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 17)
1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)
KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)
Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)
KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)
Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)
KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)
KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)
Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)
1-16-10326/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2017
Süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-85-15, p 12). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). (p 26)
Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)
Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)
Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)
Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)
1-14-9996/66 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 18.09.2017
Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse koostamine on „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 15 tähenduses õigusdokumendi koostamine, mistõttu tuleb kaitsjale riigi õigusabi korras tasu kindlaks määrata viidatud sätte alusel.
3-1-1-34-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Ekslikult 2 kuu võrra pikema liitkaristuse mõistmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib kohtuotsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise (p 8).
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59) (p 11).
3-1-1-22-17 PDF Riigikohus 25.05.2017
TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)
See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)
Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54) Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34) KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)
KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31) Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33) Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296^2 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38) Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296^2 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263^1 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48) Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)
Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)
Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)
KrMS § 38^1 lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)
3-1-1-112-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126^1 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48) Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44) Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
3-1-1-113-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 53, 56.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.
3-1-2-3-16 PDF Riigikohus 20.01.2017
Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18) KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)
Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26) Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)
3-1-2-2-16 PDF Riigikohus 20.01.2017
Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18) KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)
Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)
3-1-1-38-16 PDF Riigikohus 20.06.2016
Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)
Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 257^1 lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 2^1 või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47) Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56) KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62) Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64) KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)
Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)
Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.) (p 70) Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)
Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)
Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)
3-1-1-6-16 PDF Riigikohus 09.03.2016
KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16) Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19) KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26) Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)
Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)
KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31) Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
3-1-1-10-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27) Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27)
Kolmanda isikuna KarS § 83^2 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33) Vara on omandatud KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33) KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83^2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40) Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 83^1 lg 1 ls 2 või lg 1^1 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)

Kokku: 60| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json