/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 156| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)

1-20-1578/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.05.2021

Ringkonnakohtu kohtuotsuses on märgitud, et tõkendit tuleb kohaldada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahi all pidamise tähtaja sellisel sõnastamisel võib aga juhtuda, et kohtu mõistetud (jõustumata) vangistuse tähtaeg möödub enne vahistamistähtaja lõppu. Eriti olukorras, kus on alust arvata, et kohtuotsuse võib edasi kaevata üksnes vahi all viibiv süüdistatav või tema kaitsja, tuleb kohtul KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldatud vahistamise tähtaeg piirata mõistetud vangistuse tähtajaga. Seega tuleks otsuse resolutsioon sõnastada üheselt mõistetavalt selliselt, et tõkend ei kaota kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes, vaid lisaks ka juhul, kui enne seda saabub tähtaeg, mil isiku karistus saaks kantud. Selleks võib otsusesse märkida konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb, või siis sõnastada vahistamisotsustuse näiteks nii, et süüdistatav jääb vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil kohtuotsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg. (p 28)


Osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja selle võimaluse kasutamist peab kohus iga kord hoolikalt kaaluma. Samas ei pruugi kohtusse ilmumise raskendatus KrMS § 269 lg 2 p 4 mõttes seisneda alati vaid selles, et süüdistatava kohtusse tulek või toimetamine on füüsiliselt takistatud. KrMS § 269 lg 2 p 4 muutusega sooviti tagada eelkõige pandeemia ajal kõigi tavapäraste menetluste kulg ja see, et kohtupidamine ei peatuks teadmata ajaks. Seega laiendas seadusandja süüdistatava kaugosavõtu võimalust just koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu. (p 21)

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku oht võib teatud tingimustel olla käsitatav KrMS § 269 lg 2 p-s 4 nimetatud asjaoluna, mis raskendab süüdistatava kohtusse toimetamist. Pandeemia mõju vähenemisel väheneb ka õigustus KrMS § 269 lg 2 p 4 erandi kasutamiseks. (p 22)


KrMS § 71 lg 2 p 1 koostoimes KrMS § 37 lg-ga 3 lubab kannatanul keelduda vastamast menetleja konkreetsele küsimusele või küsimustele, millele aus vastamine võib kannatanut ennast või tema lähedast süüstada kuriteo või väärteo toimepanemises. Samuti võib kannatanu vaba jutustusena ütlusi andes jätta rääkimata teda või tema lähedast süüstavatest asjaoludest. Osutatud säte ei anna aga kannatanule alust keelduda n-ö etteulatuvalt vastamast menetleja mis tahes küsimustele, kuulamata neid küsimusi isegi ära. Juhul, kui menetleja küsimusele on võimalik mingis osas vastata nii, et see kannatanut või tema lähedast ei süüsta, peab kannatanu seda tegema. Teisisõnu ei luba KrMS § 71 lg 2 p 1 kannatanul ülekuulamisel osalemisest üldse loobuda. Kannatanu ei saa ka eeldada, et eranditult kõik menetleja võimalikud küsimused on sellised, millele vastamine eeldab kannatanu enda või tema lähedase süüstamist. (p 25)

1-20-7989/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.03.2021

KrMS § 385 p 5 kohaselt võib määruskaebe korras vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, kuid mitte sellest keelduvat kohtumäärust. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata (RKKKm asjas nr 3-1-1-68-16, p-d 40 ja 41). (p 17)


Hüpoteek, sh kohtulik hüpoteek, millele asjaõigusseaduse (AÕS) § 364 järgi kohaldatakse mõningate erisustega hüpoteegi kohta käivaid sätteid, tagab nõuet selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325 lg 1). Hüpoteek tagab nõuet ja kõrvalkohustusi kinnistusraamatusse kantava hüpoteegisumma ulatuses (AÕS § 346 lg 1 ja § 327). Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele (AÕS § 353 lg 1). Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist (AÕS § 353 lg 2). (p 21)

Osutatud sätetest järeldub, et hüpoteegi – sh kohtuliku hüpoteegi – tagatisväärtus oleneb esmajoones kahest asjaolust: kinnisasja müügihinnast täitemenetluses (mis eelduslikult vastab kinnisasja turuväärtusele) ja kinnistusraamatusse eelnevatele järjekohtadele kantud õigustest, sh hüpoteekidest. Hüpoteegipidaja nõuet saab kinnisasja arvel rahuldada ulatuses, milles kinnisasja müügihind ületab eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suurust (ja täitemenetluse kulusid). Kinnisasja sundmüügil hilisema järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks vähendavad realiseeritava hüpoteegiga samal järjekohal või sellest eespool olevad õigused aga kinnisasja müügihinda. (p 22)

Vaatamata sellele, et hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu (AÕS § 325 lg 4), ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Märgitust ei saa aga järeldada, et KrMS § 1414 kohaldades tuleks hilisemal järjekohal oleva kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse hindamisel lähtuda sellest, kui suurt nõuet eelneval järjekohal olev hüpoteek parajasti tagab. Nimelt ei pruugi hüpoteegiga tagatud nõude suurus olla muutumatu, hüpoteegiga on lubatud tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu. Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet (AÕS § 346 lg 2) pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-591) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. (RKKKm asjas nr 3-1-1-92-12, p 14) Seega kui hinnata kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtust eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse põhjal, satuks kriminaalmenetluses esitatava nõude tegelik tagatus kinnisasja omaniku ja varasemal järjekohal oleva hüpoteegi pidaja meelevalda, sest nad võivad tagatavat nõuet hüpoteegisumma piires alati suurendada. (p 23)

Hindamaks, millises ulatuses on kriminaalmenetluses esitatav nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga sellisele kinnisasjale, mida koormab ka varem seatud hüpoteek, tuleb üldjuhul lähtuda kinnisasja väärtuse ja eelneval järjekohal oleva hüpoteegi rahalise suuruse (hüpoteegisumma) vahest. Teisisõnu tuleb kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse tuvastamiseks kinnisasja hinnangulisest väärtusest maha arvata eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegi (või hüpoteekide) summa. Kui osutatud lahutustehte tulem on vähemalt sama suur kui kriminaalmenetluses tagatav rahaline nõue koos AÕS § 346 lg-s 1 nimetatud kuludega, siis on kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus üldjuhul piisav. Sellisel juhul pole KrMS § 1414 lg 1 alusel lisaabinõude (nt pangakonto aresti) rakendamine tavaliselt vajalik. Näiteks kui kinnisasja teadaolev väärtus on miljon eurot ja seda juba koormava hüpoteegi summa on 500 000 eurot, piisab 100 000-eurose tsiviilhagi-nõude tagamiseks kohtulikust hüpoteegist sellele kinnisasjale. (p 24)

Kui aga esimesele vabale järjekohale seatavast kohtulikust hüpoteegist kriminaalmenetluses esitatud rahalise nõude täielikuks tagamiseks ei piisa, tuleb kaaluda KrMS § 1414 lg 1 alusel täiendava(te) tagamisabinõu(de) (nt pangakonto aresti) kohaldamist. Näiteks kui kinnisasja hinnanguline väärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek ning kriminaalmenetluses on esitatud 100 000 euro suurune haginõue, pole kohtulik hüpoteek üksinda tsiviilhagi tagamiseks piisav. Samas ei tähenda see, et kõnesoleva näite puhul ei võiks tsiviilhagi tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada või et selle summa ei tohiks ületada 50 000 eurot ehk summat, mille võrra on kinnisasja väärtus suurem varem seatud hüpoteegi summast. Ei ole välistatud, et nõude täielikuks tagamiseks on tarvis kasutada korraga mitut tagamisabinõu, nagu KrMS § 1414 lg 4 seda ka otsesõnu ette näeb. Samuti võib kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus ajas suureneda, näiteks kui eelneval järjekohal olev kinnisasjaõigus lõpeb. Seetõttu võibki olla põhjendatud, kui kohtuliku hüpoteegi summa ületab kinnisasja väärtuse ja varem seatud hüpoteegi summa vahet. Kui kohus otsustab selle üle, kas kohaldada kriminaalmenetluses esitatava nõude tagatiseks lisaks juba seatud kohtulikule hüpoteegile veel mõnd abinõu, tuleb KrMS § 1414 lg 3 järgimiseks võtta arvesse kohtuliku hüpoteegi tegelikku tagatisväärtust, mitte pelgalt hüpoteegisummat. (p 25)

Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade puhul on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 359 lg 1 ja § 360 lg 1). Hinnates eelneval järjekohal oleva ühishüpoteegi mõju kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtusele, ei saa arvestada ühishüpoteegiga kaaskoormatud kinnisasja väärtust, millele menetletavas asjas pole hüpoteeki seatud. AÕS § 360 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks võõrandama koos ning valiku teeb hüpoteegipidaja. Seega ei saa tagapool paikneval järjekohal oleva hüpoteegi pidaja arvestada, et eespool paikneval järjekohal oleva ühishüpoteegi pidaja rahuldaks oma nõude esmalt või kasvõi osaliselt kaaskoormatud kinnisasja arvel. (p 26)

KrMS § 1414 lg 1 alusel on võimalik tagada ka tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatavalt nõudelt arvestatav viivise- või intressisumma. Ka kohtulik hüpoteek ulatub TsMS § 388 lg 2 järgi nii põhi- kui ka kõrvalnõudele. Kõrvalnõuete suurus ei pruugi olla nõude tagamise ajal täpselt teada. Näiteks tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. (RKTKm asjas nr 3-2-1-73-12, p 11 ja RKTKm asjas nr 3-2-1-162-09, p 12) Sama põhimõtet saab rakendada ka näiteks maksuintressi-nõude tagamisel. Öeldust johtuvalt peab prokuratuur rahalise nõude tagamise abinõu kohaldamise taotluse esitamisel põhjendama sedagi, millise osa kohtuliku hüpoteegi summast moodustab kõrvalnõue ning missuguses eeldatavas ulatuses see võib muutuda. Sellistest põhjendustest lähtudes saab taotlust lahendav kohus hinnata, kas menetluse võimalikku kestust silmas pidades on taotletav kohtuliku hüpoteegi summa põhjendatud. (p 27)

1-20-3925/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.12.2020

KrMS § 1414 lg 1 alusel ajutiselt kohaldatud abinõude kehtivustähtaja möödumine ei võta kohtult võimalust rahuldada prokuratuuri uus taotlus tagamisabinõude kohaldamiseks. (p 23)

KrMS § 1414 lg-s 1 sätestatud tagamisabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 17). (p 34)


Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu täitmiseks piisab nn ekvivalentsussuhtest, s.o ebaõiguskokkuleppest soodustuse ja ametialase teo vahel (vt nt RKKKo 3-1-1-118-06, p 14 ja 3-1-1-95-12, p 14.3). (p 26)

Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 831 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)


Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 831 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)

KarS § 831 lg-t 11 tuleb tõlgendada koosmõjus direktiiviga 2014/42/EL. (p-d 29–30)

KarS § 831 sisustamisel peab üldjuhul lähtuma n-ö majanduslikust varamõistest ehk isiku vara kui terviku väärtuse muutumisest süüteo toimepanemise tulemusel. KarS §-s 831 nimetatud vara mõiste avamisel tuleb reegeljuhtumil võtta lähtepunktiks TsÜS § 66. Saadud vara KarS § 831 mõttes tähendab isikule kuuluva vara väärtuse suurenemist. Viimane võib seisneda aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Aktivate väärtuse suurenemine hõlmab omakorda nii mõne uue eseme omandamist kui ka isikule juba kuuluva eseme väärtuse kasvu. Seega otsustamaks, kas ja millises ulatuses on isik süüteoga KarS § 831 mõttes vara saanud, tuleb üldjuhul võrrelda tema varalist seisundit (vara väärtust) pärast süütegu sellega, milline see seisund olnuks siis, kui süütegu poleks toime pandud. (p-d 31–32)

KarS § 831 eesmärk on takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel. (p 33)

Vähemalt teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvesse võtma ka selle vara saamiseks tarvilikku kulu. Näiteks on kuriteo tulemusel sõlmitud vastastikuse lepingu alusel saadud vara väärtuse hindamisel enamasti vaja arvesse võtta selle lepingu täitmiseks tehtud vastusooritust. (p 33)

KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)

Olukorras, kus osa äriühingu laekumistest on KarS § 831 lg 11 mõttes saadud süüteoga, võivad selle äriühingu poolt makstud dividendid ja töötasu olla KarS § 831 lg-s 12 märgitud vara. (p 38)


KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)

Olukorras, kus kohtumenetluse pool soovib määruskaebemenetluses tugineda äriühingu majandusaasta aruandele, peab ta selle ise kohtule tõendina esitama ja kohus ei ole kohustatud tutvuma aruandega omal algatusel äriregistri andmebaasis. (p 42)


Olukorras, kus Riigikohus asub ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadates seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks maakohtu vaidlustatud määruse (osaliselt) tühistama, tuleb ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu mõista KrMS § 187 lg 1 alusel välja riigilt selle isiku kasuks, kelle huvides määruskaebus esitati. (p 44)

1-20-4729/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.12.2020

Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)


Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt RKKKo 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3). (p 10)

Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). (p 11)


Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)


Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)

Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)

1-20-5036/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.09.2020

Reformatio in peius-keelu kohaselt ei tohi isiku huvides esitatud kaebuse alusel selle isiku olukorda üldjuhul raskendada. Isik ei peaks edasikaebuse esitamise üle otsustades arvestama võimalusega, et see toob tema olukorra paranemise asemel kaasa hoopis selle halvenemise. Kõnealune õiguspõhimõte kohaldub esmajoones õigusvastase teo eest ette nähtud õigusjärelmitele ning seda seonduvalt isiku süüküsimuse lahendamisega. (p-d 7-8)

Reformatio in peius põhimõtet pole alust laiendada analoogia korras automaatselt kõigile määruskaebemenetlustele. (p 8)


Mida suuremal määral erinevad kahtlustatava varasemate süütegude asjaolud menetletava kuriteokahtluse sisust, seda väiksem on tavaliselt nende kaal vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 20 ja 3-1-1-32-12, p 9.2). Kahtlustatava varasemad süüteod ei pruugi anda küll iseenesest piisavat alust uute kuritegude toimepanemise ohtu jaatada, kuid on vahistamisaluse tuvastamisel arvestatavad toetava argumendina teiste asjaolude kõrval. (p 15)

Vahistamisaluse seisukohalt on sageli tähendus ka kahtlustatava varasemate süütegude arvukusel ja sellel, kui pikk aeg neid uuest arvatavast kuriteost lahutab. (p 16)

1-20-1149/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.09.2020

KrMS § 243 lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist peab nähtuma konkreetselt millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult KrMS §-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks. (p-d 21–23)

KrMS § 239 lg 2 p-i 4 ja § 243 lg 1 p-i 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa KrMS §-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt KrMS § 243 kohast nõusolekut andnud. Samuti ei tohi KrMS § 239 lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. Kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. (p 24)


KrMS § 239 lg 2 p-i 4 ja § 243 lg 1 p-i 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Kohtu otsustus vara konfiskeerimise või arestimise kohta ei piira sellise otsustuse adressaadina nimetamata isiku subjektiivseid õigusi. Selline isik saab oma õigused konfiskeeritud varale maksma panna või vara eest hüvitust nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluse korras. (p 30–35)

1-16-9171/1411 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2020

Vt RKKKm 1-16-9171/1206, p 10 koos viidetega. (p 11)

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel, ei ole pikaajalise vahistusega jõutud siiski sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p 13; 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 12)

1-17-4309/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)


Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)

Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)


Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)


Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)

1-16-9171/1408 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

KrMS § 1371 lg-s 9 ega § 137 lg-s 3 sätestatu ei laiene kohtumenetluses toimuvale elektroonilise valve põhjendatuse kontrollile. (p 14)

Kohtumenetluses elektroonilise valve tähtajale ei kohaldata KarS § 751 lg-t 3 ja seda asendustõkendit kohaldatakse üldjuhul tähtaega kindlaks määramata. Samas on kohtul õigus - kui ta peab seda süüdistatava põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks vajalikuks - määrata ka vahistamise elektroonilise valvega asendamisel kindlaks asendustõkendi tähtaja. (p-d 23, 24)

Elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimisel kohtumenetluses tuleb aluseks võtta vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud kord ja tähtajad (KrMS § 275 lg-d 2-3). Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)


Tõkendi põhjendatuse kontrollimisest saab kõneleda siis, kui menetleja kontrollib tõkendi kohaldamise jätkamise põhjendatust enne tõkendimäärusega kindlaks määratud tähtaja lõppu, või siis, kui tõkendit on kohaldatud tähtajatult. Tähtajalise tõkendi pikendamine ei ole samastatav tõkendi põhjendatuse kontrollimisega. (p 15)

Tõkendi tähtaja pikendamine tuleb edasikaebeõiguse aspektist võrdsustada uue tõkendi kohaldamisega, kui seda just ei välista erinorm (nagu see on nt vahistamise pikendamise korral kohtueelses menetluses). (p 15)


Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)

1-17-11182/201 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2020

KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)


Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)

Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)


KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)

1-19-7121/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.05.2020

KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt ei ole kutse kinnitamata jätmisel adressaadi poolt alati õiguslikku tähendust. Vaid juhul, kui vastust ei saadeta menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressil saadetud kutsele, peab kutse saatja kutsuma isiku kohtusse tavaposti kasutades. Juhul, kui menetleja on kasutanud kutse saatmisel sellist meiliaadressi, mida ta ei ole ise välja selgitanud, ei ole adressaadi kättesaamiskinnituse saabumata jäämise korral vajalik saata kutset allkirja vastu väljastatava postisaadetisena või anda seda üle allkirja vastu. Elektronposti aadress, mida menetleja ei ole ise välja selgitanud, saab KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause tähenduses olla üksnes selline meiliaadress, mille on menetlejale teatavaks teinud menetlusosaline. Kõik ülejäänud viisid, kuidas menetleja võib elektronposti aadressist teadlikuks saada (nt otsib menetleja menetlusosalise tööandja meiliaadressi üles Interneti abil, saab sellest teadlikuks tööandjale helistades, kasutab oma andmebaasis salvestatud aadressi), tuleb lugeda elektronposti aadressi väljaselgitamiseks menetleja poolt KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause mõttes. Juhul, kui menetleja saadab kutse e-posti aadressile, mille ta on ise välja selgitanud, kuid jätab kolme tööpäeva jooksul arvates selle saatmisest kutse kättesaamise kohta kinnituse saamata jätmise korral kutse allkirja vastu väljastatava postisaadetisena saatmata või kutse allkirja vastu üle andmata, pole isikut menetleja juurde kutsutud (vt RKKKm 3-1-1-11-13, p-d 12 ja 13). (p 6)


Trahvihoiatuseta isiku trahvimine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt nt RKKKm 1-16-10503/126, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-16, p 15). (p 8)

1-19-9448/32 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.03.2020

Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt RKKKm 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 3-1-1-110-15, p 21 ja RKKKm 3-1-1-15-16, p 13). (p 8)


Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. (p 9)

1-19-8835/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.03.2020

Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Üldine vahistamisalus tuleneb küll KrMS § 130 lg-st 2, kuid KrMS § 3951 lg 2 annab aluse raske psüühikahäirega kahtlustatava vahistamiseks psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse sätete järgi. Seega tuleb vaimse häirega isiku vahistamist eelistatult toimetada osutatud korras, mis tagab tema kinnipidamise sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). Seejuures ei ole sundravimenetluses isiku vahistamise vältimatuks eelduseks see, et talle oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. KrMS § 3951 lg 2 alusel võib isiku vahistada ka siis, kui kogutud on muid kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad raske psüühikahäire olemasolu. Kohus saab vajadusel juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab sellega nõustumise korral vahistamisalust kohtuistungil muuta. (RKKKm 1-19-401/34, p-d 12-18.) (p 8)

1-19-6227/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.02.2020

Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, saab tugineda kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele ja jõuda järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (vt RKKKm 3-1-1-103-16, p 27; RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). (p 6)

Arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)


Kriminaalmenetluse raames tehtud arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)

1-19-4240/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 3101 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)


Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)


Sarnaselt KrMS §-s 3101 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)


Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

1-16-9171/1206 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.11.2019

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


Vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10). Teisisõnu tähendab see, et isikut tohib pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks vältimatult vajalik. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 1311 lg-st 1 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud tähtaegadega, ei ole kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestus seadusega reguleeritud. Sellele vaatamata on Riigikohus toonitanud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 10)

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik või kollegiaalse kohtukoosseisu eesistuja. Sama paragrahvi lõike 2 esimene lause näeb ette, et kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu määratud ajal. Samuti võib kohus seada menetluse korrakohaseks toimimiseks mõistlikud ajalised piirangud kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele (vt RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 20.2.) (p 14)

1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019

Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)


Tulenevalt KrMS § 341 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12)

Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)

1-18-9343/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.05.2019

Isikuvastase kuriteo mõistet KrMS § 1411 lg 1 tähenduses ei saa sisustada sedavõrd kitsalt, et see piirduks vaid karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud rikkumistega. Isikuvastase kuriteona KrMS § 1411 lg 1 mõttes on käsitatav ka KarS §-s 1573 sätestatud kuritegu ehk ahistav jälitamine. (p-d 9 ja 16)

1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)


Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)


NB! Seisukoha muutus!

Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)

Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)


Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kokku: 156| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json