/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 150| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-20-1149/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.09.2020

KrMS § 243 lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist peab nähtuma konkreetselt millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult KrMS §-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks. (p-d 21–23)

KrMS § 239 lg 2 p-i 4 ja § 243 lg 1 p-i 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 40^1 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa KrMS §-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt KrMS § 243 kohast nõusolekut andnud. Samuti ei tohi KrMS § 239 lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. Kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. (p 24)


KrMS § 239 lg 2 p-i 4 ja § 243 lg 1 p-i 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 40^1 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Kohtu otsustus vara konfiskeerimise või arestimise kohta ei piira sellise otsustuse adressaadina nimetamata isiku subjektiivseid õigusi. Selline isik saab oma õigused konfiskeeritud varale maksma panna või vara eest hüvitust nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluse korras. (p 30–35)

1-16-9171/1411 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2020

Vt RKKKm 1-16-9171/1206, p 10 koos viidetega. (p 11)

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel, ei ole pikaajalise vahistusega jõutud siiski sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p 13; 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 12)

1-17-4309/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)


Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)

Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)


Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)


Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)

1-16-9171/1408 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

KrMS § 137^1 lg-s 9 ega § 137 lg-s 3 sätestatu ei laiene kohtumenetluses toimuvale elektroonilise valve põhjendatuse kontrollile. (p 14)

Kohtumenetluses elektroonilise valve tähtajale ei kohaldata KarS § 75^1 lg-t 3 ja seda asendustõkendit kohaldatakse üldjuhul tähtaega kindlaks määramata. Samas on kohtul õigus - kui ta peab seda süüdistatava põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks vajalikuks - määrata ka vahistamise elektroonilise valvega asendamisel kindlaks asendustõkendi tähtaja. (p-d 23, 24)

Elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimisel kohtumenetluses tuleb aluseks võtta vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud kord ja tähtajad (KrMS § 275 lg-d 2-3). Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)


Tõkendi põhjendatuse kontrollimisest saab kõneleda siis, kui menetleja kontrollib tõkendi kohaldamise jätkamise põhjendatust enne tõkendimäärusega kindlaks määratud tähtaja lõppu, või siis, kui tõkendit on kohaldatud tähtajatult. Tähtajalise tõkendi pikendamine ei ole samastatav tõkendi põhjendatuse kontrollimisega. (p 15)

Tõkendi tähtaja pikendamine tuleb edasikaebeõiguse aspektist võrdsustada uue tõkendi kohaldamisega, kui seda just ei välista erinorm (nagu see on nt vahistamise pikendamise korral kohtueelses menetluses). (p 15)


Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)

1-17-11182/201 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2020

KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)


Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)


Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)

Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)


KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)


KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)

1-19-7121/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.05.2020

KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt ei ole kutse kinnitamata jätmisel adressaadi poolt alati õiguslikku tähendust. Vaid juhul, kui vastust ei saadeta menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressil saadetud kutsele, peab kutse saatja kutsuma isiku kohtusse tavaposti kasutades. Juhul, kui menetleja on kasutanud kutse saatmisel sellist meiliaadressi, mida ta ei ole ise välja selgitanud, ei ole adressaadi kättesaamiskinnituse saabumata jäämise korral vajalik saata kutset allkirja vastu väljastatava postisaadetisena või anda seda üle allkirja vastu. Elektronposti aadress, mida menetleja ei ole ise välja selgitanud, saab KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause tähenduses olla üksnes selline meiliaadress, mille on menetlejale teatavaks teinud menetlusosaline. Kõik ülejäänud viisid, kuidas menetleja võib elektronposti aadressist teadlikuks saada (nt otsib menetleja menetlusosalise tööandja meiliaadressi üles Interneti abil, saab sellest teadlikuks tööandjale helistades, kasutab oma andmebaasis salvestatud aadressi), tuleb lugeda elektronposti aadressi väljaselgitamiseks menetleja poolt KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause mõttes. Juhul, kui menetleja saadab kutse e-posti aadressile, mille ta on ise välja selgitanud, kuid jätab kolme tööpäeva jooksul arvates selle saatmisest kutse kättesaamise kohta kinnituse saamata jätmise korral kutse allkirja vastu väljastatava postisaadetisena saatmata või kutse allkirja vastu üle andmata, pole isikut menetleja juurde kutsutud (vt RKKKm 3-1-1-11-13, p-d 12 ja 13). (p 6)


Trahvihoiatuseta isiku trahvimine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt nt RKKKm 1-16-10503/126, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-16, p 15). (p 8)

1-19-9448/32 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.03.2020

Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt RKKKm 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 3-1-1-110-15, p 21 ja RKKKm 3-1-1-15-16, p 13). (p 8)


Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. (p 9)

1-19-8835/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.03.2020

Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Üldine vahistamisalus tuleneb küll KrMS § 130 lg-st 2, kuid KrMS § 3951 lg 2 annab aluse raske psüühikahäirega kahtlustatava vahistamiseks psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse sätete järgi. Seega tuleb vaimse häirega isiku vahistamist eelistatult toimetada osutatud korras, mis tagab tema kinnipidamise sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). Seejuures ei ole sundravimenetluses isiku vahistamise vältimatuks eelduseks see, et talle oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. KrMS § 3951 lg 2 alusel võib isiku vahistada ka siis, kui kogutud on muid kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad raske psüühikahäire olemasolu. Kohus saab vajadusel juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab sellega nõustumise korral vahistamisalust kohtuistungil muuta. (RKKKm 1-19-401/34, p-d 12-18.) (p 8)

1-19-6227/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.02.2020

Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, saab tugineda kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele ja jõuda järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (vt RKKKm 3-1-1-103-16, p 27; RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). (p 6)

Arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)


Kriminaalmenetluse raames tehtud arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)

1-19-4240/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)


Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)


Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)


Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

1-16-9171/1206 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.11.2019

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


Vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10). Teisisõnu tähendab see, et isikut tohib pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks vältimatult vajalik. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 131^1 lg-st 1 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud tähtaegadega, ei ole kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestus seadusega reguleeritud. Sellele vaatamata on Riigikohus toonitanud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 10)

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik või kollegiaalse kohtukoosseisu eesistuja. Sama paragrahvi lõike 2 esimene lause näeb ette, et kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu määratud ajal. Samuti võib kohus seada menetluse korrakohaseks toimimiseks mõistlikud ajalised piirangud kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele (vt RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 20.2.) (p 14)

1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019

Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)


Tulenevalt KrMS § 34^1 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12)

Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)

1-18-9343/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.05.2019

Isikuvastase kuriteo mõistet KrMS § 1411 lg 1 tähenduses ei saa sisustada sedavõrd kitsalt, et see piirduks vaid karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud rikkumistega. Isikuvastase kuriteona KrMS § 1411 lg 1 mõttes on käsitatav ka KarS §-s 157^3 sätestatud kuritegu ehk ahistav jälitamine. (p-d 9 ja 16)

1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)


Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)


NB! Seisukoha muutus!

Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)

Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)


Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

1-19-401/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.05.2019

Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p 12). (p 9)


Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Niisugusest seisukohast on lähtunud seadusandja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisel §-ga 395^1. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjale tulenes erikorra loomise vajadus sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervetega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla samad (seletuskiri lk 120). Analoogselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud mitmetes lahendites, et üldjuhul on ebaterve psüühikaga inimese vabaduse võtmine õigustatud haiglas või sarnases kohases asutuses (vt nt EIK 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 147). (p 12)

Kohtumenetluses üldalusel vahi all pidamise maksimaalset tähtaega seaduses sätestatud ei ole (samas vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 20-25). KrMS § 395^1 lg 2 võimaldab vahistada raske psüühikahäirega kahtlustatava KrMS 16. peatükis sätestatud erikorra järgi. (p 13)

KrMS § 395^1 lg 2 esimene alternatiivi kohaselt saab sundravimenetluses isiku vahistada ka üksnes tema ohtlikkusele tuginedes, kui menetlusest kõrvalehoidumise ja/või uute kuritegude toimepanemise ohtu ei esine. (p 13.1)

Sundravimenetlusele allutatud isik ei või olla vahistatud üle kuue kuu (KrMS § 3951 lg 6). Erandlikel asjaoludel saab sundravimenetlusele allutatud isiku vahistamistähtaega pikendada kuni ühe aastani (KrMS § 3951 lg 7). Kuna seadus ei erista siin kohtueelset ja kohtumenetlust, on see tähtaeg absoluutne, hõlmates ka kohtumenetluse. (p 13.3) Sundravimenetluses vahistatud isiku kinnipidamistingimused erinevad üldalusel vahistatu kinnipidamistingimustest. KrMS § 130 alusel eelvangistust kandvad isikud paigutatakse vangla eelvangistusosakonda või arestimajja (vangistusseaduse § 90 lg 2). KrMS § 3951 lg 1 alusel paigutatakse sundravimenetluses vahistatud isik vangla meditsiiniosakonda või psühhiaatria tervishoiuteenust osutavasse haiglasse. Vangla meditsiiniosakonna ja psühhiaatriahaigla kinnipidamistingimused on erinevad. KrMS § 3952 alusel vahistatu kinnipidamiskohaks peab üldjuhul olema haigla ja vanglas on psüühikahäirega isiku kinnipidamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel, nt kui haiglas ei leidu kinnipidamiseks vajalikul hulgal kohti. Kuna otsustus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma vahistamismääruse resolutsioonis (vt ka RKKKo 3-1-1-20-14, p 11.1). Sõltuvalt asjaoludest võib kinnipidamiskoha valiku sõnastada ka tingimuslikult, võimaldades näiteks haiglas vabade kohtade puudumisel pidada isikut kinni vangla meditsiiniosakonnas. (p 13.4)

KrMS 16. peatüki sätete alusel vaimse häirega isiku vahistamise kord on erinev KrMS §-s 130 kehtestatud vahistamise üldkorrast, võimaldades enam arvestada psüühikahäirega isiku seisundit. Seega tuleb raske psüühikahäirega isiku vahistamist toimetada eelistatult sundravi kohaldamise menetluses KrMS § 395^1 alusel, mis tagab, et isikut peetakse kinni talle sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). (p 14)

Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 3951 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 3951 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 137^2 lg 1 alusel. (p 15)

KrMS 16. ptk-s sätestatud sundravi kohaldamise menetlusele ülemineku vältimatuks eelduseks ei ole see, et isikule oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sundravimenetlust saab kohaldada ja KrMS § 395^1 lg 2 alusel kahtlustatava vahistada ka siis, kui ekspertiisi ei ole (veel) tehtud, kuid kogutud on muid kaalukaid tõendeid (nt mõnes varasemas menetluses tehtud ekspertiisiakt), mis kinnitavad, et isikul on raske psüühikahäire. (p 16)

Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17)

Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)


Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 3951 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 3951 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 137^2 lg 1 alusel. (p 15)

Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17)


Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)

1-18-8222/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.03.2019

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7)

Põhjendatud kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse olemasolu tõendamise kohustus lasub prokuratuuril, mistõttu peab vahistamise nõuetekohane argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas lasub ka maa- ja ringkonnakohtul kohustus kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtlustuse olemasolu. Seejuures ei pruugi kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 17 ja 19). (p 8)

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9)

Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13)

Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14)

Kuna enam kui pooleteise aasta jooksul ei ilmnenud ühtki uut asjaolu, mis viitaks narkokuritegude jätkuva toimepanemise ohule, ei olnud kahtlustatava vahistamine vältimatult vajalik. (p 19)

Ainuüksi välisriikide külastamine ei anna alust arvata, et isik võib asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. (p 20)


Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7)

Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13)

Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14)


Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9)

1-16-2411/677 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2019

EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17)

EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19)

Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20)

1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21)

Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22)

Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23)

Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25)

Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26)

Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27)

Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28)

Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30)

Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33)

Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34)

Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36)

Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)


Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)

1-17-10573/181 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.12.2018

Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33)


Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33)

Vahistuse põhjendatuse kontrollimine asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel pole iseenesest välistatud. Sel viisil toimimine eeldab, et muude küsimuste kõrval peab kohus eraldi hindama, kas vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse, ja otsustama, kas vahi all pidamise saab tunnistada põhjendatuks. Kohtul tuleb vahistuse põhjendatuse kontrollimise kavatsusest kohtumenetluse pooli teavitada ja võimaldada neil märgitud küsimuses arvamust avaldada. Kohtumääruses peab siis ka selgitama, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise osas on kohtumäärus KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevatav. Lisaks tuleb järgida KrMS § 275 lg-s 4 märgitud kohustust teavitada sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud määrusest kohtu esimeest. (p 34)

Kui kohus kontrollib eelnevalt kirjeldatud nõudeid järgides vahistuse põhjendatust koos asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisega, aitab see vältida osaliselt kattuvates küsimustes mitme kohtuistungi korraldamist, korduvat seisukohtade esitamist ja eraldi menetlusdokumentide vormistamist. Samas ei halvenda sel moel toimimine süüdistatava jaoks mõeldud tagatist, mille eesmärgiks on põhiõiguste riive regulaarne ja sisuline kontroll. Kui kohus kontrollib vahistuse põhjendatust kohtumenetluse poole taotlusest lähtudes, ei pea ta oma algatusel veel kord sama küsimust lahendama, vaid sel juhul tuleb KrMS § 275 lg-s 2 märgitud 6-kuulist tähtaega arvestada taotluse lahendamise kohta määruse tegemisest. (p 35)

Seaduseelnõu nr 599 SE algteksti käsitlevas seletuskirjas märgiti kokkuvõtlikult, et sama moodi kui KrMS §-s 130, on kavas seada ajalised piirangud ka esimese astme kohtu menetluses toimuvale vahi all pidamisele. Seega sooviti KrMS §-s 275 sätestada, et esimese astme kohtu menetluse ajal ei või süüdistatav olla üldjuhul vahistatud üle ühe aasta. Kohtule vahistamisaja kehtestamisel oli kaks eesmärki: kindlustada paremini isiku põhiõigustega kooskõlas olev menetlus ja välistada juhtumid, kus isik unustatakse vahi alla; distsiplineerida menetlejat. KrMS §-des 130 ja 275 märgitud tähtaegade puhul oli aga kolm läbipõimunud eesmärki: anda (nagu iga teinegi menetlustähtaeg) teatud garantii mõistliku menetlusaja saavutamiseks; osutada punase joonena, millal lõpeb menetleja kaalutlusõigus põrkuvate huvide ja õiguste tasakaalustamisel ehk millal isiku õigus vabadusele kaalub üles muud konkurendid, sõltumata kaasuse üksikasjadest (v.a erandid); anda kaudselt piirid erilise hoolikuse hindamiseks, kuna soovitakse kehtestada eelduslik tähtaeg teatud menetlusfaasi läbimiseks kriminaalasjades, kui puuduvad erandlikud asjaolud. Seaduseelnõu teisel lugemisel tehtud muudatusettepanekuga nr 74 siiski loobuti jäiga üldise vahistustähtaja sätestamisest. Selle asemel nähti KrMS § 137 eeskujul ette kontrollimeetmed vahi all pidamise tähtaja üle kohtumenetluses. Lisaks märgiti ettepanekus, et KrMS § 275 lg-st 4 tulenev kohustus annab kohtu esimehele võimaluse võtta ebaproportsionaalselt pikaajalise vahistuses viibimise korral tarvitusele kohased administratiivsed või distsiplinaarsed meetmed. (p-d 36-37)

Arvamust, mille kohaselt tuleb isik KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja järgimata jätmisel vahi alt vabastada, võiks aktsepteerida vaid juhul, kui seaduseelnõu oleks vastu võetud algtekstis kirjeldatud kujul ja muudatusettepanekut poleks arvestatud. KrMS § 275 redaktsioon võeti vastu muudatusettepanekus toodud kujul ja sellisena kehtib see säte ka praegu. Kuna kehtiv menetlusseaduse redaktsioon kohtumenetluses vahistamise tähtaega ette ei näe, ei saa KrMS § 275 lg 2 sisustamisel kõigile eelnõu algteksti käsitleva seletuskirja põhjendustele tugineda ja võrdlust kohtueelses menetluses kehtiva vahistamise regulatsiooni eesmärkidega ei teki. Mööndes, et kohtumenetluses kehtiv vahistuse põhjendatuse kontroll peab kindlustama isiku põhiõiguste parema kaitse ja distsiplineerima menetlejat, pole selle menetlustoimingu tegemata jätmist seotud tõkendimääruse toime lõppemisega nii nagu kohtueelses menetluses. Järelikult ei tulene seadusest nõuet, et süüdistatav tuleb igal juhul vahi alt vabastada, kui tema vahistuse põhjendatust 6-kuulise tähtaja vältel ei kontrollitud. (p 38)

Vahistamismääruse täitmise peatamise saavad tingida vaid kaalukad ja erandlikud asjaolud, mis välistaksid igal juhul vahistamise kohaldamise (vt RKKKm 3-1-1-126-05, p 8). KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud tähtaja rikkumine iseenesest selliste kaalukate ja erandlike asjaolude olemasolust kõneleda ei võimalda, sest sellisel juhul ei saa veel kõneleda isiku vahi all pidamise eelduste puudumisest ega vahistuse mõistliku aja möödumisest. Kuigi KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega luuakse oht süüdistatava vabaduspõhiõiguse põhjendamatuks riiveks, tuleb vabaduspõhiõiguse rikkumine siiski eraldi tuvastada. Järelikult ei saa KrMS § 275 lg 2 nõuete eiramine iseenesest kaasa tuua süüdistatava vahi alt vabastamist. (p 39)

Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41)

Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)


Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41)


Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)


Põhjendamatu on väita, et KS § 45 lg 11 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras on kohtu esimehel muu hulgas õigus KS § 45 lg 11 p-dele 3 ja 4 tuginevalt jaotada kohtunike vahel kohtuasju ümber või kalduda kõrvale tööjaotusplaanist. (p 45)

1-18-1170/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2018

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole senises praktikas kujundanud seisukohta vara arestimise menetluses osaühingu osa väärtuse kindlaksmääramise kohta. Üldjuhul pole aktsiaseltsi arestitavate aktsiate nimiväärtusele tuginemine nende tagatisväärtuse hindamisel põhjendatud, kuna aktsiate nimiväärtus ei vasta enamasti ligilähedaseltki nende võimalikule turuväärtusele, kuid aktsiate bilansiline väärtus võib sellele vastata (RKKKm nr 3-1-1-75-14). Seda aktsiaseltsi arestitavate aktsiate väärtuse hindamise kohta võetud seisukohta ei saa alati üle kanda osaühingu arestitava osa väärtuse kindlaksmääramisele. Osaühingu arestitud osa sundvõõrandamine selle konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise korral on üldjuhul oluliselt raskem kui aktsiaseltsi arestitud aktsiate sundvõõrandamine. Õiguskirjanduses on märgitud, et isegi osaühingu osanikul endal, on enamasti väga keeruline oma osalust müüa, kuna selle osa vastu ei tunne üldjuhul huvi keegi peale teiste osanike ning vähemusosaluse puhul on ostuhuvi veel eriti väike. Aktsiaseltsi aktsionär on aktsiaseltsiga üldjuhul isiklikult vähem seotud kui osanik osaühinguga, kus osanike osalemine ühingu juhtimisel on eelduslikult palju intensiivsem. Osaühingu suletud kapitaliühingu olemus väljendub osanike laiaulatuslikus ja aktsiaseltsi aktsionäridega võrreldes oluliselt suuremas õiguses otsustada lisaks muudele küsimustele ka osaühingu juhtimisega seotud küsimusi (ÄS § 168 lg 2). (Vt K. Saare jt. Ühinguõigus I. Tallinn: Juura 2016, vnr 879, 1212.) (p-d 20 ja 24.)

Osa nimiväärtus on arvestuslik näitaja, mis lepitakse kokku osaühingu asutamisel ja millele vastavalt teevad asutajad-osanikud hiljem ka sissemaksed (ÄS § 138 lg 2 p-d 4 ja 5 ning § 155 lg 1). Osade nimiväärtuste summa väljendab osaühingu osakapitali, osanike poolt osakapitali suurendamisel suureneb ka osade nimiväärtus, kusjuures osanike varasemad osalusproportsioonid üldjuhul säilivad (ÄS § 193 lg 1 ja § 195 lg 3). Osa bilansiline väärtus on üldjuhul osa nimiväärtus koos vastava osaga osaühingu kasumist ja selle kokkulangemist osa nimiväärtusega esineb tegutseva osaühingu puhul harva. Osa nimiväärtus võib osaühingu kasumit arvestades olla oluliselt väiksem osa bilansilisest väärtusest, samas kui kahjumliku tegutsemise korral võib osa nimiväärtus olla ka osa bilansilisest väärtusest suurem. Osa tegelikuks väärtuseks ehk osa turuväärtuseks loetakse TsÜS § 65 kohaselt selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus omakorda on selle turuhind ehk see hind, mille eest on konkreetset eset tavapäraselt võimalik müüa. Osaühingu osa nimiväärtus, bilansiline väärtus ja turuväärtus seostuvad omavahel selliselt, et mida rohkem on osaühingul kasumit, seda suurem on reegeljuhtumil osa turuväärtus ja vastupidi. (p 19.)

Osade väärtuse kindlaksmääramise viisi valiku küsimus taandub vara arestimisel kehtiva ületagamise keelu ehk proportsionaalsusnõude järgimisele, mis on sätestatud KrMS § 141^4 lg-s 3. Selle nõude järgimiseks peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks lubamatult võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Selleks tuleb menetlejatel välja selgitada nii see varaline väärtus, mida isikult võidakse tema süüdimõistmise korral konfiskeerida või asendada, kui ka arestitava vara (tagatis)väärtus. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-15, p 15.) (p 18.)

1-16-2411/567 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.11.2018

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. novembri 2018. a määruses nr 1-18-2232/94, et kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, on endiselt määruskaebe korras vaidlustatav.

Kokku: 150| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json