/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017

Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)


Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)

Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)

Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)

Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)


KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)


Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)

Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)

3-1-1-34-16 PDF Riigikohus 13.06.2016

Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)


Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)

Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)


Mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 5^1 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks. (p 30)


SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)


Kriminaalmenetluses, mis on lahendatud lõplikult enne SKHS-i jõustumist, tuleb SKHS § 23 lg 2 kohaselt võrdlevalt hinnata põhjendatud kahjuhüvitise suurust ja vastavalt sellele otsustada, kas lisaks AVVKHS-i järgi määratud hüvitisele on isikul õigus saada hüvitist ka SKHS-i alusel. Ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SHKS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu. (p 13)

Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)

Kui on alust arvata, et süüteomenetluse meede on õigusvastane, tuleb taotlust või kaebust lahendaval menetlejal kontrollida esmalt SKHS § 7 kohaldumist, ehk siis olukorda, mil kahju on tekitatud süüliselt õigusvastase menetlustoiminguga, sest sellisel juhul on hüvitis üldjuhul suurem. Kui ei leia kinnitust toimingu õigusvastasus, tuleb hinnata SKHS §-des 5 või 6 sätestatud aluseid kahju hüvitamiseks. Lisaks asjakohase materiaalõigusliku aluse tuvastamisele tuleb menetlejal taotluse alusel kindlaks teha kahju, selle liik, põhjuslik seos süüteomenetluse meetme (menetlustoimingu) ja kahju vahel. Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma SKHS §-des 9–11 sätestatust. (p 15)

SKHS § 23 lg 4 teise lause kohaselt saab isik esitada taotluse kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või meetme tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Kriminaalasjades, mis on lahendatud enne 1. maid 2015 ja mille eest näeb SKHS ette laiemad hüvitise väljamõistmise alused või määrad, hakkab see tähtaeg kehtima SKHS-i jõustumise ajast. (p 16)

Töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine SKHS-i alusel võib tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku, samuti kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamise korral (KrMS § 141 lg 1) ja kui teistmisel tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, mille materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku kaotus. (p 17) Kui isik ise esitab avalduse ametist vabastamiseks, siis tuleb see vaidlus isiku ametist vabastamise üle lahendada halduskohtus, kuna puudub põhjuslik seos kriminaalmenetluse meetme ja võimaliku tekkinud kahju vahel. (p 18)

Kuna RVastS § 8 ei piiranud hüvitise maksmise aluseid ega hüvitise määra, ei muutnud SKHS vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise aluseid ega suurendanud hüvitise määra, mistõttu sellele kahjunõudele SKHS § 23 lg 3 tagasiulatuv jõud ei kohaldu. (p 20)

Mittevaralise kahju eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui prokuratuur või kohus on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka RKHKo 3-3-1-81-07, p 16). (p 24)

SKHS § 11 lg 2 kohaselt on isiku kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1). (p 25)

Need juhtumid, kui hüvitada tuleb üksnes kohtuniku kuriteo tagajärjel tekkinud õigusvastane kahju, on RVastS § 15 grammatilise tõlgenduse järgi piiratud kohtumenetlusega. Seega hõlmab SKHS § 7 lg 3 erand üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses tähenduses. Menetlustoimingute tegemiseks nõutavad kohtu load peavad kohtueelses kriminaalmenetluses tagama põhiõiguste ennetava kaitse ega ole seetõttu käsitatavad õigusemõistmisena materiaalses tähenduses (nt isikute süüküsimuse ja karistamise otsustamine kriminaalmenetluses) ning on üldjuhul väljaspool riigivastutuse seaduse kohaldamisala. Seega saab SKHS § 7 järgi hüvitada kohtumääruse alusel tehtud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingutega süüliselt tekitatud õigusvastast kahju. (p 26)

Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. (p 27)

Kriminaalmenetluse meetme õiguspärasust tuleb ka nn ülemineku asjades hinnata üldjuhul süüteomenetluses ja see hinnang on sellisel juhul hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta. Kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pole sel juhul pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust. (p 28) Üksnes erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust. Erandlikud juhtumid, mil menetleja saab kahju hüvitamisel kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust täiendavalt hinnata, võivad esineda näiteks juhul, kui kriminaalmenetluse toimingu tegemisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust või kui selguvad muud faktilised asjaolud (nt kohtuniku, prokuröri või kaitsja distsiplinaarsüütegu), mille pinnalt tuleb kriminaalmenetluse toimingu lubanud või teinud menetleja otsus ka ex ante-perspektiivist ümber hinnata. (p 29)

SKHS § 5 lg 1 p 3 alusel saab hüvitada üksnes varalise kahju, kuivõrd SKHS § 11 lg 1 välistab mittevaralise kahju hüvitamise juhtumil, kui isiku liikumisvabadust kriminaalmenetluse õiguspärase toiminguga üksnes piirati. (p 30)

SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)

Kaebuse lahendamise ajal menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ja Riigiprokuratuuri ning maakohtu määruse tühistamisel saab ringkonnakohus teha asjas ise uue sisulise lahendi. (p 33)

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise menetluse üleminekuasju (SKHS § 23 lg 3) ei pea üldjuhul läbi vaatama suulises menetluses. Üksnes kahju tekkimise faktiliste asjaolude täiendaval tuvastamisel peaks menetleja kaaluma, kas erandlikult võib vajalik olla suulise menetluse läbiviimine. (p 34)

Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)

Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)

3-1-1-80-07 PDF Riigikohus 03.03.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 6^1 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Seetõttu on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt Sulaoja vs. Eesti (2005); Pihlak vs. Eesti (2005)).


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

Kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine vahistamistähtaeg, samuti lg-s 3^1 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab KrMS § 135 lg 7 p 1.

Kahtlustataval on õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt RKKKo nr 3-1-1-59-99) muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

3-1-3-1-04 PDF Riigikohus 09.02.2004

Kautsjoni ja vahi all pidamise põhimõtteline erisus avaldub ka tõkendi kohaldamise algusaja suhtes. Kautsjoni puhul ei ole ainsana tõkendiliikidest olulist tähtsust asjaolul, millal menetleja otsustas tõkendit kohaldada või millal isik osutus tõkendi kohaldajale kättesaadavaks, vaid määravaks on asjaolu, millal tõkendialune isik ise täidab teatud tingimused - tasub kautsjonisumma. Alles pärast seda teatab kohtunik tõkendi vahi alla võtmine asendamisest ja kautsjoni kohaldamisest. Kuna vahi all pidamise asendamine kautsjoniga kohtuniku määruse alusel ja kautsjonisumma tasumine on tavaliselt ajas lahutatud, tuleb isikut kuni kautsjonisumma tasumiseni käsitada vahi all viibivana (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-02). Kuna isiku põhiõiguse (õigus vabadusele) riive on sellises olukorras sama intensiivne, kui tõkendi vahi all pidamise puhul, siis peavad sellele isikule säilima ka kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud vahistatule (nt KrMK § 74 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt isikut ei tohi eeluurimisel vahi all pidada üle kuue kuu).


Kuna vahi all pidamise asendamine kautsjoniga kohtuniku määruse alusel ja kautsjonisumma tasumine on tavaliselt ajas lahutatud, tuleb isikut kuni kautsjonisumma tasumiseni käsitada vahi all viibivana (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-02). Kuna isiku põhiõiguse (õigus vabadusele) riive on sellises olukorras sama intensiivne, kui tõkendi vahi all pidamise puhul, siis peavad sellele isikule säilima ka kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud vahistatule (nt KrMK § 74 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt isikut ei tohi eeluurimisel vahi all pidada üle kuue kuu).

3-1-1-155-03 PDF Riigikohus 23.01.2004

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json