/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-34-16 PDF Riigikohus 13.06.2016

Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)


Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)

Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)


Mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 5^1 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks. (p 30)


SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)


Kriminaalmenetluses, mis on lahendatud lõplikult enne SKHS-i jõustumist, tuleb SKHS § 23 lg 2 kohaselt võrdlevalt hinnata põhjendatud kahjuhüvitise suurust ja vastavalt sellele otsustada, kas lisaks AVVKHS-i järgi määratud hüvitisele on isikul õigus saada hüvitist ka SKHS-i alusel. Ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SHKS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu. (p 13)

Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)

Kui on alust arvata, et süüteomenetluse meede on õigusvastane, tuleb taotlust või kaebust lahendaval menetlejal kontrollida esmalt SKHS § 7 kohaldumist, ehk siis olukorda, mil kahju on tekitatud süüliselt õigusvastase menetlustoiminguga, sest sellisel juhul on hüvitis üldjuhul suurem. Kui ei leia kinnitust toimingu õigusvastasus, tuleb hinnata SKHS §-des 5 või 6 sätestatud aluseid kahju hüvitamiseks. Lisaks asjakohase materiaalõigusliku aluse tuvastamisele tuleb menetlejal taotluse alusel kindlaks teha kahju, selle liik, põhjuslik seos süüteomenetluse meetme (menetlustoimingu) ja kahju vahel. Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma SKHS §-des 9–11 sätestatust. (p 15)

SKHS § 23 lg 4 teise lause kohaselt saab isik esitada taotluse kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või meetme tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Kriminaalasjades, mis on lahendatud enne 1. maid 2015 ja mille eest näeb SKHS ette laiemad hüvitise väljamõistmise alused või määrad, hakkab see tähtaeg kehtima SKHS-i jõustumise ajast. (p 16)

Töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine SKHS-i alusel võib tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku, samuti kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamise korral (KrMS § 141 lg 1) ja kui teistmisel tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, mille materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku kaotus. (p 17) Kui isik ise esitab avalduse ametist vabastamiseks, siis tuleb see vaidlus isiku ametist vabastamise üle lahendada halduskohtus, kuna puudub põhjuslik seos kriminaalmenetluse meetme ja võimaliku tekkinud kahju vahel. (p 18)

Kuna RVastS § 8 ei piiranud hüvitise maksmise aluseid ega hüvitise määra, ei muutnud SKHS vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise aluseid ega suurendanud hüvitise määra, mistõttu sellele kahjunõudele SKHS § 23 lg 3 tagasiulatuv jõud ei kohaldu. (p 20)

Mittevaralise kahju eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui prokuratuur või kohus on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka RKHKo 3-3-1-81-07, p 16). (p 24)

SKHS § 11 lg 2 kohaselt on isiku kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1). (p 25)

Need juhtumid, kui hüvitada tuleb üksnes kohtuniku kuriteo tagajärjel tekkinud õigusvastane kahju, on RVastS § 15 grammatilise tõlgenduse järgi piiratud kohtumenetlusega. Seega hõlmab SKHS § 7 lg 3 erand üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses tähenduses. Menetlustoimingute tegemiseks nõutavad kohtu load peavad kohtueelses kriminaalmenetluses tagama põhiõiguste ennetava kaitse ega ole seetõttu käsitatavad õigusemõistmisena materiaalses tähenduses (nt isikute süüküsimuse ja karistamise otsustamine kriminaalmenetluses) ning on üldjuhul väljaspool riigivastutuse seaduse kohaldamisala. Seega saab SKHS § 7 järgi hüvitada kohtumääruse alusel tehtud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingutega süüliselt tekitatud õigusvastast kahju. (p 26)

Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. (p 27)

Kriminaalmenetluse meetme õiguspärasust tuleb ka nn ülemineku asjades hinnata üldjuhul süüteomenetluses ja see hinnang on sellisel juhul hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta. Kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pole sel juhul pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust. (p 28) Üksnes erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust. Erandlikud juhtumid, mil menetleja saab kahju hüvitamisel kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust täiendavalt hinnata, võivad esineda näiteks juhul, kui kriminaalmenetluse toimingu tegemisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust või kui selguvad muud faktilised asjaolud (nt kohtuniku, prokuröri või kaitsja distsiplinaarsüütegu), mille pinnalt tuleb kriminaalmenetluse toimingu lubanud või teinud menetleja otsus ka ex ante-perspektiivist ümber hinnata. (p 29)

SKHS § 5 lg 1 p 3 alusel saab hüvitada üksnes varalise kahju, kuivõrd SKHS § 11 lg 1 välistab mittevaralise kahju hüvitamise juhtumil, kui isiku liikumisvabadust kriminaalmenetluse õiguspärase toiminguga üksnes piirati. (p 30)

SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)

Kaebuse lahendamise ajal menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ja Riigiprokuratuuri ning maakohtu määruse tühistamisel saab ringkonnakohus teha asjas ise uue sisulise lahendi. (p 33)

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise menetluse üleminekuasju (SKHS § 23 lg 3) ei pea üldjuhul läbi vaatama suulises menetluses. Üksnes kahju tekkimise faktiliste asjaolude täiendaval tuvastamisel peaks menetleja kaaluma, kas erandlikult võib vajalik olla suulise menetluse läbiviimine. (p 34)

Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)

Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)

3-1-1-69-14 PDF Riigikohus 12.11.2014

Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.


Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.


Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.

Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.


Kriminaalasjas nr 3-1-1-9-12 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et KrMS § 143^1 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Proportsionaalsuse hindamisel peab kohus arvestama konkreetse kriminaalasja asjaolusid, sh kannatanute ja tunnistajate turvalisuse tagamise vajadus.

3-1-1-78-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Avaldades kohtulikul uurimisel kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel või selle väliselt.


Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.

Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.


Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei tähenda iseenesest veel seda, et isik hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale.

Kui isikule on küll väljastatud kutse ilmuda seoses kriminaalmenetlusega uurija juurde, kuid pole tuvastatud, et ta on selle kutse ka kätte saanud, siis ei saa tema uurija juurde ilmumata jäämist käsitada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena.


Kohtuotsuse põhjenduste rajamine kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.

Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.

Avaldades kohtuistungil uurimistoimingu protokolli, tuleb arvestada KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid.


Kohtuotsuse põhjendusi ei või rajada kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.

3-1-1-80-07 PDF Riigikohus 03.03.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 6^1 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Seetõttu on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt Sulaoja vs. Eesti (2005); Pihlak vs. Eesti (2005)).


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

Kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine vahistamistähtaeg, samuti lg-s 3^1 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab KrMS § 135 lg 7 p 1.

Kahtlustataval on õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt RKKKo nr 3-1-1-59-99) muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

3-1-1-103-06 PDF Riigikohus 11.12.2006

KrMS 15. peatükis ja KrMS §-s 136 sätestatut tuleb nende koostoimes tõlgendada selliselt, et ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab vahistatu ja tema kaitsja määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.


Vahistamismenetlus ei ole kriminaalasja sisuline arutamine ega isiku süüküsimuse lõplik lahendamine. Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja põhiliselt prokuratuuril ning nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon peab sisalduma ka vahistamistaotluses. Põhjendatud kuriteokahtlus on vahistuse kui kahe põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni - kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Põhjendatud kuriteokahtlusest vahistamise eeltingimuse mõttes on alust rääkida siis, kui kohus jõuab senise kohtueelse menetluse tulemuste pinnalt veendumusele, et suure tõenäosusega on kahtlustatav või süüdistatav kas kuriteo täideviija või sellest osavõtja. Kuriteokahtluse põhjendatus peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele ja vahistusmääruses ei saa piirduda üksnes ühelauselise tõdemusega, et toimikumaterjalide pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Aktsepteeritavaks tuleb pidada sedagi, kui kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse täiendavalt ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Alles siis, kui kohus on lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele tuvastanud ka Põhiseadusega kooskõlas oleva ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vahistamisaluse olemasolu, on kohus pädev isikut vahistama. Ka kõige raskema kuriteo toimepanemises põhjendatud kahtlus saab olla üksnes vahistuse eeltingimus mitte aga samaaegselt ka vahistamisalus. Eesti Vabariigi Põhiseaduses ega kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette isiku vahistamist ainuüksi kuriteo raskuse tõttu.


KrMS § 127 lg-s 1 sätestatu kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus vahistamisalusena võib aga tähendada ka konkreetsetele asjaoludele tuginevat kahtlust, et isik jätkab kuritegude toimepanemist ilma, et need uued kuriteod oleks suunatud tõendite hävitamisele, muutmisele või võltsimisele menetletavas kriminaalasjas. Kuritegude sellise jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud. Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond.

3-1-3-1-04 PDF Riigikohus 09.02.2004

Kautsjoni ja vahi all pidamise põhimõtteline erisus avaldub ka tõkendi kohaldamise algusaja suhtes. Kautsjoni puhul ei ole ainsana tõkendiliikidest olulist tähtsust asjaolul, millal menetleja otsustas tõkendit kohaldada või millal isik osutus tõkendi kohaldajale kättesaadavaks, vaid määravaks on asjaolu, millal tõkendialune isik ise täidab teatud tingimused - tasub kautsjonisumma. Alles pärast seda teatab kohtunik tõkendi vahi alla võtmine asendamisest ja kautsjoni kohaldamisest. Kuna vahi all pidamise asendamine kautsjoniga kohtuniku määruse alusel ja kautsjonisumma tasumine on tavaliselt ajas lahutatud, tuleb isikut kuni kautsjonisumma tasumiseni käsitada vahi all viibivana (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-02). Kuna isiku põhiõiguse (õigus vabadusele) riive on sellises olukorras sama intensiivne, kui tõkendi vahi all pidamise puhul, siis peavad sellele isikule säilima ka kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud vahistatule (nt KrMK § 74 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt isikut ei tohi eeluurimisel vahi all pidada üle kuue kuu).


Kuna vahi all pidamise asendamine kautsjoniga kohtuniku määruse alusel ja kautsjonisumma tasumine on tavaliselt ajas lahutatud, tuleb isikut kuni kautsjonisumma tasumiseni käsitada vahi all viibivana (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-02). Kuna isiku põhiõiguse (õigus vabadusele) riive on sellises olukorras sama intensiivne, kui tõkendi vahi all pidamise puhul, siis peavad sellele isikule säilima ka kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud vahistatule (nt KrMK § 74 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt isikut ei tohi eeluurimisel vahi all pidada üle kuue kuu).

3-1-1-121-03 PDF Riigikohus 14.10.2003

Kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisel juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist, on põhjendatud kohtupraktikas aktsepteeritu, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka.


Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.


Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.

Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.

3-1-1-16-03 PDF Riigikohus 31.01.2003

Kriminaalasjade ühendamisel pole erinevate kriminaalasjade registratsiooninumbril õigusliku tähendust. Registratsiooninumber on pelgalt asjaajamise kategooria, mis peab kindlustama materjalide registreerimise, nende liikumise jälgimise, säilitamise ja täitma ka muid eesmärke, mis ei ole seotud asja sisulise lahendamise aluseks olevate asjaoludega.


Kui ühendatakse erinevad kriminaalasjad, kus isiku suhtes on valitud erinevad tõkendid, tuleb lahendada ka küsimus, milline tõkend jääb kehtima ühendatud kriminaalasjas.


Kui isikult võetakse motiveerimatult õigus oma süüdistusasjas tehtud otsustuse läbivaatamisele kõrgemalseisvas kohtus, on tegu kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json