Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019
Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)
1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21) Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24) Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
1-17-11610/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
1-17-1205/147 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2018
KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28) Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
1-15-7220/28 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
1-17-3758/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017
Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)
3-1-1-118-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei kujuta endast kohtu alla andmise eeldust, mistõttu ei laiene sellele ka KrMS § 385 p-s 16 nimetatud edasikaebe keeld. Tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi hoopis KrMS § 385 p 6. Kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmine kohtu alla andmisel kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli (vt RKKKm nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna KrMS § 385 p 6 tunnistati 1. septembril 2016 kehtetuks, pole süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates nimetatud kuupäevast enam välistatud. (p 16)
3-1-1-19-16 PDF Riigikohus 21.06.2016
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7) Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)
3-1-1-110-15 PDF Riigikohus 04.05.2016
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega. KrMS § 137^1 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390 lg te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. (p 25)
3-1-1-69-14 PDF Riigikohus 12.11.2014
Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule. Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.
3-1-1-21-13 PDF Riigikohus 14.01.2013
KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav. Määruskaebuse esitamist lubavad normid ei pruugi seadustehniliselt paikneda üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka teistest kriminaalmenetluse seadustiku sätetest (vt ka RKKKm 3-1-1-133-12, p 8). Kui määruskaebuse esitamine kohtu teatud otsustusele on lubatud mõne väljaspool määruskaebemenetlust reguleerivat peatükki asuva normiga, siis vastav kohtumäärus on määruskaebekorras edasi kaevatav ning KrMS §-s 385 sätestatud keeldude järgmiseks pole alust. KrMS §-s 385 loetletud piiranguid võib pidada proportsionaalseiks, kui vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas kohtumenetluses (RKKKo 3-1-1-69-08, p 8). KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada selles sättes loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale, kuna üldjuhul tagab kohtuniku luba menetlustoimingu tegemiseks juba iseenesest selle tegemiseks piisava põhiõiguste kaitse. Seetõttu on kohtuniku otsustuse vaidlustamine võimalik vaid nende määruste puhul, mille alusel tehtav kriminaalmenetluse tagamisele või korraldamisele suunatud toiming tekitab põhiõiguse olulise ja pikemaajalise riive. Otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on varasemas praktikas laiendatud määruskaebeõigust asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka RKKKm 3-1-1-117-09, p-d 10-11).
3-1-1-133-12 PDF Riigikohus 30.11.2012
Kuna KrMS § 136 näeb erinormina KrMS § 385 suhtes ette menetlusosalise õiguse vaidlustada määruskaebekorras vahistamisega seonduvaid küsimusi ning KrMS § 137^1 lg 9 võrdsustab edasikaebeõiguse osas elektroonilise valve kohaldamise vahistamisega, siis on ka maakohtu määrus, millega jäeti rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, määruskaebekorras vaidlustatav. Kohtumäärus, millega keeldutakse vahistamise asendamisest elektroonilise valvega, moodustab erandi üldpõhimõttest, mille kohaselt ei ole keeldumine kergemaliigilise tõkendi kohaldamisest (tõkendi muutmisest) edasikaevatav. (Vt ka RKKKo 3-1-1-9-12, p-d 10-12). Juhul, kui kohus jätab poole taotluse ainult tõkendi vahistamise tühistamiseks rahuldamata ning süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise muutmata, puudub kohtumenetluse poolel taolise otsustuse peale määruskaebeõigus KrMS § 385 p 20 kohaselt, kuna tegemist on poole taotluse lahendamisel tehtud kohtumäärusega (vt RKKKm 3-1-1-110-10, p 7). Määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemiseks tõkendi muutmiseks esitatud taotluste lahendamisel koostatud kohtumäärustele tuleb lähtuda sellest, kas seadusandja on pidanud vajalikuks konkreetse tõkendiliigi vaidlustamise jaoks erandite loomist või mitte. Viimased ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. ptk-s, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt § 136 või § 137^1 lg 9). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist.
3-1-1-32-12 PDF Riigikohus 12.04.2012
KrMS §-s 137^1 ette nähtud elektrooniline valve tõkendina on käsitatav teise tõkendi - vahistamise - asendajana. See tähendab, et elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada.
3-1-1-9-12 PDF Riigikohus 27.02.2012
KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga. Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15). Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.
3-1-1-31-10 PDF Riigikohus 30.04.2010
Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).
3-1-1-64-08 PDF Riigikohus 01.12.2008
Kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu olukorras, kus maakohus on isiku vahistanud, tuleb ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja isik vahi alt vabastada (koostada vahistamisest keeldumise määrus KrMS § 136 mõttes). Vahistamisest keeldumise määruses tuleb ringkonnakohtul esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt puudub kohtu arvates põhjendatud kuriteokahtlus või vahistamisalus. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 6; nr 3-1-1-16-04, p 12; nr 3-1-1-89-06, p 10).
3-1-1-126-05 PDF Riigikohus 24.10.2005
Kuigi vahistamismääruse jõustumine selle tegemise momendist ei välista iseenesest vahistamismääruse täitmise peatamise võimalust, saavad sellise määruse täitmise peatamist tingida vaid niivõrd kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistavad vahistamise kohaldamise. Nende asjaolude esinemist kinnitavad tõendid peavad olema kohtule esitatud nii, et vahistamismääruse täitmise peatamise küsimuse lahendamine oleks võimalik ka enne vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tähtaega.
3-1-1-154-03 PDF Riigikohus 25.03.2004
Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud läbi vaatamata erikaebuse sellise vahi alla võtmise määruse peale, mida pole õiguslikult enam olemas (vahi alla võtmise määrus lakkab õiguslikult olemast siis, kui selle peale esitatud erikaebuse menetlemise ajaks on isiku vahi all pidamise tähtaega pikendatud ja tema vahi all pidamise õiguslik alus tuleneb uuest kohtumäärusest), pole rikutud EIÕK artiklis 13 ja artikli 5 lõikes 4 sätestatud õigust tõhusale menetlusele, sest nii vahi alla võtmine kui ka vahi all pidamise tähtaja pikendamine toimub kohtuniku poolt ning tänases kriminaalmenetluses on reaalselt tagatud võimalus vaadata erikaebemenetluses läbi vahi all pidamise tähtaja pikendamise määrust (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-27-97).
3-1-1-155-03 PDF Riigikohus 23.01.2004

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane