/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-2411/677 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2019

EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17)

EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19)

Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20)

1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21)

Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22)

Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23)

Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25)

Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26)

Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27)

Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28)

Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30)

Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33)

Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34)

Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36)

Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)


Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)

1-17-6021/99 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 29.01.2018

Kriminaalasja menetleval kohtul on KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud lisapiirangute kohaldamisel ulatuslik kaalutlusruum, millesse kõrgema astme kohus peaks määruskaebemenetluses sekkuma üksnes lisapiirangu ilmse alusetuse või ebaproportsionaalsuse korral. KrMS § 1431 lg 1 kohaldamiseks ei pea tunnistajate mõjutamise oht olema tõsikindlalt tuvastatud, piisab „piisavast alusest oletada“, et kahtlustatav või süüdistatav võib hakata kriminaalmenetluse läbiviimist. Samuti ei pea KrMS § 1431 lg 1 kohaldamise eelduste kindlakstegemisel tuginema nn rangetele tõenditele (KrMS § 63 lg 1), vaid lubatavad on ka nn vabatõendid (KrMS § 63 lg 2). Vabatõendina KrMS § 63 lg 2 mõttes on käsitatav ka prokuröri poolt maakohtu korraldaval istungil antud kinnitus selle kohta, et mitu tunnistajat on avaldanud, et süüdistatav on üritanud neid mõjutada. Lisapiirangute jätkuva põhjendatuse hindamise seisukohalt ei ole erilist kaalu kaitsja osutatud asjaolul, et kohtueelses menetluses on tunnistajad juba üle kuulatud.

3-1-1-54-16 PDF Riigikohus 30.06.2016

KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17)

Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)


KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)


Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24)

Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)


Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)


Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)


Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)

3-1-1-69-14 PDF Riigikohus 12.11.2014

Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.


Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.


Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.

Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.


Kriminaalasjas nr 3-1-1-9-12 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et KrMS § 143^1 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Proportsionaalsuse hindamisel peab kohus arvestama konkreetse kriminaalasja asjaolusid, sh kannatanute ja tunnistajate turvalisuse tagamise vajadus.

3-1-1-9-12 PDF Riigikohus 27.02.2012

KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.


Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).


KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).


Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.


KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).

Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json