/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-117-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
Ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (3-2-1-62-16, p 15). (p 43)
Tulenevalt KrMS § 141^4 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (3-1-1-10-16, p 28.) (p 17) KarS §-d 83^2 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 141^4 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18) Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (3-1-2-4-12, p 41) (p 20) Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (3-1-1-26-16, p 12) (p 41) KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada. (p 43)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27) Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 83^2 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18) Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 83^1 lg-s 2 või § 83^2 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 83^1 lg-s 1 või § 83^2 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30) Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32) Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
Tulenevalt KrMS § 141^4 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (vt nt 3-1-1-10-16, p 28.) (p 17) Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine. (p 34) Järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 141^4 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral. (p 35) Asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. (p 36) Kohus on KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (p 40) Kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise või muu rahalise nõude täitmise tagamiseks on üldjuhul kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Tavaliselt piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 141^4 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. (p-d 42–43)
3-1-1-68-16 PDF Riigikohus 07.12.2016
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37) Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56) Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
3-1-1-10-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27) Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27)
Kolmanda isikuna KarS § 83^2 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33) Vara on omandatud KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33) KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83^2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40) Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 83^1 lg 1 ls 2 või lg 1^1 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
3-1-1-102-15 PDF Riigikohus 03.12.2015
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6) KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10) Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6) Äriühingu käibe suurendamist kuritegeliku tulu arvel tuleb lugeda äriühingu vara suurenemiseks, mis omakorda annab aluse äriühingu vara arestimiseks KrMS § 142 alusel. KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8) Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
KrMS § 141^4 kohaldamisel kehtivad mutatis mutandis vara arestimise (KrMS § 142) kohta käivad sätted (RKKKm 3-1-1-75-14, p 32). See tähendab, et kohtuliku hüpoteegi ja teiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS § 142 sätestatud korras. (p 6) Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
3-1-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 83^1 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)
KarS § 12^1 p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 12^1 p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39)
KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 141^4 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)
Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 389^1 järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 153^1 järgi. (p 40) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45) 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46)
KarS § 12^1 p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27) Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28) Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29) Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31) Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32)
3-1-1-52-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (3-1-1-97-13, p 13 jj; 3-1-1-75-14 p 32; 3-1-1-21-15 p 14). (p 24)
Ühisomandis oleva kinnisasja käsutamise saab süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale keelata ka kolmandal isikul vaid siis, kui on alust arvata, et osa süüteoga saadud varast läks kolmandale isikule (Vt ka 3-1-1-102-12, p-d 7-14; 3-1-1-49-13, p 13). (p 34)
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 83^1 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31)
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 83^1 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31) Üksnes see, et isik ostis kuriteo toimepanemisega samal perioodil kinnisasjad, mille väärtus ületas tema leibkonna teadaolevat legaalset sissetulekut, ei anna piisavat alust põhjendatud kahtluseks, et isik sai vara menetletava kuriteoga. (p 32)
KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg-st 1 tulenev Riigikohtu pädevus vaidlustatud kohtumäärus tühistada hõlmab ka pädevust teha kindlaks määruse õigusvastasus. Asudes seisukohale, et vaidlustatud kohtulahend, mis on kehtivuse kaotanud, ei vasta seadusele, tuleb kaebust lahendaval kohtul piirduda kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 39)
3-1-1-51-15 PDF Riigikohus 10.06.2015
Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29) KarS § 83^2 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste täidetuse korral, ei piisa selleks, et isiku vara hulka kuuluva eseme konfiskeerimine lõike teisele lausele tuginedes välistada, üldjuhul üksnes sellest, kui isik tõendab, et ese on ostetud tema poolt seaduslikult laenatud raha eest. Kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on mingi eseme soetamiseks sõlmitud laenu- või liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaldamiseks tõendada, et laenu- või liisingumaksed on vähemalt olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tasumine KarS § 83^2 lg 1 teise lause tähenduses ei hõlma mitte üksnes vastusooritust võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva eseme omandamise eest, vaid ka vastusooritust sellise soorituse eest, mis lõi eseme omandamiseks majanduslikud eeldused. Isikul tuleb laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada ka viimati nimetatud soorituse tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust. (p 36)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28) Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 141^4 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (p 28) Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)
KrMS § 389 lg-st 1 koostoimes § 322 lg-tega 1 ja 3 (nii enne kui ka pärast 29. märtsi 2015 kehtinud redaktsioonis) nähtub, et määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Seejuures peab teave olema poolele kättesaadav aegsasti enne seda, kui tal tuleb esitada kirjalik vastus määruskaebusele ja otsustada, kas võtta ringkonnakohtu istungist osa või mitte. KrMS § 389 lg-st 1 ja § 322 lg-test 1 ning 3 tulenev määruskaebemenetluse poole õigus olla aegsasti teavitatud määruskaebusest hõlmab ka õigust olla teavitatud määruskaebust põhistavatest dokumentidest. Võttes kohtuistungil määruskaebuse esitajalt vastu määruskaebusele lisamata dokumentaalsed tõendid, peab ringkonnakohus KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 3 ning § 386 lg 1 p-st 6 lähtudes asja arutamise edasi lükkama, võimaldamaks teisel poolel uute tõendite kohta arvamust avaldada. See, kui ringkonnakohus tugineb määruskaebuse esitaja poolt teise astme kohtus esitatud tõenditele, millega teisel poolel ei olnud võimalik eelnevalt tutvuda ega nende kohta arvamust avaldada, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
KrMS § 390 lg 4 teine lause ei kohusta ringkonnakohut lükkama kohtuistungit edasi ainuüksi seetõttu, et prokurör ei saa teise kohtuistungi tõttu ringkonnakohtusse ilmuda. (p 32)
3-1-1-21-15 PDF Riigikohus 09.04.2015
Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab üheselt ja selgelt nähtuma nii põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-97-13, p 8 jj) kui ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks RKKKm 3-1-1-97-13, p 13 jj). KarS § 83^1 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 83^1 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 järgi rahasumma välja mõista, peab pärinema sellestsamast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (vt RKKKm 3-1-1-97-13, p 19). See tähendab muu hulgas, et kahtlustatava vara arestimist ei saa põhjendada kuriteoga, mida talle samas kriminaalasjas esitatud kahtlustus ei hõlma. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus, nagu on otsesõnu märgitud ka Riigikohtu lahendites (3-1-1-1-12, p-d 17-18 ja 3-1-1-9-14, p 8.1.). Kohtul puudub pädevus juba jõustunud arestimismäärust muuta (täiendada), nt pikendada vara arestimise tähtaega või muuta tähtajaline arest tähtajatuks. Kohus peab tegema uue vara arestimise otsustuse, mis hõlmab esialgses kohtumääruses ette nähtud tähtajale järgnevat perioodi (tähtajatult või kohtu määratavaks uueks tähtajaks). Ka selline uus arestimisotsustus eeldab nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vara arestimise aluse tuvastamist. Samas, otsustades seda, kas jätta vara arestituks ka pärast ajutise aresti tähtaja möödumist, saab kohus arestimise eelduste tuvastamisel üldjuhul lähtuda vara ajutise arestimise määruses tuvastatust. See tähendab, et kui uue arestimistaotluse lahendamise ajaks ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis seaksid kuriteokahtluse põhjendatuse, arestimise aluse või vara aresti proportsionaalsuse kahtluse alla, ei pea kohus esitama nende kohta uut täiemahulist põhjendust. Varasemas kohtumääruses ammendavalt käsitletud küsimustes, mille osas ei ole uusi olulisi fakte ilmnenud, võib kohus piirduda viitega varasemale määrusele. Sellisel juhul tuleb kohtul esitada täiendavad põhjendused küsimustes, mis jäid vara ajutisel arestimisel lahtiseks, eeskätt vara arestimise ulatuse kohta. Märgitu kehtib vaid siis, kui uue arestimistaotluse aluseks on seesama kuriteokahtlus, millest lähtuti ka vara ajutisel arestimisel. Juhul, kui kuriteokahtlus, millele tuginedes prokuratuur vara arestimist taotleb, on oluliselt muutunud või asendunud uue kuriteokahtlusega, pole kohtul oma põhjendustes võimalik varasemale arestimismäärusele tugineda. Kui aga peaks ilmnema, et prokuratuuri uues arestimistaotluses esitatud asjaolude kohaselt ei saanud kahtlustatav vara selle väidetava kuriteoga, mida kirjeldati ajutise arestimise aluseks olnud kuriteokahtluses, ja taotluses ei tugineta ka uuele kuriteokahtlusele, ei saa kahtlustatava vara aresti alla jätta.
3-1-1-78-14 PDF Riigikohus 18.03.2015
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (RKKKm 3-1-1-130-12, p 16). Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit. Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud). Vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel tõi automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet. Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 141^4 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKm 3-1-1-75-14, p 53; 3-1-1-35-13, p 20). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20). Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20). Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (RKKK 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 83^1 ja 83^2) konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le 83^1 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (RKKK 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 3-1-1-1-12, p 13). KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 141^4 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42). Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 141^4 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42). Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel. Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
3-1-1-75-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul, kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada, - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Tuginedes mingi järelduse põhjendamisel tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele, peab kohus lahendis ära näitama, milliste tunnistajate millistest ütlustest ja millistest dokumentaalsetest tõenditest kohus sellise järelduse tegi.
Taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb esmaselt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata.
Vara arestimisel süüteoga saadud vara konfiskeerimise (KarS § 83^1) või selle asendamise (KarS § 84) tagamiseks peab vara arestimise määrusest nähtuma, millise kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks vara aresti kohaldatakse. Vara arestimise menetluses ei ole sageli võimalik tuvastada börsil noteerimata aktsiate täpset väärtust, sest see on reeglina töö- ja ajamahukas protseduur. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks menetleja arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamisel tugineda aktsiate nimiväärtusele. Küll on vara arestimise menetluses üldjuhul aktsepteeritav arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamine aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse alusel. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul, kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada, - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab üheselt ja selgelt nähtuma nii põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (3-1-1-97-13, p 8 jj) kui ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (3-1-1-97-13, p 13 jj). Osutatud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka 8. märtsil 2014 jõustunud KrMS § 141^4 kohaldamisel. Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, ei saa kohtumääruses piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Piisav ei ole see, kui kohus esitab üksnes loetelu tõenditest, mis väidetavalt kinnitavad kuriteokahtluse olemasolu. Kohtu järeldus varalise nõude tagamise vajalikkuse kohta ei pea olema tõsikindel. Siiski peab määrusest nähtuma, millistest asjaoludest tulenevalt näeb kohus ohtu, et vara aresti või muud tagamismeedet kohaldamata võib tulevase kohtulahendi täitmine raskeneda või sootuks võimatuks muutuda. Tuginedes mingi järelduse põhjendamisel tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele, peab kohus lahendis ära näitama, milliste tunnistajate millistest ütlustest ja millistest dokumentaalsetest tõenditest kohus sellise järelduse tegi. KrMS § 141^4 lg 1 kohaldamisel tuleb järgida põhimõtet, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja kohtuotsuse täitmiseks. Olukorras, kus prokuratuur on taotlenud isikut liigset koormava tagamisabinõu kohaldamist, on kohtul ka õigus kohaldada tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamiseks prokuratuuri taotluses nimetamata abinõud, mis ühelt poolt on võimaliku nõude tagamiseks piisav, ent teisalt koormaks kohustatud isikut (tagamismääruse adressaadiks olevat kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut) vähem kui meede, mille kohaldamist taotleb prokuratuur. Lisaks tuleb kriminaalmenetluses rahalise nõude tagamisel kohaldada alati ka TsMS § 385. Kohustatud isik saab tagamisabinõu asendamist taotleda esmajoones ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses. Juhul kui tema pakutud asendusmeede on õiguslikult lubatav ja nõude tagamiseks piisav, ei või ringkonnakohus üldjuhul tagamisabinõu asendamisest keelduda.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json