Kohtulahendite liigitus

Kokku: 163| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019
Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
1-18-1247/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2019
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 2^1 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo 3-1-1-73-15, p 21). Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (p 37) Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus. Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. (p-d 53-54)
1-16-6179/85 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2018
Euroopa Kohtu seisukoht on, et riigisisesed normid, mis reguleerivad kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete säilitamist ning riigiasutustele kättesaadavaks tegemist, kuuluvad direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg 1 kohaldamisalasse (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades C-203/15 ja C-698/15: Tele2 Sverige AB vs. Post- och telestyrelsen ja Secretary of State for the Home Department vs. Tom Watson jt, p-d 73-78). Euroopa Kohus on täiendavalt selgitanud, et direktiiv 2002/58/EÜ kohaldub ka siis, kui taotlus elektroonilise side andmetele juurdepääsuks on esitatud kriminaalmenetluse raames (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-207/16: Ministerio Fiscal, p 39). Seega kuuluvad Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse nii ESS § 111^1 lg-d 2 ja 4, mis reguleerivad elektroonilise side andmete säilitamist, kui ka KrMS § 90^1 lg 2, mis reguleerib uurimisasutuse juurdepääsu kõnesolevatele andmetele. (p-d 18–19) Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg-t 1 tuleb harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lg-t 1 arvesse võttes tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis reguleerivad liiklusandmete ja asukohaandmete kaitset ja turvalisust ning eelkõige pädevate ametiasutuste juurdepääsu säilitatavatele andmetele, piiramata seda juurdepääsu kuritegevuse vastu võitlemise raames üksnes raske kuritegevuse vastu võitlemisega, nägemata ette, et andmete juurdepääsu saamise eeltingimus on kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnev kontroll, ning nõudmata, et kõnealuseid andmeid säilitataks liidu territooriumil (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades C-203/15 ja C-698/15: Tele2 Sverige AB vs. Post- och telestyrelsen ja Secretary of State for the Home Department vs. Tom Watson jt, resolutsiooni p 2). Euroopa Kohus on täpsustanud, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg 1 esimese lause sõnastus ei piira kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärki võitlusega üksnes raskete kuritegude vastu, vaid peab silmas kuritegusid üldiselt. Kui andmetele juurdepääsuga kaasnev riive ei ole raske, võib juurdepääsu põhjendada ka üldiselt kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-207/16: Ministerio Fiscal, p 53 ja 57). (p-d 20–21)
1-17-9149/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2018
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
1-17-4407/73 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.01.2018
Apellatsioonis heideti ette kohtueelse menetluse läbiviimise puudulikkust ning vajalike uurimistoimingute alusetult tegemata jätmist. Ringkonnakohus märkis, et ei analüüsi kohtueelse menetluse kvaliteeti, sest menetleja on ise pädev otsustama, milliseid menetlustoiminguid ta peab vajalikuks läbi viia. Kohtu roll on anda hinnang tõenditele, mis on konkreetses kriminaalasja kogutud ning prokuratuuri poolt kohtuliku menetluse käigus kohtule esitatud.
1-16-5213/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.12.2017
Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).
1-17-7077/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
KarS §-des 402^3 ja 402^4 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126^2 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402^3 kui ka §-s 402^4 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126^2 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
1-15-10967/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10.) (p 6) Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. (p 9)
Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 12)
3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
3-1-1-23-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2) Süüteomenetluses asjaolu tuvastamisel ei ole võimalik tugineda allikale, milles avaldatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav, s.t ei ole võimalik üheselt kindlaks teha autorit ja andmete päritolu (näiteks Internetis avaldatud veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmed) (p 18.3)
3-1-1-101-16 PDF Riigikohus 10.04.2017
JAS
KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23) Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 1^1 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 126^7 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 126^1 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 1^1 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 1^1 ja § 126^1 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24) Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)
3-1-1-79-16 PDF Riigikohus 05.12.2016
31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)
3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24) Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25) Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28) Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
3-1-1-82-16 PDF Riigikohus 07.11.2016
Kohtupraktikas on sedastatud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on vajalik juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega tuleb ekspertiis määrata olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt nt RKKKo 3-1-1-38-12, p 18 ja 3-1-1-55-14, p 17.2). (p 14)
3-1-1-58-16 PDF Riigikohus 06.10.2016
Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41) Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)
Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32) Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33) Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37) Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)
3-1-1-108-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
Ilmselgelt vaimsest seisundist lähtuvatele ütlustele ei ole alust omistada sellist tõenduslikku tähendust, mis võimaldaks konstrueerida nende ütluste osalusel nn sõna-sõna-vastu-olukorda. (p 11)
3-1-1-10-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
3-1-1-100-15 PDF Riigikohus 21.12.2015
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16) Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17) Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18) Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19) Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20) Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2) Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 12). (p 22.2)
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62) Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)

Kokku: 163| Näitan: 1 - 20