/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110) Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85). KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85) Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89) Kui KrMS § 126^3 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100) E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 126^3 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 126^7 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75) Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49) KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114) KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135) Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137) Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62) Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
3-1-1-83-14 PDF Riigikohus 16.12.2014
Arvuti näol ei ole tegemist esemega, mis ohustaks ümbrust ainuüksi oma liigi poolest ja mille kasutamine õigusvastaste tegude toimepanemiseks oleks tavapärane tegevus (vt ka RKKKo 3-1-1-27-07, p 14). Samas juhul, mil arvutit on regulaarselt kasutatud arvutikuritegude toimepanemiseks, mil just nimelt arvuti on olnud peamine või ainus õigushüve (arvutisüsteemide toimimine) kahjustamise instrument, on arvuti näol kahtlemata tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võidakse KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, sest selle süüdistatavale jätmine ohustab õiguskorda (vt ka RKÜKo 3-1-1-37-07 ja RKKKm 3-1-1-57-12, p 13 ja 3-1-1-78-13, p 8). Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel ei saa jätta arvestamata proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida endale konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm 3-1-1-57-12 p-d 15 ja 20).
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega. Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta. Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas.
Ekspertiisi tõendamisesemest lähtuv vajalikkus on menetleja otsustada ega sõltu, vähemalt üheselt ja siduvalt sellest, kas süüdistatav on enda süüd tunnistanud või mitte.
Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas. Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta. Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
3-1-1-55-14 PDF Riigikohus 04.12.2014
Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa eitada üksnes õiguse kuritarvitamise keelule viidates, ilma riigisisesest õigusest tuleneva seadusliku aluseta (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 85). KarS §-s 389^2 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele (samas, p 68). Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See viga on aga võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus (samas, p 70).
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks.
Väär on väide, et kaasaaitajana saab isiku süüdi tunnistada ainult juhul, kui kaasaaitamistegu pannakse toime pärast ettevalmistamisstaadiumi lõppemist (e pärast seda, kui kuriteokatse on alanud). KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Senise kohtupraktika najal saab öelda, et kaasaaitamisest tuleb kõneleda siis, kui ühe isiku (kaasaaitaja) tegu soodustab kuriteo toimepanemist teise isiku (täideviija) poolt (vt RKKKo 3-1‑1‑60‑02, p 12). Ei ole oluline, kas kaasaaitaja annab põhitegu soodustava teopanuse momendil, mil põhitegu on jõudnud katsestaadiumisse või juba enne seda.
Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385^1 järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna.
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Öeldu tähendab, et tingimata ei ole vaja teha ekspertiisi ka äriühingu püsiva maksejõuetuse tuvastamiseks.
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385^1 järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna.
3-1-1-53-14 PDF Riigikohus 22.10.2014
Mootorsõiduki mark ja mudel ei ole LS § 224 lg 2 koosseisu objektiivseteks tunnusteks. Tähtis on, et tegemist oleks mootorsõidukiga. Seega ei kuulu mootorsõiduki mark ja mudel LS § 224 lg 2 tõendamiseseme asjaolude hulka.
3-1-1-7-14 PDF Riigikohus 31.01.2014
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
Riigikohus jääb oma varasemas otsuses toodud seisukoha juurde, et KarS § 184 ja NPALS § 3^1 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p-d 8.1–10).
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Varasemas kohtupraktikas ega käesolevas asjas pole kohus tunnistanud üldtuntuks asjaolu, et 1,3 grammi amfetamiini on KarS § 184 lg 1 mõttes narkootiline aine suures koguses või et sellest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega vajab narkootilise aine suur kogus tõendamist.
KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1). KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
3-1-1-136-13 PDF Riigikohus 27.12.2013
PankrS § 35 lg 1 p 2 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Pankrotivara puudutava vaidlusena on kõnealuste sätete tähenduses käsitatav ka süüdistatavaks oleva pankrotis äriühingu kriminaalasja lahendamine kohtus. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga võivad pankrotis juriidilisest isikust süüdistatava jaoks kaasneda õigused ja kohustused, mis puudutavad vara, mille võib arvata pankrotivarasse või nõuded, mida saab pankrotimenetluses pankrotivõlgniku vastu esitada. Võlgniku ja võlausaldajate huvid ei satu konflikti olukorras, kus pankrotihaldur esindab kriminaalmenetluses pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat. Seda põhjusel, et osalemine kriminaalmenetluses just süüdistatava seadusliku esindajana aitab eelduslikult tagada nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvide parema kaitse. Teistsugune oleks olukord aga siis, kui pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat esindaks äriühingu endine juhatuse liige, kellel võlgniku ning võlausaldajate huvide järgimise kohustus puudub. Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Sellest lähtuvalt puudub alus väita, nagu saaks juriidilisele isikule etteheidetava kuriteo tehiolude kohta selle juriidilise isiku esindajana ütlusi anda pelgalt see füüsiline isik, kes juriidilise isiku huvides vahetult teo toime pani. Kuriteo toimepanemise aja, koha ja viisi ning muude tehiolude kohta kriminaalmenetluses ütluste andmiseks ei pruugi süüdistatavat esindav juriidilise isiku juhtorgani liige olla ise kuriteoga vahetult puutumuses. Ta saab aga anda tõendamiseseme asjaolude seisukohalt vajalikku teavet selle kohta, mis puudutab näiteks süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (tema majanduslikku olukorda) ja muid vastutust mõjutavaid tegureid.
Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.
3-1-1-73-10 PDF Riigikohus 05.10.2010
Süüteoga saadud vara konfiskeerimisel KarS § 83^1 alusel peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemist arutatava kriminaalasja asja esemeks olevast süüteost. Sellist seotust ei ole võimalik tõendada üksnes üldiste kriteeriumidega nagu isikul legaalse sissetuleku puudumine.
Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab üksnes kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta.
Kui kõrgema astme tühistab alama astme kohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.
3-1-1-21-10 PDF Riigikohus 12.04.2010
Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab muuhulgas kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 6 ja nr 3-1-1-33-08, p 7).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja nr 3-1-1-43-05, p 6).
Süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (Vt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9).
Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab muuhulgas kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 6 ja nr 3-1-1-33-08, p 7). Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja nr 3-1-1-43-05, p 6).
Kahtlustatava või süüdistatava ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teada teise isiku vahendusel, on tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks (vt RKKKo nr 3-1-1-113-06, p 19).
3-1-1-67-08 PDF Riigikohus 01.12.2008
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus küll selgitab, mida mõista narkootilise aine suure koguse all, kuid ei sätesta täpseid määrasid, millest alates saab rääkida narkootilise aine suurest kogusest isiku teo karistusõiguslikul hindamisel. Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid. Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule ja seejärel tuleb otsustada, kas isikult ära võetud ainest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte.
Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid.
3-1-1-35-07 PDF Riigikohus 10.09.2007
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
3-1-1-61-06 PDF Riigikohus 08.01.2007
KrMS § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Sellest järeldub, et materiaalsete koosseisude puhul tuleb tõendada ka koosseisupärase tagajärje olemasolu. Seega eeldab isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-117-05)
Ohu loomine ja kahju tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav reaalse kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetses ohudeliktis ehk sellises süüteokoosseisus, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena.
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Selle küsimuse lahendamiseks on vaja esmalt tuvastada, kas toimepanija tahtlus hõlmas nii tegu kui ka kahju tekitamist vähemalt koosseisulise kahju alammäära ulatuses. Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest.
Süüdistus olulise kahju tekitamises, millest ei selgu ei kahjustatu isik ega faktilised asjaolud, millest lähtudes oleks võimalik anda õiguslik hinnang väidetavalt tekkinud kahju iseloomule ja ulatusele, on konkretiseerimata ja selle alusel pole kohtutel võimalik olulist kahju kui koosseisulist tagajärge tuvastada. Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus saab lugeda objektiivse süüteokoosseisu nõutaval kujul tuvastatuks vaid siis, kui see on piisava selguse ja täpsusega süüdistuses kajastatud. Kohtul ei ole võimalik omistada isikule süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. (Vt RKÜKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-117-05)
3-1-1-35-06 PDF Riigikohus 23.05.2006
Olukorras, kus maakohtul tekkis kahtlus kohtuvälise menetleja seisukohas mootorsõiduki ümberehitamise kohta, tulnuks kohtul esmalt toimetada selle sõiduki vaatlus vastavalt VTMS §-le 101. Kui selle vaatluse pinnalt tõusetunuks mõni konfiskeerimise aspektist oluline küsimus, mille lahendamine olnuks võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel, pidanuks kohus ise määrama ekspertiisi vastavalt VTMS §-le 102. Jättes need toimingud tegemata ja piirdudes kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse tühistamist põhistades üksnes paljasõnalise konstateeringuga, et transpordivahendi ümberehitatuks tunnistamiseks tuleb omada eriteadmisi, on maakohus lisaks otsuse põhistamise kohustusele rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Neil asjaoludel on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ei Väärteomenetluse seadustik ega Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.
3-1-1-146-05 PDF Riigikohus 16.03.2006
Erootilise teosena tuleb KarS § 177 lg 1 mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Samas ei eelda KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos selle levitamist või üldsusele demonstreerimist. Mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
3-1-1-74-04 PDF Riigikohus 08.07.2004
On ebaõige seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse.
Kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-134-03).
Antud juhul tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kui kohus on jätnud otsuse isiku tahtluse osas motiveerimata, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
3-1-1-16-04 PDF Riigikohus 01.04.2004
Kohtualuse käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Arvestades seda, et isegi ühte liiki kuritegusid on võimalik toime panna väga erineval viisil, samuti seda, et erinevat liiki tõendite puhul on võimalik erinev tõendamiskäik, ei ole võimalik esitada ammendavat kataloogi asjaoludest, mis peavad olema süüdistuses ära näidatud. Süüdistuses sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus peab tulenevalt kaitseõiguse tagamise nõudest olema sedavõrd konkreetne, et isik saaks aru, millise kuriteo toimepanemises teda süüdistatakse, ja et süüdistusversiooni ning seda kinnitavate tõendite kummutamine ei oleks - arvestades konkreetse kriminaalasja eripära - isiku jaoks ülemääraselt koormav.
Kohtualuse käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära.
Arvestades seda, et isegi ühte liiki kuritegusid on võimalik toime panna väga erineval viisil, samuti seda, et erinevat liiki tõendite puhul on võimalik erinev tõendamiskäik, ei ole võimalik esitada ammendavat kataloogi asjaoludest, mis peavad olema süüdistuses ära näidatud. Süüdistuses sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus peab tulenevalt kaitseõiguse tagamise nõudest olema sedavõrd konkreetne, et isik saaks aru, millise kuriteo toimepanemises teda süüdistatakse, ja et süüdistusversiooni ning seda kinnitavate tõendite kummutamine ei oleks - arvestades konkreetse kriminaalasja eripära - isiku jaoks ülemääraselt koormav.
Kriminaalasja lahendamisel lubatavate tõendite ringi alusetu kitsendamine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes kui see takistas seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json